Nikaia I kirikukogu

Nikaia esimene kirikukogu peeti Nikaias, tänapäeva Türgi aladel, 20. mai kuni 25. juulil 325.

Kirikukogu kutsus kokku Vana-Rooma keiser Constantinus I 325. aastal. Tegemist oli esimese oikumeenilise, kõiki kristlikke piiskoppe ühendava konverentsiga. I Nikaia kirikukogu on tähtsaim kontsiil kirikuajaloos, selle tulemusena moodustati esimene uskumiseks kohustuslik reegel, Nikaia usutunnistus.

Kontsiil kutsuti kokku, et lahendada Aleksandria kirikus tekkinud erimeelsusi Jeesuse olemuse kohta ja tema suhte kohta Jumal-Isaga. Sooviti otsustada, kas Jeesusel on sama olemus/substants (ousia) kui Jumal-Isal või sarnane. Aleksandria Alexander ja Athanasios väitsid, et Jeesus ja Jumal on oma olemuselt üks (monofüsiitlus). Nende vastane oli populaarne piiskop Areios, kes väitis, et Jeesus ei ole Jumalaga üks, vaid lihtsalt sarnase olemusega.

Kirikukogu otsused

Kirikukogu hääletas üksmeelselt Ariuse (kreekapäraselt Areios) vastu (vaid kaks olid poolt) ning pooldas Athanasiuse ja Aleksandria Alexanderi seisukohta. Hääletamine ei olnud õiglane, paljudel Areiose pooldajatel takistati kirikukogule jõudmist, tohutu tähtis oli ka keisri enese isiklik arvamus, kes kontsiilil samuti viibis. Constantinus andis selgelt mõista, et ei suhtu soosivalt Areiose pooldajatesse, seetõttu juba pelgalt Constantinuse soosingu võitmiseks paljud hääletasid Areiose vastu. Areiose pooldajaid siiski kirikukogu otsusega vaikima panna ei suudetud, ariaanide ketserlik liikumine oli väga elujõuline ning võimas läbi terve esimese aastatuhande.

Teine asi, mida Nikaia kirikukogul arutati, oli ülestõusmispühade (paasapühade) kuupäeva kindlaks määramine. Tegemist oli tähtsaima pühaga kristlikus kalendris ning 4. sajandil valitsesid suured erimeelsused pühade toimumise aja kohta kõikjal Rooma impeeriumis. Kirikukogu otsustas, et Jeesuse ülestõusmist tuleb tähistada esimesel pühapäeval pärast esimest täiskuuööd, mis järgneb kevadisele pööripäevale. See langes teisele kuupäevale kui juutide paasapühad.

Ajalooliselt on I Nikaia kirikukogu äärmiselt tähtis, see on esimene üritus jõuda konsensusele kirikus läbi üleüldise arutelu. Teoloogiliselt oli see eksitus, kuna alustati usutunnistuse väljatöötamisega, mis tugines antiikaja moefilosoofiale, platonismle. Kirikukogu otsus ei kujunenud normatiivseks kristlastele, mis põhjustas järgnevate kirikukogude kokkukutsumise.

Riikliku kristluse tekkimine

Pärast Nikaia kirikukogu ja Constantinuse valitsemisaega muutus kirik autoriteetseks, tsentraliseeritud ja Rooma keisririigiga seotud organisatsiooniks, mille seisukohti ei tohtinud kritiseerida.

Pärast Constantinust valitsenud keiser Theodosius I muutus kirik veelgi autoritaarsemaks, ta keelas kristlikel teisitimõtlejatel kogunemise, andis kõik kirikud üle kolmainsuse idee pooldajatele ning lasi 390. aastal hävitada Aleksandrias Serafi kuju.