Ahm

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Ahm (perekond).

Ahm
Gulo gulo 2.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Kärplased Mustelidae
Alamsugukond: Päriskärplased Mustelinae
Perekond: Ahm Gulo
Liik: Ahm
Ladinakeelne nimetus
Gulo gulo
(Linnaeus, 1758)
Gulo gulo levila.png

Ahm ehk kaljukass (Gulo gulo) on kärplaste sugukonda ahmi perekonda kuuluv kiskja.

Ahm on kärplaste sugukonna suurim maismaalise eluviisiga loom (üldse suurim on hiidsaarmas (Pteronura brasiliensis)). Enamik teadlasi eristab kaht ahmi alamliiki: G. g. gulo ja G. g. luscus, mõned ka G. g. vancouverensis'.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahmi levila hõlmab osaliselt Skandinaavia, Soome, Karjala ja Põhja-Venemaa [2], ka Mongoolia, Põhja-Hiina ja Põhja-Ameerika[3]. Enamikus neis piirkondades on tema arvukus väike. Levila piire on ahmi hulkuva eluviisi ja pikkade jahiretkede tõttu väga raske kindlaks määrata [3]. Ahme kohatakse Eestis iga paari aasta tagant, ta arvatakse Eesti loomastikku ja on võimalik, et ta on mõnes kõrvalises kohas koguni paikselt kanda kinnitanud [3]. Ta on sattunud teistessegi Baltimaadesse, Valgevenesse, Ukrainasse, Lääne-Siberi metsasteppi ja mujalegi[3].

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahm on väliselt ülejäänud päriskärplastest üsna erinev nii kehaehituse kui suuruse poolest, aga kolju ehituse ja eriti hammastiku poolest on ta neile ometigi lähedane. [3]

Ahmid on jässaka ja lühikese kehaga [3]. Nende tüvepikkus on 70–105 cm, saba on 18–23 cm pikk [3]. Tagakäpa pikkus 14–18 cm, kondülobasaalpikkus 128–150 mm. Isendid kaaluvad 9–19 kg [2]. Isasloomad on emastest umbes 30% suuremad. Ahmid sarnanevad väliselt karudega, ehkki neil on suhteliselt pikk saba. Käpad on võimsad ja laiad, pea suhteliselt väike, pisikeste ümarate kõrvadega [3]. Keha massiivsust rõhutab pikk karm sorakil karvastik [3]. Ahmi karvastik on läikiv, piki külgi kulgevad kaks heledat vööti, mis algavad kukla lähedalt ja ulatuvad piki külgi sabani [3]. Põhiliselt on värvus tumepruun, aga see on eri isenditel üsna erinev, samuti vöötide laius, selgus ja värvus [3]. Tema karvad on pikad ja nidusad, vett väga vähe imavad.

Ahmi karusnahk on väga hinnatud, kuna isegi pakases ei kaota see elastsust, eriti tõhus on seda kasutada Arktikas.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõikjal elab ahm erakuna. Vaid üksikjuhtudel, näiteks suurema korjuse kallale võib lühikeseks ajaks koguneda mitu isendit. Ahm suudab elada nii lauskmaal kui mägedes, nii metsas kui tundras. Ahmi individuaalterritoorium võib olla isegi 1500–2000 km² suur. [3]

Peamiselt sööb ahm raibet, näiteks suuremate kiskjate murtud loomade jäänuseid. Harva ründab ta sõralisi ise, kuid kätte saab üksnes haavatud, haigeid ja noori loomi. Ahm ei ole ablas loom, sest sööb korraga märksa vähem kui makku mahuks. Ülejäänud saagi püüab ta mõnda kõrvalisse paika peita. Toitu otsides näitab ahm üles suurt väsimatust, liikuvust, jõudu, osavust ja kavalust. [3]

Ahm on kasulik, sest käitub looduse sanitarina, hävitades nõrku isendeid ja nende laipu. [3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Abramov, A., Belant, J. & Wozencraft, C. 2009. Gulo gulo.. IUCN Red List of Threatened Species. <www.iucnredlist.org>., Kasutatud 27.04.2010. (inglise)
  2. 2,0 2,1 D.W. MacDonald, P. Barrett. "Euroopa imetajad". Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002, lk. 127–128
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 "Loomade elu", 7. kd., lk. 254

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]