Kuulmine

Allikas: Vikipeedia
Kõrv – kuulmise meeleelund.

Kuulmine ehk kuulmismeel (inglise hearing, audition) on võime eristada helilaineid nende amplituudi ja sageduse järgi mingi spetsiaalse (kuulmis)elundi (tavaliselt kõrva) abil[1]. Kuulmismeel võimaldab teha kindlaks heliallika asukoha ja liikumise ruumis. Imetajatel detekteeritakse helilaineid kõrvas, kus mehhaaniline vibratsioon muundatakse sisekõrvas närviimpulssideks. Kuna kuulmine eeldab mehaaniliste stiimulite (molekulide vibratsioon) detekteerimist, siis sarnaselt kompimismeelega liigitatakse kuulmismeel mehhanosensatsiooni alla (inglise mechanosensation).

Inimese kõrvaga kuuldav madalaim helisagedus on 16–20 Hz ning ülemine kuulmispiir ulatub noortel 20 000 Hz-ni, kuid vanaduses võib alaneda kuni 5000 Hz-ni. Suurim kuulmisteravus on inimestel vahemikus 1000–5000 Hz, mis kattub suurel määral kõnehääles domineerivate helisageduste vahemikuga (~300–3500 Hz). Ka loomadel ühtib kuulmiselundi suurim tundlikkus liigiomaste häälitsuste omaga[2].

Kuulmist on võimalik täpsemalt mõõta audiomeetri abil.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Kuulmine". 1990. Eesti Entsüklopeedia. 5. köide.
  2. "Kuulmine". 1990. Eesti Entsüklopeedia. 5. köide.