Kuulmine

Allikas: Vikipeedia

Kuulmine ehk kuulmismeel (ingl. k. hearing, audition) on võime eristada helilaineid nende amplituudi ja sageduse alusel mingi spetsiaalse (kuulmis)elundi (tavaliselt kõrva) abil[1]. Kuulmismeel võimaldab teha kindlaks heliallika asukoha ja liikumise ruumis. Imetajates detekteeritakse helilaineid kõrvas, kus mehhaaniline vibratsioon konverteeritakse sisekõrvas närviimpulssideks. Kuna kuulmine eeldab mehhaaniliste stiimulite (molekulide vibratsioon) detekteerimist, siis sarnaselt kompimismeelele liigitatakse kuulmismeel mehhanosensatsiooni alla (ingl. k. mechanosensation).

Inimese kõrvaga kuuldav madalaim helisagedus on 16 - 20 Hz ning ülemine kuulmispiir ulatub noortel 20 000 Hz-ni, kuid vanaduses võib alaneda kuni 5000 Hz-ni. Suuim kuulmisteravus on inimestel 1000 ja 5000 Hz vahemikus, mis kattub suurel määral kõnehääles domineerivate helisageduste vahemikuga (~300 - 3500 Hz). Ka loomadel ühtib kuulmiselundi suurim tundlikkus liigiomaste häälitsuste omaga[2].

Kuulmist on võimalik täpsemalt mõõta audiomeetri abil.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Kuulmine". 1990. Eesti Entsüklopeedia. 5. köide.
  2. "Kuulmine". 1990. Eesti Entsüklopeedia. 5. köide.