Valgejänes
| Valgejänes | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Lepus timidus Linné, 1758 |
||||||||||||||
 Levila kaart:
roheline – looduslik; punane – introdutseeritud. |
Valgejänes (Lepus timidus) on jäneslaste sugukonda jänese perekonda kuuluv imetaja.
Rahvapäraselt on valgejänes tuntud ka kui haavikuemand, haavikuisand, pikk-kõrv, välejalg ja kikk-kõrv.
Sisukord |
Levik [muuda]
Valgejänes on levinud suurel maa-alal Põhja-Euraasias Skandinaavia poolsaarest kuni Tšuktši poolsaareni ning Põhja-Jäämerest kuni Kasahstani, Mongoolia ja Põhja-Hiinani[1]. Põhja-Ameerikas elab ta põhja pool 50. põhjalaiuskraadist, samuti kitsal ribal Gröönimaa lõuna- ja läänerannikul[1]. Isoleeritud asurkonnad on veel Iirimaal, Šotimaal, Alpides ning Sahhalini ja Hokkaido saarel. Valgejänes on aklimatiseeritud Tšiilisse ja Argentiinasse[1].
Minevikus oli valgejänese levila märksa laiem. Näiteks pleistotseenis elas ta Krimmis. Levila eraldatud osa Alpides näitab, et tõenäoliselt asustas ta kunagi suuremat osa Lääne-Euroopat.[1]
Metsas eelistab valgejänes elupaigana põõsatihnikuid, põlendikke ja raiesmikke, sest seal on head võimalused nii toidu kui varju leidmiseks. Levila lõunapiiril hoidub ta kasevõsastikesse, roostikku ja tihedasse kõrgesse rohttaimestikku, tundras põõsatundrasse. Ta elab Alpides metsapiiril ja alpiaasadel, isegi kaljude ja kivide vahel.[1]
Valgejänes on üldiselt paikne loom. Siiski on tundras nii Lapimaal, Taimõril kui Gröönimaal täheldatud aastaajalisi rändeid. Selleks kogunevad jänesed karjadesse, kus on mitukümmend, aga vahel isegi üle saja isendi. Rännete pikkus võib ulatuda kümnetesse kilomeetritesse, vahel isegi üle saja kilomeetri. Rännet põhjustab paks lumikate, mis ei võimalda jänestel madala kasvuga tundrataimi kätte saada. Sügisel rändab valgejänes lõunasse, kevadel põhja. Mägedes laskuvad nad talveks madalamale.[1]
Välimus [muuda]
Valgejänes on suhteliselt suur jäneslane. Eriti suured jänesed elavad levila põhjaosas, kus nende tüvepikkus on kuni 70 cm ja mass kuni 5,5 kg. Kõige väiksemad valgejänesed elavad Jakuutia taigas, kus nende mass on 2,5–3 kg.[1]
Valgejänese kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut sellet üle ja on painutatud. Saba on lühike ja ümar, kas üleni valge]] või väheste tumedate karvadega ülapoolel. Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks.[1]
Valgejänes avaldab liikudes maapinnale üsna väikest rõhku: kõigest 9–12 g/cm². See on märksa väiksem kui tema vaenlastel rebasel (40–43 g/cm²), hundil (90–103 g/cm²) ja hagijal (90–110 g/cm²). Seetõttu saab jänes joosta läbi niisugustest kohtadest, kuhu tema jälitajad sisse vajumata järele tulla ei saa.[1]
Valgejänese värvus on levila eri osades väga erinev. Üldreegel on selline, et talvel õigustab ta oma nime täielikult, olles puhasvalge, ainult kõrvatipud on mustad. Suvel on tema selg roostepruun mustade tähnidega, küljed on heledamad, kõht täitsa valge. See, millal toimub karvavahetus, oleneb sellest, millal tema elupaigas tavaliselt lumi maha tuleb. Näiteks Iirimaal, kus püsivat lumikatet ei esine, valgejänes valgeks ei muutugi. Gröönimaal tumeneb ta suveks üsna vähe, kõigest helepruuniks, aga Baffini maal, kus õhutemperatuur on isegi juulis 0...+5 °C, ei lähe ta üldse pruuniks. Talvekarv on tihedam ja pikem, eriti tallaalustel ja sõõrmete ümber. Eriti pikad karvad on talvel keha alaküljel, mis looma puhkamise ajal puutub kokku lume või külmunud maapinnaga.[1]
Valgejänes Eestis [muuda]
Eestis on valgejänes levinud mandriosas, kus tema peamisteks elukohtadeks on okaspuumetsad ja rabad. Valgejäneseid elutseb meil 21. sajandi esimese kümnendi keskpaiga seisuga hinnanguliselt 10–12 tuhat isendit, paari aastakümne eest oli neid aga ligi 43 000.[2]
Viited [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Valgejänes |
