Haistmine

Allikas: Vikipeedia
Inimese haistmine. 1: Haistmissibul 2: Mitraalrakud 3: Luu 4: Ninaõõne haistmisepiteel 5: Haistmisglomerulus 6: Haistmisretseptorneuronid

Haistmine ehk haistmismeel (ingl. k. olfaction) on organismide võime spetsiaalse haistmiselundi või selleks kohastunud haisterakkude abil tajuda ja eristada keskkonnas (õhus ja/või vees) levivaid keemiliste ühendite segusid ehk lõhnu. Selgroogsetel loomadel (sealhulgas inimesel) paikneb haistmiselund koos vastavate retseptorrakkudega (haistmisretseptorneuronid) ninaõõne haistmisepiteelis. Selgrootutel paiknevad haistmise retseptorrakud enamasti vastavates haistmisorganites (lülijalgsetel antennides) või kehas hajusalt. Imetajates detekeerivad haistmisretseptorrakud haistmisstiimuleid läbi OR perekonda kuuluvate G-valguga seotud retseptorvalkude. Haistmisretseptorgeene on loomadel reeglina sadu, kusjuures üks haistmisretseptorrakk ekspresseerib reeglina ainult ühte kindlat tüüpi haistmisretseptorgeeni[1].

Lõhnakontsentratsioonide tajumisvõime on loomariigis sõltuvalt taksonoomilisest kuuluvusest väga varieeruv. Suhteliselt väga hea haistmismeelega loomi nimetatakse makrosmaatikuteks. Nendeks on paljud kiskjalised (sealhulgas koer), sõralised jmt. Suhteliselt halvema haistmismeelega loomi nimetatakse mikrosmaatikuteks. Siia kuuluvad näiteks enamik linde; ka inimese haistmistaju on loomariigi seisukohast nõrk.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. DeMaria, S. Ngai, J. (2010). "The Cell Biology of Smell". J Cell Biol. 2010 Nov 1;191(3):443-52. doi: 10.1083/jcb.201008163.