Ludwig van Beethoven

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib heliloojast; tema vanaisa kohta vaata artiklit Lodewijk van Beethoven.

Ludwig van Beethoven
Ludwig van Beethoven 1820. aastal (Joseph Karl Stieleri maal)
Ludwig van Beethoven 1820. aastal (Joseph Karl Stieleri maal)
Info
Sündinud 16. detsember 1770
Bonn, Kölni kuurvürstiriik
Surnud 26. märts 1827
Viin, Austria keisririik
Stiil(id) Klassikaline muusika
Amet(id) helilooja, pianist, dirigent, klavessinist, organist, klaveriõpetaja, kontserdikorraldaja
Beethoveni allkiri

Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim. Tema elu lõpu heliloomingus on ka palju romantistlikku.

Algselt jõukas, kuid vanaisa surma järel vaesunud perekonnas elanud Beethoven pidi juba 10-aastaselt rahapuudusel koolist lahkuma. Esimene muusikaõpetaja oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Heliloomingut hakkas Beethoven õppima 12-aastaselt C. G. Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida W. A. Mozarti juures. Pärast esimest lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida J. Haydni juures, ning jäi sinna seekord lõplikult.

Viinis tõid talle pianisti- ja heliloojakuulsuse kontserdid ehk akadeemiad, mida Beethoven ise korraldas. Varakult hakkas aga halvenema tema kuulmine. Esimesed märgid sellest ilmnesid juba aastal 1796, neli aastat enne esimest akadeemiat. 1814. aastal kuulis ta juba nii halvasti, et pidi suhtlemiseks kasutama kõnelustevihikuid. 1820. aastast oli helilooja täiesti kurt. Kurtus, aga ka ebaõnnestunud naiseotsingud ning kohtuvaidlused vennapoja hooldusõiguse pärast põhjustasid heliloojas masendust. Vaatamata kõhklustele ei sooritanud ta siiski enesetappu ning enne surma 56-aastaselt oli ta niivõrd populaarne, et eelviimase akadeemia lõpetas viiekordne ovatsioon ning helilooja matustele tuli austust avaldama erinevatel andmetel kümme kuni kakskümmend tuhat inimest.

Beethoven on kirjutanud üheksa sümfooniat, viis klaverikontserti, 32 klaverisonaati, kaks missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on tema muusikas tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Samas on näiteks tema sümfooniatele iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikemad kestused ja suuremad orkestrikoosseisud kui tema klassikutest eelkäijate omadele.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noorus Bonnis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoveni sünnikodu Bonnis, kus praegu asub tema muuseum

Ludwig van Beethoven sündis 1770. aastal, olles pere kolmest imikueast suuremaks kasvanud pojast vanim. Ludwigi nime kandis ka tema kaks aastat varem sündinud, kuid varsti pärast sündi surnud vend.[1] Ludwig van Beethoveni esimesed aastad möödusid küllaltki jõukas perekonnas, ehkki tema isa Johanni õukonnatenori töökoht oli tagasihoidlik ning ellusuhtumine kergemeelne.[2] Ludwigi ema oli majateenija ja koka tütar.[3] Perekonna majandusliku edu aluseks olid Ludwigi vanaisa Lodewijk van Beethoveni rahalised toetused. Pärast Lodewijki surma 1773. aastal tekkisid perekonnas aga tõsised raskused: Johanni madalat palka ja kõrtsiskäimiskirge ei korvanud ka Lodewijki vara mahamüümine.[4]

Ludwigi vanemad: Johann van Beethoven ja Maria Magdalena Keverich

Ludwig van Beethoveni lapsepõlv ei olnud kerge: teda kasvatasid teenijatüdrukud, sest ema tervis oli kehv. Samuti pidi viimane tegelema Ludwigi väiksemate vendadega. Ludwig paistis lapsepõlves silma oma kinnisuse ja keskendatuse poolest, samas tunti ka tema tulist kiindumist inimestesse, kirglikku suhtumist ümbritseva elu sündmustesse ning tema huumorimeelt ja tihtiesinevat naeru.[5]

Beethoven õppis kohalikus algkoolis, kust pidi aga 10-aastaselt rahapuudusel lahkuma ega saanudki rohkem formaalset üldharidust. See-eest täiendas ta end ise: ta luges palju, õppis koos enamarenenud kaaslastega, õppis selgeks ladina, prantsuse ja itaalia keele ning tõlkis ladina keelest Cicero kõnesid.[5] Beethoveni esimene muusikaõpetaja oli tema isa, kes õpetas talle viiuli- ja klaverimängu. Johann Beethoven tahtis oma pojast teha Mozarti-sarnast imelast, seejuures läks ta mõnikord ka üle piiri. Näiteks esitles ta 1778. aastal toimunud kontserdil, kus 7-aastane Beethoven mängis klaverit, teda kui 6-aastast.[6] Samuti pani Johann oma poja juba nelja-aastasena lukustatud tuppa tundide kaupa viiulit või klaverit harjutama.[3]

Muusikaharidus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethovenil oli lapsepõlves järgemööda mitu õpetajat, kellega jäi koostöö lühikeseks. Esimene õpetaja pärast isa oli eakas õukonnaorganist Gilles van den Eeden, kelle juures sai 8-aastane Beethoven õppida tasuta. Nendest tundidest on teada vaid asjaolu, et Eeden pidi Beethovenit sundima käsi ja keha rahulikult hoidma. Järgmine õpetaja oli draama- ja ooperinäitleja, oboe- ja flöödimängija, skandaalne Tobias Pfeiffer. Pfeiffer oli Johann Beethoveni joomakaaslane, kes unustas tihtipeale kõrtsis olles Ludwigi muusikatunnid ära. Kui see öösel meelde tuli, äratas ta Ludwigi üles ning pani ta poolunise ja nutvana klavessiini taha istuma. Need tunnid kestsid mõnikord hommikuni. Orelimängu õpetasid Beethovenile kaks munka: kõigepealt Willibald Koch ja siis keegi Hanzmann. Neist esimene viis Beethoveni orelimängu nii kõrgele tasemele, et poiss võis asendada oma õpetajat kirikus.[7]

Juba lapsepõlves tekkis Beethovenil lai tutvusringkond, kui tema isa külastasid mitmed õukonnamuusikud. Beethoveni silmaring laienes tänu lugemiskirele, samuti kuulis ta palju kaasaegsete heliloojate, seal hulgas Haydni, Mozarti ja Carl Philipp Emanuel Bachi muusikat. Beethoven matkas isaga palju Bonni ümbruses, külastades sealseid asulaid ja losse.[8]

Christian Gottlob Neefe

1782. aastal hakkas Beethoven õppima kontrapunkti ja generaalbassi kunsti Christian Gottlob Neefe juures, kes oli Bonni rahvusliku teatri muusikajuht.[9] Tänu temale sai Beethoven külastada teatrit süstemaatiliselt ning isegi töötada seal. Neefe kuulus oma vaadete ja tegevuse laadi poolest silmapaistvate 18. sajandi valgustajate hulka. Tema esteetilised vaated sarnanevad Beethoveni hilisemate mõtteavaldustega, mistõttu on alust otsida mõjutusi ka õpetaja mõttemaailmast.[10] Muusikas pidas Neefe tähtsaimaks tunnete ja kirgede edasiandmist nende arengus.[11]

See noor geenius (Beethoven) väärib igakülgset toetust oma kunstilistele püüdlustele. Kui ta jätkab samas vaimus, nagu algas, saab temast teine Wolfgang Amadeus Mozart[11]

Christian Gottlob Neefe aastal 1783.

Kui Neefe suure vaevaga lõpuks kuurvürsti kapelli tööle sai (kalvinistina oli ta katoliiklikus Bonnis intriigide sihtmärgiks), võttis ta kohe Ludwigi oma abiliseks. Hea organistina asendas Beethoven sageli Neefet oreli taga. Kirikus eelistas ta harilikele saatepartiidele improviseerimist, mis kutsus esile üldise vaimustuse.[11] Neefe kiitis küll Beethoveni ohjeldamatut fantaasiat, kuid kurtis tema halva enesevalitsemise, vähese distsipliini ja kultuurituse üle. Neid omadusi lootis ta parandada, õpetades tundma suuri heliloojaid. Koos uurisid nad läbi tol ajal veel vaid kitsamates ringkondades tuntud Neefe õpetaja Johann Sebastian Bachi "Hästi tempereeritud klaviiri". Lisaks uurisid nad teiste seas Beethovenile väga suurt mõju avaldanud Händeli, Mozarti, Haydni ja C.P.E. Bachi loomingut.[9]

Esimene reis Viini[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoven 15-aastasena

Beethoven oli 16-aastasena kodulinna Bonni elanike seas kuulus, andes tunde ja esinedes. Tuntud olid nii tema noorpõlveteosed kui ka klavessiiniimprovisatsioonid. Bonn jäi talle aga väikseks. Beethoven oli tutvunud Mozarti teostega, mis jätsid talle sügava mulje. 1787. aastal sõitiski Beethoven Viini, et kohtuda suure heliloojaga.[12] Mozart, kes oli hõivatud ooperi "Don Giovanni" loomisega, leidis aega, et kuulata, kuidas Beethoven improviseerib tema poolt ette antud teemadel.[13]

Pange tähele, ta paneb veel kõiki enesest kõnelema![13]

Wolfgang Amadeus Mozart pärast Beethoveni mängu kuulmist 1787. aastal.

Pärast seda hakkas Mozart andma Beethovenile tunde, kuid kuuldus ema surmahaigusest sundis Beethovenit Bonni tagasi pöörduma. Sünnilinna jõudnuna leidis ta oma ema veel elusana, kuid too suri varsti. Ema surma järel kannatasid nii Ludwigi vaimne kui ka füüsiline tervis. Enda sõnade järgi põdes ta tuberkuloosi, tüüfust ja rõugeid, millele lisandus melanhoolia. Pärast ema surma muutus ka perekonna olukord halvemaks: valitses majanduslik puudus, Beethoveni üheaastane õde suri ja isa liialdas alkoholiga,[13] mistõttu sai kõigest 17-aastasest Ludwigist perekonnapea.[14]

Bonnis oli vahepeal oma tegevuse lõpetanud rahvuslik teater. See-eest käisid seal külalistrupid Böömimaalt ja Prantsusmaalt. Böömimaa trupi esituses kuulis Beethoven Christoph Willibald Glucki oopereid "Alceste" ja "Orpheus ja Euridice" ning Prantsuse trupi esituses prantsuse koomilisi oopereid.[15] Samuti mõjutas Beethovenit vanakreeka (Homeros, Plutarchos), saksa (Schiller, Goethe, Klopstock) ja inglise (Shakespeare) kirjandus.[16]

Tema meloodiais tuli väga varakult ilmsiks Lessingi realism, Goethe siirus ja kõige enam Schilleri ... kõrgelennuline mõtteviis.[17]

Ludwig Nohl, Beethoveni biograaf.

1789. aasta sügisel astus Beethoven Bonni Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus kuulas loogika, metafüüsika ja kreeka kirjanduse loenguid.[18] Neil aastatel kirjutas Beethoven kaks kantaati keisrite auks: ühe Joseph II surma puhul ja teise just troonile tõusnud Leopoldi auks. Neist esimest näitas Beethoven Joseph Haydnile, kes peatus Bonnis teel Londonist Viini. Haydn hindas kantaati kõrgelt ning Beethoven läks 1792. aastal uuesti Viini, kus tema õpetajaks sai just Haydn.[19] Oma sünnilinna ei naasnud Beethoven enam kunagi.[20]

Bonnis veedetud aastate jooksul kirjutas Beethoven peamiselt klaveri- ja kammermuusikat. Tema esimene teos on 1782. aastal loodud "Variatsioonid Dressleri marsi teemale", järgmisel aastal kirjutas ta kolm klaverisonaati. Lisaks sellele pärinevad temalt muuhulgas veel kolm klaverikvartetti, trio klaverile, flöödile ja fagotile, hulgaliselt laule ja puhkpillimuusikat: puhkpillioktett, duetid klarnetile ja fagotile ning kahele flöödile. Perioodi ulatuslikumad teosed on aga kaks keisrikantaati.[21]

Esimene Viini periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoven saabus Viini vähese rahaga,[22] tema esimene korter oli niiske ja külm ning asus poolkeldrikorrusel. Põhilisteks muredeks olid küttepuude ja riiete hankimine ning juuksuriskäimine.[23]

Iga kord, kui Beethoven meile tuli, pistis ta kõigepealt pea ukse vahelt sisse, et veenduda, kas seal ei ole kedagi, kes talle ei meeldi ... Tema riietus oli äärmiselt lihtne ja sel puudus täielikult peenus, mis oli tol ajal tavaline, iseäranis meie ringkonnas ... Ta oli väga uhke ... Mäletan väga hästi, kuidas Haydn ja Salieri istusid kõrvuti diivanil väikeses toas (Lichnowskyte juures), kuhu mängima koguneti. Mõlemad olid riietatud vanamoodsalt, nad olid patsidega, pannalkingades ja siidsukis. Beethoveni rõivastus aga oli tavaliselt hoopis teistsugune ja tihti peaaegu hooletu.[23]

L. Nohl ühe Beethoveni kaasaegse daami jutustuse järgi.

Beethoveni oodatud koostöö Haydniga kestis vaid aasta, sest viimane läks siis Londonisse. Samuti ei paelunud need tunnid Haydnit, kes soovis tegeleda sümfooniate ja oratooriumite kirjutamisega, mitte lihtsate ja igavate kontrapunktiharjutustega.[24] Ka oli Beethoven raevunud, kui ta avastas koos singspiel'ide-looja Johann Schenkiga, kui lohakalt oli Haydn parandanud kontrapunktiharjutustes vigu. Lisaks kõigele ei sobinud ka nende maailmavaated.[25]

... minu arvates on Teie loomingus midagi, ma ei ütleks et kummalist, kuid ootamatut, ebaharilikku – iseenesestki mõista. Teie asjad on suurepärased, nad on isegi imeilusad, ent siin ja seal on neis midagi kummalist, sünget, nagu ka teie ise olete veidi morn ja kummaline; kuid muusiku stiil – see on alati tema ise ...[26]

Joseph Haydn Beethovenile.

Beethoveni järgmisteks õpetajateks said kontrapunktiasjatundja Johann Georg Albrechtsberger ja Antonio Salieri. Neist esimesele ei meeldinud Beethoveni kangekaelsus. Albrechtsberger on hiljem öelnud: "Ta ei õppinud ega õpigi midagi selgeks."[26] Salieriga, kes suhtus Beethovenisse täie sümpaatiaga, olid suhted aga paremad. Beethoven omandas siis itaalia ooperi bel canto stiili, kuigi oma loomingus taotles õpilane pigem dramaatilist väljendusrikkust. Beethoveni hea suhtumine Salierisse jäi alles ka pärast nendevahelise koostöö lõppemist.[27]

29. ja 30. märtsil 1795 tuli leskede ja orbude heaks korraldatud "akadeemial" teiste seas esiettekandele Beethoveni Klaverikontsert nr 2 op 19. Salieri dirigeerimisel esitatud teost pidi Beethoven mängima poole tooni võrra kõrgemalt, sest nii palju madalamalt oli sealne klaver häälestatud. Beethoven sai ülesandega hakkama, kuigi teose finaalosa oli valminud vaid päev varem.[28]

Sama aasta 16. detsembril toimus veel üks "akadeemia", mille korraldas Joseph Haydn. Vaatamata omavahelistele pingetele kutsus ta sinna ka Beethoveni. Ettekandele tulnud Beethoveni Teine klaverikontsert võeti taaskord vastu suure menuga. 1795. aastal kirjutas ta muusikat Viini kunstnike balli jaoks – säärane au tabas vaid tuntumaid heliloojaid. Sellest aastast pärinevad veel kolm triot op 1 klaverile, viiulile ja tšellole, mille esmaväljaande tellis endale enam kui sada muusikaharrastajat.[28]

See inimene hüvitab kaotuse, mis tabas meid Mozarti surmaga![28]

viiuldaja Franz Cramer pärast Beethoveni triode kuulmist 1795. aastal.

Pärast triumfe tegi Beethoven kontsertreisi Prahasse, Berliini, Bratislavasse ja Besti. Kuigi Beethoven ei jäänud Berliini publikuga rahule, oli reis üldjoontes edukas.[29]

Kui Napoleon 1796. aastal Itaalias Austria väed purustas, saabus Viini suur hulk Itaaliast pärit sakslastest põgenikke. Nende seas olid ka viiuldaja Andreas Romberg ja tema tšellistist vend Bernhard. Nemad korraldasid 1798. aastal akadeemia, kuhu kutsusid ka Beethoveni kui publikumagneti. Helilooja kuulsust ja head majanduslikku seisu oli aasta varem kindlustanud kirjastus Artaria, kus avaldati mitmeid tema töid.[30]

Viini esimese perioodi jooksul kirjutatud teostest on tähtsaimad klaverisonaadid. Kolmes esimeses nummerdatud sonaadis (op 2; 1796) ilmnevad juba helilooja iseloomulikud jooned. Järgneva kolme aasta jooksul andis Beethoven välja veel kolm klaverisonaati (op 10), viiulisonaadi (op 12), kolm keelpillitriot (op 9), trio klaverile, klarnetile ja tšellole (op 11) ning rondo klaverile (op 51, nr 1).[31]

Kontserdikorraldaja ja pedagoog[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 1800. aastast hakkas Beethoven julge otsusena ise korraldama kontserte, õieti akadeemiaid. Need olid tol ajal vähemalt neli tundi pikad. Beethoveni korraldatud kontsertidel oli ta ise solistiks, esitades peamiselt enda teoseid. Näiteks kanti kõige esimesel Beethoveni korraldatud akadeemial ette kaks aariat Haydni "Loomisest", üks Mozarti sümfoonia ning Beethoveni üks kammerteos, klaverikontsert, sümfoonia ja klaveriimprovisatsioon. Akadeemiate eesmärk oli tutvustada oma loomingut ja teenida sellega raha. Viimase akadeemia korraldas Beethoven 1824. aastal.[32]

1801. aastal sai Beethoven endale mitmeid õpilasi. Nende seas olid ka perekonnasõbra ja viiuldaja Franz Riesi 17-aastane poeg Ferdinand, äärmiselt andekas 9-aastane tulevane pianist ja helilooja Carl Czerny ning Saksamaa tolle aja parim naispianist Dorothea Ertmann. Viimasele pühendas Beethoven ühe oma sonaatidest (op 101, nr 28). Beethoven pidas õpetamisel tähtsaks teose õiget lahtimõtestamisest, mitte tehnilist täpsust. Koos hiljem liitunud Ignaz Moschelesiga on Beethoveni õpilased olnud hindamatuks abiks helilooja biograafidele.[33]

Kuulmise kaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heiligenstadti testamendi 1. lehekülg. Kiri algab pühendusega "Minu vendadele Carlile ja ..." ("Für meinen Brüder Carl und ..."), millele järgneb tühimik. Teise venna Johanni nime on Beethoven jätnud kirjutamata.

Esmakordselt mainib Beethoven oma kuulmise halvenemist kirjas Karl Amendale 1. juunil 1801. Üksikasjalikumalt räägib ta sellest samal aastal kirjutatud kirjades arstile ja sõbrale Franz Gerhard Wegelerile. Ta väidab, et kuulmine on halvenenud juba kolm aastat. Arstide arvates oli kuulmise halvenemise põhjuseks kõhukoopa haigestumine, mis tekkis tüüfuse põdemise tagajärjel 1796. aastal.[34] Teiste teooriate järgi on kurtuse põhjuseks mainitud grippi, ajupõrutust ja skleroosi.[35] "Heiligenstadti testamendi" järgi hakkas tema kuulmine halvenema juba 1796. aastal.[36]

Beethoven varjas oma haigust, sellest teadsid vaid tema parimad sõbrad. Ülejäänute seas oli levinud arvamus, et Beethoven on lihtsalt väga hajameelne. Ravimiseks katsetas Beethoven mitmeid meetodeid, sealhulgas mandliõli, rakuplaastreid ja galvanismi. Ta vahetas ka arste, kuid abi sellest ei olnud.[37]

Kuulmise halvenemine põhjustas heliloojas masendust, mille selgeimaks näiteks on "Heiligenstadti testament". Selles 1802. aastal vendadele kirjutatud kirjas kurdab ta haiguste üle, mis saamatute arstide tõttu on muutunud tõsisemaks. Samuti mainib ta, et on sunnitud oma kurtust avalikkuse ees varjama, mistõttu peab ta vältima seltskondi ning on seetõttu üksildane. Beethoven peab oma vendi ülekohtusteks, kuna viimased arvavad teda olevat vaenulik, jonnakas ja inimestepõlgur. Beethoven annab oma vendadele aga andeks ja pärandab neile oma varanduse.[38]

Heiligenstadti testamendi 2. lehekülg. Altpoolt 17. rida algab sõnadega "Carl ja ..." ("Carl und ..."), millele järgneb taaskord tühimik. Ka siin on Beethoven jätnud oma teise venna nime kirjutamata.
... puudus vähe ja ma oleksin oma elu ise lõpetanud – ainult kunst, ainult see hoidis mind tagasi.[39]

Ludwig van Beethoven "Heiligenstadti testamendis".

"Heiligenstadti testament" tähistab Beethoveni kriisi haripunkti, aga ühtlasi ka pööret selles.[40] Beethoven kirjutas selle Heiligenstadtis, mis tol ajal oli Viinist põhja poole jääv küla. Praegu on Heiligenstadt Viini linnaosa ning majas, kus Beethoven testamendi kirjutas, asub üks tema kolmest kortermuuseumist Viinis.[41] "Heiligenstadti testament" leiti pärast helilooja surma tema isiklike asjade hulgast, millest järeldub, et ta ei saatnud seda oma vendadele ära.[42] Alates 1806. aastast leppis Beethoven lõpuks kurtusega ega varjanud seda enam.[43] Sõpradega suhtlemiseks võttis ta kasutusele kõnelustevihikud, kuhu kirjutati üles vestluskaaslaste küsimused ja vastused.[44] 1820. aastaks oli Beethoven täiesti kurt.[45]

Teine Viini periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Giulietta Guicciardi

1801. aastal tunnistas Beethoven Wegelerile, et armastab "kütkestavat, imeilusat tütarlast". Armastus krahvinna ja Beethoveni õpilase Giulietta Guicciardiga oli küll vastastikune, ometi ei sobinud nad abikaasadeks. Tüdruk oli vaid 17-aastane, äärmiselt kergemeelne ning kuulus aristokraatia hulka. Lisaks sellele tekkis Beethovenile konkurent: noor krahv ja ajakirjanduse sõnul heliloojana orjalikult Mozartit ja Cherubinit jäljendav krahv Gallenberg. 1802. aastal jahenesid suhted Beethoveni ja Giulietta vahel ning järgmisel aastal abiellus tüdruk krahv Gallenbergiga. Giulietta pöördus hiljem Beethoveni poole rahapalvetega ning püüdis teda tagasi saada, kuid tulutult. Giuliettaga veedetud suve peetakse Beethoveni elu kõige õnnelikumaks, samal aastal kirjutatud "Kuupaistesonaadi" pühendas Beethoven just Giuliettale.[46] Pärast Giuliettat kiindus Beethoven Josephine Deymisse, kes oli Giulietta onutütar ning samuti võtnud Beethovenilt klaveritunde. Kuid taaskord sai saatuslikuks kahe inimese klassivahe ning Josephine'i perekond seisis abielule vastu. Pealegi oli tüdruk Beethoveni jaoks liiga hellitatud, passiivne ja tahtejõuetu.[47]

1806. aastaks oli Beethovenist saanud rahvusvaheline kuulsus: üle Euroopa leidus tema austajaid, tema teoseid kanti ette Londonist Moskvani, Pariisi klaverivabrikant Érard kinkis talle uut tüüpi klaveri, seni vastakaid kommentaare jaganud ajakirjandus kiitis heliloojat järjest rohkem. Ometi iseloomustab tema isiklikku elu üksindus, rahulolematus ja korralagedus. Korterites paistsid silma laialiloobitud käsikirjad, peremehe lõhutud mööbel ja jäljed klaveri sisse ümber läinud tindipotist.[48]

Tema (Beethoveni) kodus valitseb tõepoolest hämmastav korralagedus. Igas nurgas vedeleb noote ning raamatuid, samuti külma toidu riismeid ja avamata või pooleldi tühjendatud pudeleid; kirjutuspuldil uue kvarteti põgus visand ning sealsamas kõrval hommikueine jäänused; klaveril, üleni varesejalgadega kaetud lehtedel, materjal suurepäraseks, alles eos suikuvaks sümfooniaks, ja päästmist anuvad korrektuurpoognad ... Kadunud asjade otsimine vältas nädalaid. Ja vaatamata kogu sellele segadusele oli meie maestro tegelikkuse kiuste omandanud kombe ehtsalt tsiitserolikus ilukõnes ülistada oma täpsust ja korraarmastust.[49]

dirigent Ignaz von Seyfried Beethoveni korterist.

Kaks noort naist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Therese Brunswick

1809. aastal kevadel armub Beethoven oma 18-aastasesse õpilasse, mõisniku tütresse Therese Brunswicki. Aasta hiljem saadab ta vanale sõbrale Franz Gerhard Wegelerile kirja, kus palub saata abiellumiseks vajaliku ristimistunnistuse.[50] Kuid Therese polnud abieluga nõus, põhjuseks 40-aastase helilooja vanus, kurtus ja ebakindel materiaalne seisund. Kuigi Beethoveni jaoks oleks abielu pealiskaudse loomusega kergemeelse naisega kujunenud pigem õnnetuks, põhjustas Therese eitav vastus Beethovenile kannatusi.[51]

Samal kevadel piiravad Napoleoni väed taas Viini ümber ning pommitavad seda. Suurtükitule ajal oli Beethoven oma venna Karli juures keldris, pea patjade vahel, et kaitsta oma kuulmist.[52]

"Kiri surematule armsamale", autograafi viimane lehekülg

Kahe aasta möödudes Therese eitavast vastusest ei ole tüdruk Beethoveni mõtetest ikka veel kadunud. 1812. aastal kirjutab ta kirja, mida on hiljem hakatud nimetama "Kirjaks surematule armsamale".[53] Kuigi Beethoveni uurijad päris kindlalt kirja adressaati ei tea, viitavad mitmed laused selgelt just Theresele. Lisaks sellele leiti kiri koos Therese Brunswicki pildiga.[54] Brunswicki ja Beethoveni vahelisest armastusest ja koguni kihlusest on rääkinud ka tüdruku majapidajanna. Tema sõnade järgi sai paarile saatuslikuks Beethoveni kõhklus, kuigi hiljem on arvatud, et põhjuseks oli jälle hoopis klassivahe.[55] "Kirja surematule armsamale" adressaadiks on peetud ka tol ajal juba abielus olnud Antonie Brentanot ning on arvatud, et Beethoven ei saatnudki seda kirja ära.[45]

Bettina Brentano (Ludwig Emil Grimmi joonistus)

1810. aasta maikuus, kui Therese ütles Beethovenile lõplikult ära, kohtas helilooja kahekümne viie aastast luuletajat, hea sõbra Antonie Brentano õde Bettina Brentanot. Nende esmakordne kohtumine leidis aset parasjagu tööhoos oleva Beethoveni kodus, kuhu kutsumata ja heliloojale võõras Bettina ootamatult saabus. Bettina on seda kohtumist kirjeldanud järgmiselt: "Beethoven istus kodus oma toas ja mängis äsjakirjutatud suurepärast laulu "Mignon" Goethe sõnadele. Kaks kätt laskusid tema õlgadele. Helilooja vaatas tahtmatult üles ja nägi tundmatut noort neidu, kes ütles talle kõrva sisse: "Mu nimi on Brentano". Beethoven vastas talle: "Just nüüdsama kirjutasin teile ilusa laulu, kas tahate seda kuulda?" Ta laulis "Mignoni" oma terava, kõrvu lõikava häälega. "Suurepärane, eks ole tõsi?" küsis ta Bettinalt ja laulis laulu teist korda."[56] Beethoven ei olnud Bettinasse kunagi armunud. Kui tüdruk 1811. aastal luuletaja Ludwig Achim von Arnimiga abiellus, kirjutas Beethoven talle südamiliku kirja, milles soovis talle õnne ja kõike head.[57]

Kohtumised Goethega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoven (esiplaanil) ja Goethe (vasakul) Teplitzis, kui keisrinna koos õukonnaga neist möödub
Ma ei ole veel kunagi varem kohanud ühtki nii keskendunud, nii energilist ja siirast kunstnikku. Ma mõistan ülihästi, kui omapäraselt ta peab suhtuma ümbritsevasse maailma.[58]

J.W. von Goethe Beethovenist 19. juulil 1812 kirjas oma naisele.

15. juulil 1812. aastal leidis Teplitzis aset Beethoveni kauaoodatud kohtumine Johann Wolfgang von Goethega. Teplitzis külastas Goethe heliloojat ühtekokku kolmel korral viie päeva jooksul: 19., 20. ja 23. juulil. Kuigi algselt pakkus kohtumine kuulsa luuletajaga palju rõõmu, muutus Beethoveni arvamus Goethest ning seetõttu ka nendevahelised suhted peagi halvaks. Peagi ei maininud Goethe oma kirjades enam Beethoveni nime ega vastanud tema kirjadele, kuigi helilooja püüdis nende suhteid siluda.[59]

Õukonnaõhk meeldib Goethele märksa rohkem, kui see luuletajale kohane on. Kas maksab siis kõnelda virtuooside veidrusest, kui luuletajad, kelles tuleks näha rahvuse esimesi õpetajaid, kõik muu selle kassikulla tõttu ära unustada võivad?[58]

Beethoven Goethest kirjas 9. augustil Gottfried Christoph Härtelile.

Tema (Beethoveni) talent hämmastab mind; kuid kahjuks on ta täiesti ohjeldamatu isiksus, kes, tõsi küll, ei eksi; kui ta leiab, et kogu maailm on vastik, kuid millega ta kahtlemata ei tee seda meeldivamaks ei temale endale ega ka teistele. Talle tuleb andeks anda ja tõsiselt kaasa tunda, sest ta kaotab kuulmise, mis teeb võib-olla vähem kahju tema olemuse muusikalisele kui seltskondlikule küljele. Olles selletagi lakooniline, muutub ta selle puuduse tagajärjel veelgi sõnakehvemaks.[60]

J.W. von Goethe kirjas helilooja Karl Zelterile.

Goethe kohtumisest Beethoveniga on läbi Bettina Brentano mälestuste säilinud üks lugu. Selle kohaselt möödus Teplitzis kord Beethovenist ja Goethest keisrinna koos hertsogite ja õukonnaga. Goethe jäi selle peale tee äärde seisma, võttis mütsi peast ja kummardas. Beethoven see-eest surus käed taskusse ning kõndis teda sõbralikult tervitavate hertsogite vahelt läbi.[61]

Beethoveni kuulsuse tipp saabus 1812. aastal koos Viini kongressiga. Beethoveni kodulinna saabunud monarhid kaaskonnaga külastasid tema arvukaid ning puupüsti täis kontserte, neil aastail tuli taas ettekandele ooper "Fidelio". Beethoven sellise huvi üle suurt rõõmu ei tundnud, kuna tal puudus austus aadli vastu.[62]

Teise Viini perioodi jooksul kirjutas ta valdava osa oma sümfooniatest (3.–8.). Teiste žanrite teostest on märkimist vääriv oratoorium "Kristus Õlimäel", mille Beethoven kirjutas samaaegselt 3. sümfooniaga.

Kolmas Viini periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ludwig van Beethoveni vennapoeg Karl van Beethoven

1815. aastal suri Beethoveni vend Kaspar Anton Karl. Vendadevahelised suhted ei olnud elu jooksul olnud head, kuid Kaspar Karli viimastel haigusaastatel paranes Ludwigi suhtumine oma venda ning tihtipeale aitas ta teda rahaliselt. Karli naine Johanna oli äärmiselt kergemeelne, mistõttu määras Kaspar Karl testamendiga oma lapse hooldajaks Ludwigi, mitte abikaasa. Kuid Kaspar Karl suutis oma testamendis jätta ühe punkti segaseks, pannes aluse viis aastat kestnud kohtuprotsessidele ja vaidlustele. Alles 1820. aastal otsustas kohus tunnistada Ludwig vennapoja ainsaks hooldajaks.[63]

Nende viie aasta jooksul kannatas Beethoven palju. Ta pidi taluma solvanguid ning kohtuliku asjaajamise venimist. Peale selle oli tema materiaalne olukord halb. Kolme aristokraadi makstud toetus ei katnud veeranditki Beethoveni kuludest. Samas pidurdasid teda uute teoste kirjutamisel haigus ja kohustus kasvatada vennapoega. Lisaks kõigele ei olnud kirjastused enam kuigivõrd huvitatud Beethoveni teostest, sest need olid edukaks müügiks liiga keerulised.[64]

Beethoven nimetas Karli pojaks, ja ka kasvatas teda kui oma poega, erilise hoole ja ennastsalgavusega. Vahepeal võttis ta enda kanda ka Karli harimise, kuid otsustas poisi siis ühte instituuti panna. Kuid kergemeelse ema kasvatus oli poisi ära rikkunud. Karli iseloomustasid silmakirjalikkus, valelikkus, tühisus, kergemeelsus, suutmatus midagi lõpule viia ja oskus lipitseda oma onu ees, keda ta ei armastanud. Kuid Ludwig nägi temas õpetlase potentsiaali, sest poiss tundis korralikult kreeka keelt ja tegeles filoloogiaga. Carl Czerny õpilasena mängis ta korralikult klaverit, kuid muusikut temast ei saanud. Õllekeldrites kogus ta populaarsust piljardimänguga. Pärast ebaõnnestunud õpinguid polütehnilises instituudis leidis Karl lõpuks, vahetult enne Ludwigi surma, oma tõelise kutsumuse sõjaväeteenistuse.[65]

1818. aastal kutsuti Beethoven Kasselisse Vestfaali kuninga õukonna kapellmeistriks. Sel ajal oli heliloojat tabanud nördimus Viini ja aadlite suhtes, lisaks sellele pakuti Kasselis head palka. Seepärast oli Beethoven pakkumisega nõus, mis põhjustas aga kartust tema sõprades. Nimelt kartsid nad, et haige ja ärritatud Beethoven võib üksi teise linna minnes sattuda kergesti konfliktidesse.[66] Seepärast koostas Beethoveni sõber Ignaz Freiherr von Gleichenstein projekti, mille kohaselt pidid kolm Austria suurnikku maksma talle perioodiliselt pensioni. Beethoven see-eest ei tohtinud aga muidu Austriast lahkuda, kui vaid kontsertreisideks.[67]

Viimased aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoveni surimask. Skulptor Josef Danhauser võttis surimaski pärast helilooja lahkamist, kui tema nägu oli juba deformeerunud.[68]

Beethoveni elu lõpuperioodil sattus tema looming teatava põlu alla. Aadelkond saatis Beethoveni poole pidevaid negatiivseid ja solvavaid märkusi, kuid kontsertidel esitati tema loomingut enam kui kunagi varem. Beethoveni viimased kvartetid võeti vastu vaimustusega, Viini intelligents hindas teda kõrgelt. Romantiliselt meelestatud kunstiringkonnad suhtusid Beethovenisse kui õpetajasse.[69] Beethoven ise hindas noori saksa romantistlikke heliloojaid kõrgelt. Carl Maria von Weberiga kohtus ta mitu korda ja tundis rõõmu Weberi ooperit „Euryanthe“ saatnud edu üle. Franz Schubertiga kohtus Beethoven korra: erutatud Schubert andis talle ühe omakirjutatud klaveriansambli partituuri ning suutmata alustada kõnelust suure heliloojaga, jooksis ta minema. Beethoven ennustas Schubertile suurt tulevikku. 1823. aastal külastas kurt Beethoven 11-aastase Ferenc Liszti kontserti, pärast mida jooksis ta lavale ning suudles noort pianisti publiku ees.[70]

Ka Beethoveni viimastel eluaastatel saatis teda puudus. Kuid siis sai ta Londoni filharmooniaseltsilt (Philharmonic Society of London) ametliku ja pealtnäha päästva kutse. Beethoveni nimi oli Inglismaal tuntud, kontsertreis sinna oleks kindlustanud suure sissetuleku. Kuid Beethoven loobus reisist viimasel hetkel, sest kartis jätta vennapoeg Karli nii pikaks ajaks üksinda. Kompensatsiooniks otsustas ta hakata Inglismaal teoseid välja andma ning filharmooniaseltsile mängimiseks uusi teoseid saatma. Kuid ka siin mõtles Beethoven viimasel hetkel ringi ja saatis Londonisse vaid oma varemkirjutatud ja muusikaliselt vähemväärtuslikud ungari avamängud. See rikkus Beethoveni ja Inglismaa vahelised suhted, mis suudeti Beethoveni sõprade töö tulemusel siiski peagi taastada. Pärast seda kinkis Londoni klaverivabrikant Broadwood talle uut tüüpi klaveri, Londoni filharmooniaselts tellis temalt 9. sümfoonia ja harfivabrikant Stumff kinkis talle lemmikhelilooja Händeli kogutud teosed neljakümnes luksuslikus köites.[71]

Beethoveni viimaste eluaastate tippsündmuseks sai viimane temakorraldatud akadeemia. See toimus 7. mail 1824 ja sama akadeemiat korrati 23. mail. Seda kontserti dirigeeris küll täielikult kurt Beethoven, kuigi enne kontserti hoiatati orkestrante, et need heliloojat ei jälgiks. Sel akadeemial tulid ettekandele esmakordselt Beethoveni 9. sümfoonia ja kolm numbrit kuu aega varem Peterburis esmaesitust näinud "Pidulikust missast". Vaimustunud publik saatis helilooja poole viiekordse ovatsiooni, mida oli palju rohkem kui keiserlikule paarile tavapärane kolmekordne ovatsioon. Publiku maharahustamiseks oli vajalik politsei sekkumine. Akadeemia kordus 23. mail oli aga vähese publiku tõttu läbikukkumine, sest tolle päeva ilm oli kontserdisaalis istumiseks liiga ilus.[72]

Elu viimase perioodi jooksul kirjutas Beethoven suhteliselt vähe: 9-st sümfooniast vaid ühe ja 32-st klaverisonaadist viis. 12 aasta jooksul kirjutatud teostest on olulisimad 9. sümfoonia, kus helilooja kasutab žanri ajaloos esmakordselt koori ja soliste, hiigelmõõtudesse kasvatatud "Missa solemnis" ning viis keelpillikvartetti. Enne surma lootis ta kirjutada veel kümnendat sümfooniat, oratooriumi "Saulus", üht ooperit ning reekviemi, kuid need plaanid ei teostunud.[73][74]

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoveni matused (Franz Xaver Stöberi maal)

1825. aastal haigestus Beethoven sooltepõletikku, mille järel algas maksatsirroos, mille tagajärjel tekkis veetõbi. Samal ajal kurnati teda ka vaimselt: kaardimänguga võlgadesse sattunud vennapoeg üritas enesetappu, mis oli Ludwigi jaoks suur hoop. Lootuses kindlustada Karli tulevik, pöördus ta oma teise venna Johanni poole.[75] Kuid lahtises vankris ja detsembrikuu pakases tagasisõit Gneixendorfi mõisast, kus Johann elas, oli liig. Pealegi pidi ta poolel teel ööbima külmas talutares. Ta toimetati oma Viini korterisse, kus ta heitis voodisse ega tõusnud sealt enam.[76] Surivoodil luges ta kirjandusklassikat, lisaks sellele kohtus ta paljude sõpradega, nende seas heliloojate Anselm Hüttenbrenneri ja Johann Hummeli, libretist Stephan von Breuningi, Beethoveni biograafi Anton Schindleriga. Neist esimene oli Beethoveni juures ka siis, kui Ludwig 26. märtsil suri.[77]

Beethoveni haud Viini Zentralfriedhofis

Beethoveni matused, kuhu kogunes kakskümmend tuhat inimest, toimusid 29. märtsil. Sel päeval olid leina märgiks suletud kõik Viini koolid. 3. aprillil kanti Beethoveni mälestuseks ette W. A. Mozarti "Reekviem". Sama aasta suvel müüdi oksjonil maha kogu Beethoveni vara. Muu hulgas müüdi ära ka helilooja käsikirjad, mis leidsid uued omanikud väga odavate hindade eest. Näiteks 5. sümfoonia partituur müüdi ära kuue floriini eest. Beethoveni viimasest korterist sai paari kuu jooksul suveniiriküttide läbikäiguhoov.[78]

Beethoveni isiksus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoveni käitumine oli küllaltki heitlik ning ta ei suutnud end vaos hoida. Teiste inimestega suheldes eiras Beethoven etiketti. Ta ei hoolitsenud väga oma hügieeni eest. Kurtuse süvenedes muutus ta järjest üksikumaks, koos ebaõnnestumistega suhetes kasvas masendus. Kord arreteeris Beethoveni Viini politsei, kuna teda peeti ekslikult kerjuseks.[45]

Ühe Beethoveni noorusaja sõbra jutu järgi, kes heliloojat 1816. aastal üle pika aja taas nägi, polnud Beethoven mitte millegagi rahul ning tihti tärkasid temas vihahood. Beethoven rääkivat väga palju, väga valjult, kiiresti ja elavalt. Kui Beethoven vaikis, läks ta otsaesine kortsu, muutudes hirmuäratavaks neile, kes ei teadnud, et tegelikult oli heliloojal imehea süda. Beethoven oli vaatamata kurtusele elu lõpuni elav ja paeluv vestluskaaslane.[79] Ta oli äärmiselt kriitiline valitsevate monarhiate suhtes, mistõttu ennustas üks sõber, et helilooja sureb tapalaval. Liigse suupruukimise eest kinnivõtmisest päästis Beethovenit vaid tema tuntus.[80]

Istusime [trahteris] lauda ja Beethoven muutus väga jutukaks, mis lõunastajaid suuresti hämmastas, sest tavaliselt oli ta tusane, sõnakehv ja liikumatu. Nõudis ränka vaeva, et panna teda kaasvestlejatest aru saama, sest oli vaja karjuda nii kõvasti, et kolmandasse tuppa oli kuulda ... Beethoven oli mõnevõrra terav, kui mitte öelda jäme; kuid tema tihedate kulmude alt säras aus pilk ... Muusikast kõneles ta äärmiselt harva. Kui seda mõnikord juhtus, olid tema arvamused väga ranged ja niivõrd kategoorilised, et ei sallinud mingisugust vastuvaidlemist.[81]

Helilooja Louis Spohr 1813. aastal

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näide Beethoveni käekirjast (lehekülg 6. sümfoonia manuskriptist)

Beethoveni komponeerimislaadi iseloomustab eelkõige teoste pikk valmimisaeg. Seda ei põhjustanud aga helilooja aeglane tööviis, vaid asjaolu, et tal oli korraga käsil mitu suurt teost. Samuti oli tal kombeks oma teoseid viimse detailini lihvida. Tema helikeel varieerub küll eri teostes, kuid üsna sagedasti on see pateetiline ja heroiline, mistõttu peetakse neid kahte märksõna väga beethovenlikuks. Sellised teosed on näiteks tema enimmängitavad sümfooniad: kolmas, viies, seitsmes ja üheksas.[82]

Viini muusikaelu kirjutamata reegel oli, et enne kontserti lugu ei kirjastatud. Veelgi enam: mis puutub Beethoveni klaverikontsertidesse, siis visandas ta klaveripartii enne esmaesitust vaid eskiisi näol. Ühe Beethoveni assistendi-muusiku kirja kohaselt oli ta ühel akadeemial Beethoveni lehepööraja ning suureks imestuseks nägi ta pärast järjekordset lehekeeramist uuel lehel vaid arusaamatuid märkusi ning soolodest oli kirja pandud vaid sisseastumiste esimesed taktid. Pärast esiettekannet lood kirjastati, kuid trükist ilmusid vaid orkestripartiid ning kadentsideta klaveripartii. Klaverikontsertide partituurid kirjastati alles 19. sajandi keskpaigas.

Beethoveni looming juhatab muusikaajaloos sisse 19. sajandi. Ta oli peamiseks eeskujuks paljudele romantismiajastu heliloojatele ning mitmed žanrid, eelkõige sümfoonia ja sonaat, lähtuvad 19. sajandi lõpuni tema teostest. Samas jääb tema muusika klassikaliselt loogilise ja tasakaalustatud vormistruktuuri raamidesse. Elu lõpus kirjutas ta muusikat, mida on peetud üleminekuks romantismile. Samas oli tema hiline looming kaasaegsete jaoks juba vananenud ja liiga konservatiivne.[83]

Klaverimuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoven oli andekas ja tuntud pianist, mistõttu on klaveril tähtis koht ka tema loomingus, olulisem kui mistahes teisel pillil. Kõige tähtsama osa Beethoveni klaveriloomingust moodustavad tema 32 klaverisonaati. Neid iseloomustavad julge ja novaatorlik kompositsioon ning tihedad klassikalistest žanripiiridest väljaastumised. Hilisemates sonaatides kasutab Beethoven rohkelt polüfooniavõtteid ja fuugavormi. Sonaadid olid mõeldud kodus mängimiseks: Beethoveni eluajal esitati neid praeguseks teadaolevalt kontserdil vaid kahel korral, samas kui nende nootide müük oli silmapaistvalt edukas. Sonaatide kõrval on Beethoven klaverile loonud veel variatsioonitsükleid ja väikepalu: bagatelle, prelüüde, rondosid, ühe poloneesi, nokturni ja fantaasia.[84]

Orkestrimuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sümfooniad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoveni orkestrimuusika tähtsaim žanr on sümfoonia, neid on tal kokku üheksa. Sarnaselt Haydniga hakkas ta neid kirjutama hilja, esimene sümfoonia valmis aastal 1800, mil Beethoveni teoste hulk oli juba suur ja tema nimi tuntud. Beethoveni sümfooniates on ühendatud ülev, dramaatiline väljendus ning loogiline ja ökonoomne ülesehitus.[85]

Beethoven toob oma sümfooniatesse mitmeid uuenduslikke jooni. Esiteks laiendab ta orkestrikoosseisu: 3. sümfoonias lisab ta kahele metsasarvele kolmanda, üheksandas sümfoonias juba neljanda. Viiendas sümfoonias lisab ta orkestrikoosseisu pikoloflöödi, kontrafagoti ja kolm trombooni. Puhkpillide, eriti aga vaskpillide tähtsus suurenes, enam ei olnud nende ülesandeks vaid orkestri koloriidi täiendamine.[86]

Teiseks muutis Beethoven sümfoonia vormi – neljaosalist sonaaditsüklit. Kui esimeses sümfoonias püsis see sarnasena tema klassikutest eelkäijate teostega, siis alates teisest sümfooniast on ta asendanud tantsulise kolmanda osa, menueti, skertsoga (it k scherzo – nali). Kuues sümfoonia on hoopis viieosaline ning üheksandas osas on aeglane osa kolmas, mitte teine, nagu tavaliselt.[87]

Beethoven pikendas sümfooniate kestust. Kui Mozarti sümfooniatest vältasid vaid vähesed üle kolmekümne minuti ning tihtipeale oli nende pikkus lausa alla kümne minuti, siis Beethoveni kuuenda ja seitsmenda sümfoonia esitused kestavad umbes 40, kolmanda sümfoonia omad 50 ja üheksanda sümfoonia esitused umbes 70 minutit.[88][89]

Instrumentaalkontserdid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Instrumentaalkontserte on Beethovenil seitse: lisaks viiele klaverikontserdile veel viiulikontsert ja kontsert viiulile, tšellole, klaverile ja orkestrile. Kolm esimest klaverikontserti, mis on kirjutatud varem kui viiulikontsert ja kolmikkontsert, on lähedased Mozarti selle žanri teostele. Eriliseks teevad need teosed aga julge tonaalne plaan ja tarmukus, mis muudavad need teosed lähedaseks Beethoveni sümfonismile.[90] Neljanda osa peamine fenomenaalsus seisneb selles, et esimest korda žanri ajaloos alustab klaver kogu teost.[45] Instrumentaalkontserdile omast topeltekspositsiooni ta seal siiski ei kaota. Beethoveni neljandat ja viiendat klaverikontserti ning viiulikontserti iseloomustavad erakordselt pikad, 20–25 minutit kestvad esimesed osad. Viiulikontserdist tegi Beethoven Muzio Clementi soovitusel hiljem ka redaktsiooni klaverile ja orkestrile ning pärast väljaandmist hakkas see kandma oopusenumbrit 61a.[91]

Orkestrile on Beethoven kirjutanud veel 11 avamängu, muusika kuuele näidendile, tantse, muusikat sõjaväeorkestrile. Teostest solistile ja orkestrile on lisaks seitsmele instrumentaalkontserdile veel Fantaasia klaverile, koorile ja orkestrile, Kaks romanssi viiulile ja orkestrile ning Rondo B-duur klaverile ja orkestrile.[92]

Kammermuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoveni kammermuusika tähtsaima osa moodustavad tema 16 keelpillikvartetti. Eristatakse Beethoveni varaseid (kuus kvartetti, kirjutatud aastatel 1798–1800), keskmisi (viis kvartetti, kirjutatud aastatel 1806–1810) ja hiliseid keelpillikvartette (viis kvartetti ja "Suur fuuga", kirjutatud aastatel 1823–1826). Beethoveni keelpillikvartetid said populaarseks alles 19. sajandi teisel poolel. Tema kaasaegsed pidasid nende meeleolude vaheldumisi häirivateks, samuti ei meeldinud neile teravate kooskõlade eelistamine, vormitult pikad fraasid ega ebaharmooniline polüfoonia.[93]

Kümnest viiulisonaadist üheksa komponeeris ta vahemikus 1797–1803. Algselt nimetati neid teoseid tihtipeale "sonaadiks klaverile koos viiuliga" või isegi "sonaadiks klaverile viiuli saatega". Tema viiulisonaadid ei osutunud populaarseks: dünaamikakontrastid, üllatuslikud modulatsioonid ja uudsed rütmid sundisid kriitikuid nimetama Beethoveni viiulisonaate liiga koolmeisterlikeks ja ebameloodilisteks.[94]

Kammermuusika žanrist on Beethoven kirjutanud veel viis tšellosonaati, ühe metsasarvesonaadi, klaveritriosid, keelpillikvintette, keelpillitriosid, teoseid flöödile, viiulile ja vioolale, kahele klarnetile, kahele metsasarvele ja kahele fagotile, kahele viiulile, vioolale, tšellole ja kahele metsasarvele jpm.[95]

Vokaalmuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oratoriaalsed suurvormid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beethoven on kirjutanud ühe oratooriumi, "Kristus Õlimäel". Selle teose komponeeris ta vähem kui aasta pärast "Heiligenstadti testamenti" vaid kahe nädalaga.[96] Teos kanti esmakordselt ette 5. aprillil 1803, samal hommikul lõpetas ta veel tromboonipartiisid.[97] Teos pälvis lisaks positiivsetele hinnangutele ka ohtralt negatiivset kriitikat. Rahul polnud ka Beethoven, kes kritiseeris Franz Xaver Huberi libretot, aga ka teost esitanud koori ja orkestrit.[98]

Beethoven on kirjutanud kaks missat: Missa c-moll ja "Missa solemnis", mis on loodud vastavalt vürst Esterhàzy ja helilooja õpilase ertshertsog Rudolfi peapiiskopiks pühitsemise auks. Tõsi, neist viimane valmis alles viis aastat peale pühitsemist. "Missa solemnist", mida Beethoven kirjutas samaaegselt 9. sümfooniaga, pidas helilooja ise oma suurimaks teoseks.[99]

Ooper[muuda | redigeeri lähteteksti]

1804. aastal tehti Beethovenile ettepanek komponeerida ooper Jean-Nicolas Bouilly süžeele, mille nimeks sai algselt naispeategelase järgi "Leonore". Sama loo olid varem ooperiks komponeerinud Ferdinando Paer ja Pierre Gaveaux. Ooperile kirjutas Beethoven koguni neli avamängu, mida nimetatakse "Leonore nr 1", "Leonore nr 2", "Leonore nr 3" ja "Fidelio". Samuti on ooperist valminud kolm eri redaktsiooni. Nii avamängudest kui ka ooperitest mängitakse teatrites hiliseimat. Praegu tuntakse seda ooperit nimega "Fidelio".[100]

Kuigi Beethoven alustas 1803 ka ooperi "Aleksander Makedooniast" komponeerimisega, on "Fidelo" tema ainus ooper. "Aleksander Makedooniast" libretist oli sama, kes Mozarti "Võluflöödilgi", Emanuel Schikaneder. Kuid ajad olid vahepeal muutunud ning tema süžeed ei paelunud enam publikut. Sellest ooperist valmis Beethovenil vaid üks trio, mille muusikat kasutas ta hiljem Florestani ja Leonore duetis ooperis "Fidelio".[101]

Vokaalmuusika orkestrisaateta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edinburghi Thomsoni kirjastuse tellimusel seadis Beethoven suure hulga eri rahvaste, eriti aga iiri ja šoti rahvamuusikat. Beethoveni ülesandeks oli 164 laulu varustamine saate, ritornellide ja sissejuhatustega. Seejuures oli Beethovenile seade aluseks vaid rahvaviis, seatava laulu sõnu kirjastus Beethovenile ei saatnud.[102]

Beethoveni originaallaululooming hõlmab 112 laulu. Tema viimased, 1816. aastal kirjutatud laulud moodustavad tsükli "Kaugele armsamale", mis on muusikaajaloo esimene terviklik, ühe idee, ühtse meeleolu ja samm-sammulise arendusega laulutsükkel.[102]

Lisaks nendele on Beethoven loonud veel 25 neljahäälset lõbusasisulist pillisaateta kaanonit, millest igaüks on pühendatud ühele tema sõbrale;[103] koorimuusikat, aariaid ja vokaalansambleid, instrumentaalmuusikast veel teoseid mandoliinile.

Tähtsamad teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka Ludwig van Beethoveni teoste täielikku loetelu ingliskeelses Vikipeedias
  • 9 sümfooniat
    • 1. sümfoonia, C-Duur (op 21; 1800)
    • 2. sümfoonia, D-Duur (op 36, 1802)
    • 3. sümfoonia, Es-Duur – "Eroica" (algselt "Bonaparte") (op 55; 180304
    • 4. sümfoonia, B-Duur (op 60; 1806)
    • 5. sümfoonia, c-moll – "Saatusesümfoonia" (op 67; 1808)
    • 6. sümfoonia, F-Duur – "Pastoraalne", (op 68; 1808)
    • 7. sümfoonia, A-Duur (op 92; 181112)
    • 8. sümfoonia, F-Duur (op 93; 1812)
    • 9. sümfoonia, d-moll (op 125; 1823)
  • 7 instrumentaalkontserti
  • 11 sümfoonilist avamängu, neist tuntuimad:
    • "Prometheus"
    • "Coriolanus
    • "Egmont"
    • "Leonore nr 3"
  • 32 klaverisonaati, neist tuntuimad:
    • Klaverisonaat nr 8, c-moll – "Pateetiline" (op 13; 179798)
    • Klaverisonaat nr 14, cis-moll – "Kuupaistesonaat" (op 27; 1801)
    • Klaverisonaat nr 21, C-duur – "Waldstein" (op 53; 1804)
    • Klaverisonaat nr 23, f-moll – "Appassionata" (op 57; 1804–05)
    • Klaverisonaat nr 29, B-duur – "Hammerklavier" (op 106; 181718)
  • Vokaalmuusika
  • Kammermuusika

Hilisemaid tsitaate Beethoveni kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ma usun jumalasse, Mozartisse ja Beethovenisse.[104]

helilooja Richard Wagner

Beethoven kõlab minu jaoks alati kui kotitäie naelte seinalöömine ning siin ja seal kukuvad haamrid ka maha.[104]

pianist Glenn Gould

Ma kuulan vaid Bachi, Beethovenit või Mozartit. Elu on liiga lühike, et raisata seda teiste heliloojate peale.[104]

matemaatik John Edensor Littlewood

Elu ei saa olla väga halb, kui 10 dollari eest saad osta Beethoveni plaadi ja kuulata seda 10 aastat.[104]

publitsist ja ajakirjanik William F. Buckley juunior

Kui geniaalsus on olemas, pole tähtis, kas see avaldub sügavuses nagu Bachil, kõrguses nagu Mozartil või kõrguses ja sügavuses nagu Beethovenil"

helilooja Robert Schumann

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Alšvang, lk 5
  2. Alšvang, lk 8
  3. 3,0 3,1 Rolland, lk 18
  4. Alšvang, lk 8–9
  5. 5,0 5,1 Alšvang, lk 9
  6. Alšvang, lk 11
  7. Alšvang, lk 10
  8. Alšvang, lk 12
  9. 9,0 9,1 Alšvang, lk 17
  10. Alšvang, lk 15
  11. 11,0 11,1 11,2 Alšvang, lk 16
  12. Alšvang, lk 21
  13. 13,0 13,1 13,2 Alšvang, lk 22
  14. Rolland, lk 20
  15. Alšvang, lk 24–25
  16. Alšvang, lk 26–27
  17. Alšvang, lk 27–28
  18. Alšvang, lk 28–29
  19. Alšvang, lk 33
  20. Rolland, lk 22
  21. Alšvang, lk 37–43
  22. Alšvang, lk 46
  23. 23,0 23,1 Alšvang, lk 54
  24. Alšvang, lk 50
  25. Alšvang, lk 51
  26. 26,0 26,1 Alšvang, lk 52
  27. Alšvang, lk 53
  28. 28,0 28,1 28,2 Alšvang, lk 56
  29. Alšvang, lk 56–58
  30. Alšvang, lk 58
  31. Alšvang, lk 62
  32. Alšvang, lk 62–63
  33. Alšvang, lk 66–68
  34. Alšvang, lk 69
  35. Alšvang, lk 70
  36. Rolland, lk 25
  37. Alšvang, lk 69–70
  38. Rolland, lk 85–90
  39. Rolland, lk 87
  40. Siitan, lk 333
  41. http://www.wienmuseum.at/de/standorte/ansicht/beethoven-wohnung-heiligenstadt.html
  42. Tuisk, Kull, lk 47
  43. Alšvang, lk 158
  44. Alšvang, lk 233
  45. 45,0 45,1 45,2 45,3 In search of Beethoven
  46. Alšvang, lk 75–76
  47. Alšvang, lk 159
  48. Alšvang, lk 156
  49. Alšvang, lk 156–157
  50. Alšvang, lk 203
  51. Alšvang, lk 204
  52. Alšvang, lk 165
  53. Alšvang, lk 218
  54. Alšvang, lk 220
  55. Alšvang, lk 222
  56. Alšvang, lk 204–205
  57. Alšvang, lk 207–208
  58. 58,0 58,1 Alšvang, lk 223
  59. Alšvang, lk 225
  60. Alšvang, lk 223–224
  61. Alšvang, lk 224–225
  62. Alšvang, lk 228
  63. Alšvang, lk 235
  64. Alšvang, lk 236
  65. Alšvang, lk 236–237
  66. Alšvang, lk 162
  67. Alšvang, lk 163
  68. Alšvang, lk 250
  69. Alšvang, lk 243
  70. Alšvang, lk 244
  71. Alšvang, lk 244–245
  72. Alšvang, lk 245–246
  73. Siitan, lk 341–342
  74. Ivanov, lk 1
  75. Alšvang, lk 246
  76. Alšvang, lk 247
  77. Alšvang, lk 248–250
  78. Alšvang, lk 250–251
  79. Alšvang, lk 237–238
  80. Alšvang, lk 239
  81. Alšvang, lk 231
  82. Siitan, lk 344
  83. Siitan, lk 359–360
  84. Siitan, lk 345, 349
  85. Siitan, lk 349–350
  86. Siitan, lk 350
  87. Siitan, lk 352, 355, 357
  88. http://www.arkivmusic.com/classical/album.jsp?album_id=142133
  89. http://www.arkivmusic.com/classical/album.jsp?album_id=125174
  90. Alšvang, lk 111
  91. Kasema, lk 5
  92. Alšvang, lk 283–284
  93. Ivanov, lk 4
  94. Joksch
  95. Alšvang, lk 284–285
  96. Forbes, lk 328
  97. Wegeler, Ries, lk 90
  98. Forbes, lk 885
  99. Gülke
  100. Alšvang, lk 139–141
  101. Alšvang, lk 139
  102. 102,0 102,1 Alšvang, lk 252
  103. Alšvang, lk 253
  104. 104,0 104,1 104,2 104,3 http://strangewondrous.net/browse/subject/b/beethoven

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Alšvang, A. (1957) Beethoven. Eesti keelde tõlkinud A. Ravel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Forbes, E. (1967) Thayer's Life of Beethoven. Princeton: Princeton University Press.
  • Gülke, P. (1969) Ludwig van Beethoven. Missa solemnis D-dur op. 123. Berliin: VEB Deutsche Schallplatten Berlin DDR (vinüülplaadi ümbris)
  • Dokumentaalfilm "In Search of Beethoven" (2009). Režissöör ja produtsent Phil Grabsky. Koduleht ja IMDb.
  • Ivanov, S. Ludwig van Beethoveni viimased keelpillikvartetid (referaat)
  • Joksch, O. (2006) Baiba & Lauma Skride, The Duo Sessions (CD-plaadi ümbris).
  • Kasema, M. (2011) Finlandia (ERSO kontserdi kavaleht)
  • Rolland, R. (1931) Beethoveni elu. Eesti keelde tõlkinud J. Semper. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.
  • Siitan, T. (1998) "Õhtumaade muusikalugu I" Tallinn: Talmar & Põhi, Avita.
  • Tuisk, O., Kull, I. (1973) "Muusikaajalugu keskkoolile". Tallinn: Valgus.
  • Wegeler, F. G., Ries, F. (1972) Biographische Notizen über Ludwig van Beethoven. Hildesheim

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]