Daniil Harms

Allikas: Vikipeedia
Daniil Kharms.jpg

Daniil Harms (Daniil Ivanovitš Juvatšov; 30. detsember 1905 Peterburi2. veebruar 1942 Leningrad) oli vene kirjanik, sürrealist, vene absurdikirjanduse klassik.

Tema isa Ivan Pavlovitš Juvatšov (1860–1940) mõisteti 1884. aastal terroriorganisatsioonis Narodnaja Volja osalemise eest surma, hiljem asendati surmanuhtlus 15-aastase sunnitööga. Sunnitööl elas ta üle vaimse ümbersünni ning oli sellest ajast peale sügavalt usklik kristlik kirjanik ja usujutlustaja, kes teenis elatist hoiukassade inspekteerijana, mistõttu sõitis ringi mööda kubermange ja viibis harva kodus. Danjat kasvatasid ema Nadežda Ivanovna, kes oli pesumaja juhataja, ja tädi Natalja Ivanovna, kes oli Koljubakina tütarlastegümnaasiumi direktor Tsarskoje Selos.[1] 1915 astus ta Peterburi saksa reaalkooli esimesse klassi, hiljem õppis Leningradi elektritehnikumis, kuid arvati 1926. aasta veebruaris õppurite nimekirjast välja. Selleks ajaks oli temast saanud luuletaja.[1]

Kasutas kirjanikuna erinevaid pseudonüüme, lisaks Harmsile Harms-Šardam, Hharms, Dandan, Chams. Lastekirjanikuna oli ta Karl Ivanovitš Šusterling või Vanja Mohhov. Nimi Harms on segu prantsuse charm'ist ja inglise harm'ist.[1]

1925. aastal liitus väikese luuletajate grupiga, mida juhtis Aleksandr Tufanov ja mis kandis nime Levõi flang. Selles rühimituses tutvus Aleksandr Vvedenskiga, kellest sai tema lahutamatu kaaslane kogu eluks. Mõlemad olid Ülevenemaalise Luuletajate Liidu liikmed, mõned nende luuletused ilmusid ka 1926 ja 1927. aastate noorluuletajate kogumikes ja jäid ainukesteks täiskasvanutele mõeldud tekstideks, mis mõlemal õnnestus oma eluajal avaldada. [1]

1927 lõid Harms, Aleksandr Vvedenski, Igor Bahterev ja Nikolai Zabolotski rühimituse OBERIU – Objedinenije Realnovo Isskustva (Reaalse Kunsti Ühendus), mis pidanuks koosnema viiest sektsioonist – kirjandus, kujutav kunst, teater, filmikunst ja muusika. Avaldasid ajakirjas Afiša Doma Petšati manifesti, milles nimetasid end uue maailmataju ja uue kunsti poeetideks, lubasid lisaks uuele luulekeelele luua ka uue viisi elu tajumiseks. Nende ettevõtmisi nimetati ajakirjanduses protestiks proletariaadi diktatuuri vastu ning 1931. aastal Harms ja Vvedenski arreteeriti. Harms veetis viis kuud Kurskis asumisel, kuid jätkas seal loomingulist tegevust ja naases kogenumana. [1]

1935. abiellus Harms teist korda, elas ekstsentrilist elu ja oli vaene, kuna elatus honoraridest, kuid tema loomingut praktiliselt ei avaldatud. 1939 valmis pikem jutustus "Vanaeit" ja seejärel kirjutaski põhiliselt proosat; varem oli ta katsetanud peaaegu kõiki vorme peale klassikalise romaani.[1]

Hullumeelsust simuleerides õnnestus Harmsil sõjaväest pääseda, kuid 1941 ta arreteeriti ja 1942 suri vangla hullumajas ilmselt nälja või "ravi" tõttu.[1]

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harms eesti teatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Daniil Harms, Ootamatu jooming (Tänapäev, 2002), Ilona Martsoni järelsõna lk 232-248.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]