Mihhail Glinka

Allikas: Vikipeedia
Mihhail Glinka

Mihhail Ivanovitš Glinka (vene keeles Михаил Иванович Глинка; 1. juuni (vana kalendri järgi 20. mai) 1804 Novospasskoje küla, Smolenski kubermang15. veebruar (vana kalendri järgi 3. veebruar) 1857 Berliin) oli vene helilooja.

Ta sündis Novospasskoje külas Smolenski kubermangus oma isa mõisas. Alates 10. eluaastast hakkas õppima klaveri- ja viiulimängu.

1817. aastal tõid vanemad Mihhaili Peterburi. Seal astus ta Pedagoogikainstituudi aadlipansionaati. Peterburis võttis Glinka tunde suurte muusikute käest. Pansionaadi lõpetamise järel tegeles ta intensiivselt muusikaga: uuris Lääne-Euroopa klassikalist muusikat, osales koduses musitseerimises aadlisalongides, vahel juhatas oma onu orkestrit.

1830. aastal läks helilooja välismaale – algul Itaaliasse, pärast Austriasse ja Saksamaale. Itaalias uuris ta bel canto laulustiili ja kirjutas ise itaaalia maneeris. Aastatel 18331834 elas Glinka Saksamaal ja töötas Z. Deni juhatuse all kompositsiooni, polüfoonia ja orkestreeringu valdkondades.

1834. aastal tuli ta tagasi Venemaale uute töödega ja Vene rahvusliku ooperi loomise plaanidega. Pärast pikaajalisi ooperišüžeeotsinguid peatus Glinka Žukovski nõuandel pärimusel Ivan Sussaninist. Varsti pärast “Ivan Sussanini” esilavastust määrati Glinka tsaari õukonna laulukapelli dirigendiks. Seal töötas ta kaks aastat.

1844. aastal läks Glinka Prantsusmaale ja pärast Hispaaniasse. Selle sõidu loominguliseks tulemuseks olid hispaania uvertüürid – «Aragoni hota» (1845) ja «Öö Madriidis» (1848), mis olid kirjutatud hispaania stiilis.

Glinka "Patriootlik laul" oli 1991–2000 Venemaa hümn.

Mihhail Glinka suri 15. veebruaril 1857 Berliinis. Helilooja põrm toodi Peterburi.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]