Mihhail Glinka
Mihhail Ivanovitš Glinka (vene keeles Михаил Иванович Глинка; 1. juuni (vana kalendri järgi 20. mai) 1804 Novospasskoje küla, Smolenski kubermang – 15. veebruar (vana kalendri järgi 3. veebruar) 1857 Berliin) oli vene helilooja.
Ta sündis Novospasskoje külas Smolenski kubermangus oma isa mõisas. Alates 10. eluaastast hakkas õppima klaveri- ja viiulimängu.
1817. aastal tõid vanemad Mihhaili Peterburgi. Seal astus ta Pedagoogikainstituudi aadlipansionaati. Peterburis võttis Glinka tunde suurte muusikute käest. Pansionaadi lõpetamise järel tegeles ta intensiivselt muusikaga: uuris Lääne-Euroopa klassikalist muusikat, osales koduses musitseerimises aadlisalongides, vahel juhatas oma onu orkestrit.
1830. aastal läks helilooja välismaale – alguses Itaaliasse, pärast Austriasse ja Saksamaale. Itaalias uuris ta bel canto laulustiili ja kirjutas ise Itaaalia maneeris. Aastatel 1833–1834 elas Glinka Saksamaal ja töötas Z. Deni juhatuse all kompositsiooni, polüfoonia ja orkestreeringu valdkondades.
1834. aastal tuli ta tagasi Venemaale uute töödega ja Vene rahvusliku ooperi loomise plaanidega. Pärast pikaajalisi ooperišüžee otsinguid peatus Glinka Žukovski nõuandel pärimusel Ivan Sussaninist. Varsti pärast “Ivan Sussanini” esilavastust määrati Glinka tsaari õukonna laulukapelli dirigendiks. Seal töötas ta kaks aastat.
1844. aastal läks Glinka Prantsusmaale ja pärast Hispaaniasse. Selle sõidu loominguliseks tulemuseks olid hispaania uvertüürid — «Aragoni hota» (1845) ja «Öö Madriidis» (1848), mis olid kirjutatud hispaania stiilis.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mihhail Glinka |
Glinka "Patriootlik laul" oli 1991–2000 Venemaa hümniks.
Mihhail Glinka suri 15. veebruaril 1857. aastal Berliinis. Helilooja põrm toodi Peterburgi.
|
|||||||||||||||||
Välislingid [muuda]
- Mihhail Glinka Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA
