Bedřich Smetana

Allikas: Vikipeedia
Bedřich Smetana
Smetana autogramm

Bedřich Smetana (2. märts 182412. mai 1884) oli tšehhi helilooja.

Ta oli koos endast noorema Antonín Dvořákiga üks rahvusromantilise suuna juhtfiguure tšehhi muusikas. Smetanat peetakse tema kodumaal tšehhi muusika isaks[viide?]. Tema tuntumad teosed on ooper "Müüdud mõrsja", sümfooniline poeem "Vltava" ja Keelpillikvartett nr 1 "Minu elust".

Smetana oli andekas pianist, kes esines avalikult juba kuueaastaselt. Pärast kooli lõpetamist õppis ta Prahas Josef Prokschi juhendamisel muusikat. Smetana kirjutas esimese rahvusliku heliteos valmis 1848. aasta revolutsiooni (Praha ülestõusu) ajal; ta võttis ülestõusust ka ise osa.

Smetana ei saanud Prahas püsivat tööd. Ta asus õpetaja ja koorijuhina tööle Göteborgis ning hakkas kirjutama sümfoonilisi suurvorme. Rootsis oli tal kaks abielu ning tal sündis kuus tütart, kellest kolm suri lapsena.

1860. aastate alguse liberaalsem poliitiline kliima Böömimaal võimaldas Smetanal Prahasse tagasi minna. Ta sukeldus linna muusikaellu uue muusikažanri Tšehhi ooperi meistrina. 1866. aastal esietendusid Praha uues Ajutises Teatris tema kaks esimest ooperit, "Brandenburglased Böömimaal" ja "Müüdud mõrsja", mis hiljem said suure populaarsuse osaliseks.

Samal aastal sai Smetana ka teatri peadirigendiks, kuid tema ametiaega jäi varjutama poleemika. Tema muusikat, mis järgis Franz Liszti ja Richard Wagneri progressiivset mõttelaadi, peeti Tšehhi ooperi väljakujunemisele kahjulikuks. Smetana astus peadirigendi kohalt tagasi 1874. aastal.

1874. aasta lõpuks oli Smetana jäänud täiesti kurdiks. Vabastatuna nüüd teatrikohustustest ja sellega seotud poleemikast sai ta aga põhjalikumalt muusikale pühenduda. Tema panust Tšehhi muusikasse hinnati ja austati üha kõrgemalt, kuid vaimne kokkuvarisemine 1884. aastal viis ta hullumaja vangistuse ja peatselt ka surmani. Smetana maine Tšehhi muusika alusepanijana on tema kodumaal säilinud, kus tema muusika propageerijad on ta tõstnud kõrgemaks tema kaasaegsetest ja järeltulijatest. Seevastu on aga ainult vähesed Smetana töödest on jõudnud rahvusvahelisse repertuaari ning enamik välismaalasi kipub Antonín Dvořákit pidama tähtsamaks Tšehhi heliloojaks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bedrich Smetana (sündinud Friedrich Smetana) sündis 2. märtsil 1824 Litomyšlis, Prahast idas, siis veel Habsburgi impeeriumi provintside Böömimaa ja Moraavia piiri lähedal. Ta oli pere kolmas laps, František Smetana ja tema kolmanda naise Barbora Lynkova esimene poeg. Tema isa, František oli varasematest abieludest olnud isaks kaheksale lapsele, kellest ainult viis elasid üle lapsepõlve; tal ja Barboral oli veel 10 last, kellest seitse jõudsid elusalt täiskasvanuikka.[1] Habsburgide võimu all oli Böömimaa riigikeeleks saksa keel. František oskas küll tšehhi keelt, aga ta kasutas seda majanduslike ja sotsiaalsete põhjuste tõttu vähe. Františeki lapsed olid tšehhi keele vastu elu algusaastatel vähe huvitatud.[2]

Krahv Waldsteini loss Smetana sünnikohas, Limyšlis, Böömimaal.

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhimaterjalid millele tuginedes Smetana oma kunsti kujundas olid natsionalism, realism ja romantism.[3] Tema hilisema muusika iseärasuseks on selle kirjeldav karakter – kõik tema mažoorsed heliteosed peale ooperite on kirjutatud programmidele ja paljud on just autobiograafilised.[4] Smetana eestvõitlejad tundsid ära peamised mõjutused tema tööle nagu Liszt, Wagner või Berlioz "progressiivsed" – seal ajal kui need samad toetajad on tihti tähtsust vähendanud traditsioonsetel heliloojatel nagu Rossini, Donizetti, Verdi ja Meyerbeer.[5]

Klaveritööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõik Smetana tööd, peale mõninga erandi, olid enne Göteborgi lahkumist eranditult klaverile. [6] Tema 1848. aastal kogumikuna valminud Kuus Karakteristlikku Pala oli pühendatud Lisztile, kes kirjeldas neid kui kõige silmapaistvamaid teoseid, mis tema kätte hiljuti sattunud.[7] Samal perioodil plaanis Smetana ka nn "albumi lehtede" tsüklit – lühipalu igas mažoori- ja minoorihelistikus, järgides nii Chopini prelüüdide käitumisviisi.[8] Projekt jäi küll pisut lõpetamata; valminud palades kippusid mõned helistikud korduma, samal ajal kui mõned jäid üldse vahele.[8][9] Pärast Smetana viimset naasmist Gothenburgist, kui ta ennast peamiselt Tšehhi ooperi edendamisele pühendas, ei kirjutanud ta 13 aastat midagi klaverile.[9]

Õliportree Smetanast, 1854

Vokaal- ning koorimuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Smetana varased laulud on saksa poeemide seaded ühele häälele. Kui tema 1848. aastal komponeeritud "Vabaduse Laul" välja jätta, alustas ta täiskoosseisus koorile komponeerimist alles pärast Göteborgis viibimist, kui ta komponeeris arvukaid täid Hlaholi kooriühingule, enamasti saateta meeshäältele.[10] Smetana koorimuusika on üldiselt karakterilt natsionalistlik, ulatudes lühikesest tseremoniaalsest kooriloost, kirjutatud pärast helilooja revolutsioonilise sõbra Havliceki surma, "Laulumere" seadeni, märkimisväärse tööni kooridraama karakteriga.[11]

Kammermuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale nooruses kirjutatud fantaasia viiulile ja klaverile, on Smetana kirjutanud ainult neli kammermuusika teost, igaüks sügava isikliku tähtsusega.[12] 1855. aastal komponeeritud g-moll klaveritrio oli komponeeritud pärast tema tütre, Bedřiška, surma; selle stiil on sarnane Robert Schumannile, koos viidetega Lisztile. Kogu teose üldine meeleolu on eleegiline.[13]

Smetana naasis kammermuusika juurde alles 20 aasta pärast, kui ta kirjutas oma esimese keelpillikvarteti e-moll, alapealkirjaga "Minu elust". See teos oli justkui helilooja autobiograafia, kujutades helilooja nooruslikku entusiasmi oma kunsti, sõprade, armastuse vastu.[14] Teist, 18821883, d-moll keelpillikvartetti kirjutades oli Smetana juba peaaegu täielikult kurt.[15][16] See teos esindab Smetana pettumust enda elus, aga ei ole ometigi tervenisti sünge, sisaldes ka eredat polkat.[17] See oli üks tema viimaseid teoseid; kahe kvarteti vahel kirjutas ta veel duo viiulile ja klaverile "Kodumaalt", mis on segu melanhooliast ja rõõmust tugeva lähedusega Tšehhi rahvamuusikale.[17]

Orkestrimuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahulolematu oma esimese suureulatusliku orkestritööga, D-duur 1848. aasta avamäng[18], õppis Smetana passaaže Beethovenilt, Mendelssohnilt, Weberilt ja Berliozilt, enne oma 1853. aasta "Võiduka Sümfoonia" komponeerimist.[19] Teos võeti 1860. aastal Göteborgis hästi vastu[20] ning redigeeritud versiooni teosest esitati 1882. aastal Prahas, ilma alapealkirjata "võidukas", Adolf Čechi taktikepi all.[19] Nüüd on teost mõnikord nimetatud ka "Pidulikuks Sümfooniaks".

Smetana külastas Liszti Weimaris 1857. aasta suvel, kus ta kuulis viimase "Fausti Sümfooniat" ja "Ideaale". See põhjustas muutusi ka Smetana orkestrimuusikas. Need tööd andsid vastused Smetana mitmetele kompositsiooniprobleemidele seoses orkestrimuusika struktuuridega. See võimaldas Smetanal kirjutada kolm Göteborgi sümfoonilist poeemi ("Richard III", "Wallensteini laager" ja "Hakon Jarl")[19]. Need olid teosed, mis muutsid Smetana salongimuusika heliloojast modernseks neo-romantikuks.[19]

1862. aastast töötas Smetana peamiselt ooperite kallal ja kui paar lühiteost välja jätta[21], ei naasnud ta puhta orkestrimuusika juurde enne "Minu isamaa" (1872) komponeerimist. "Minu isamaa" on üks esimesi Smetana küpseid suuremahulisi teoseid, mis on sõnades iseseisev ja oma muusikalistes ideedes söakam, kui kõik muu, mida ta varem proovinud oli.[22] Muusikateadlasele John Claphamile kujutab see tsükkel läbilõiget Tšehhi ajaloost, legendidest ja muljeid selle loodusest, andes eredalt edasi Smetana paatoslikku vaatenurka oma riigi vägevusest.[23] Smetana pühendas "Minu isamaa" Praha linnale; pärast selle esiettekannet 1882. aasta novembris kuulutas Tšehhi publik selle tõeliseks Tšehhi rahvusliku stiili esindajaks.[19]

Ühtekokku kirjutas Smetana 8 ooperit: "Müüdud mõrsja" (1866, 1870), "Suudlus" (1876), "Saladus" (1878), "Brandenburglased Böömimaal" (1866), "Dalibor" (1868), "Kuradi müür" (1882), "Kaks leske" (1874), "Libuše" (1881) ja "Viiul" (lõpetamata); 9 sümfoonilist poeemi (sh "Minu kodumaa", 1879) ja orkestriteose "Praha karneval".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Clapham (1972), pp. 9–11
  2. Large, p. 3
  3. Newmarch, pp. 90–91
  4. Newmarch, pp. 100–01
  5. Tyrrell, John. Smetana, Bedrich. Entsüklopeedias Grove Music Online (toimetaja Laura Macy, http://www.oxfordmusiconline.com/public) (Section 10)
  6. Vaata Large, pp. 425–30 Lisa G: Works in order of composition
  7. Large, p. 41
  8. 8,0 8,1 Clapham (1972), pp. 58–64
  9. 9,0 9,1 Ottlová, Marta. Smetana, Bedrich. Entsüklopeedias Grove Music Online, (toimetaja Laura Macy, http://www.oxfordmusiconline.com/public) (Section 9)
  10. Large, pp. 122–25
  11. Clapham (1972), pp. 87–89
  12. Ottlová, Marta. Smetana, Bedrich. Entsüklopeedias Grove Music Online, (toimetaja Laura Macy, http://www.oxfordmusiconline.com/public) (Section 8)
  13. Clapham (1972), pp. 65–66
  14. Katz, Derek (1997). "Smetana's Second String Quartet: Voice of Madness or Triumph of Spirit". The Musical Quarterly 81 (4): 516–36. Oxford: OUP. 
  15. Large, pp. 376–77
  16. Clapham (1972), p. 54
  17. 17,0 17,1 Clapham (1972), pp. 68–70
  18. Large, p. 46
  19. 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 Ottlová, Marta. Smetana, Bedrich. Entsüklopeedias Grove Music Online (toimetaja Laura Macy, http://www.oxfordmusiconline.com/public) (Section 7)
  20. Large, p. 108
  21. Clapham (1972), p. 138
  22. Large, p. 288
  23. Clapham (1972), p. 76

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]