Johannes Brahms

Allikas: Vikipeedia
Johannes Brahms

Johannes Brahms (7. mai 1833 Hamburg3. aprill 1897 Viin) oli saksa helilooja, pianist ja dirigent, üks juhtivaid romantismiajastu muusikuid. Sündinud Hamburgis, veetis Brahms suure osa oma elust Viinis, kus ta oli kohaliku muusikaelu üks korraldajatest. Brahmsi eluajal olid tema populaarsus ja mõjuvõim märkimisväärsed, mistõttu nimetas 19. sajandi dirigent Hans von Bülow teda Johann Sebastian Bachi ja Ludwig van Beethoveni kõrval üheks „Kolmest klassikalise muusika „B“-st“.

Brahms kirjutas muusikat klaverile, kammeransamblile, sümfooniaorkestrile, häälele ja koorile. Ta oli virtuoosne klaverimängija, mistõttu oli ta ise oma teoste esiettekannetel interpreediks (esitajaks). Ta töötas koos paljude kaasaja kuulsate muusikutega, sealhulgas pianist Clara Schumanni ja viiuldaja Joseph Joachimiga. Paljud tema teostest kuuluvad pidevalt tänapäeva kontsertide repertuaaridesse. Brahms kompromissitu täiuslikkuseihalejana hävitas paljud oma teostest ning jättis mõned neist välja andmata.

Brahmsi peetakse tihti nii konservatiiviks kui ka uuendajaks. Tema muusika on tugevasti mõjutatud barokiajastu ja klassitsistlikust muusikast nii vormilt kui ka muusikaliselt. Ta oli keerulise ja kõrgeltdistsiplineeritud kontrapunkti ning töötluse meister. Brahms sidus oma muusikas saksa tõsiduse romantismi eripäradega, tänu millele on tunda uuenduslikkust nii tema harmoonias kui ka meloodias. Kui Brahmsi kaasaegsed pidasid tema muusikat liiga akadeemiliseks, siis paljud hilisemad muusika suurkujud nagu novaatorlik Arnold Schönberg ja konservatiivne Edward Elgar on tema komponeerimise meisterlikkust imetlenud. Tema järjekindlus ja põhjalikkus on olnud eeskujuks paljudele hilisematele heliloojatele.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1833 - 1856[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varased aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maja Hamburgis, mille esimesel korrusel Brahms sündis

Johannes Brahms pärineb paljulapselisest põhjasaksa perekonnast. Tema isa mängis metsasarve ja kontrabassi ning esines oma väikse ansambliga Hamburgi tantsulokaalides. Brahms alustas klaveriõpingutega seitsmeaastaselt, tema komponeerimisanne paistis välja juba nooruses. „Fantaasiad ühest armastatud valsist“, mille Brahms kirjutas aastal 1849, annavad tunnistust tema virtuooslikust klaverimänguoskusest.

Noor Brahms
Tiitelleht teosest, mille noor Brahms komponeeris pseudonüümi „G. W. Marks“ all

Oma esimesed teosed avaldas Brahms pseudonüümide G.W. Marks ja Karl Würth all, kusjuures kirjutades teostele suured oopusenumbrid. Algselt kirjutas ta põhiliselt klaveriteoseid, kuna orkestrimuusika piirid ja võimalused polnud tema jaoks piisavalt südamelähedased. Hiljem, kui Brahms orkestrimuusika kirjutamisega alustas, palus ta oma sõpruskonnast kogenumate komponistide abi. 1853. aastal tutvus ta viiuldaja Joseph Joachimiga, kes on Brahmsi kohta kirjutanud: „Tema teostes on juba praegu nii palju tähenduslikku, mida ma pole veel ühegi temavanuselise noore kunstniku juures kohanud.“ Joachim soovitas Brahmsil kohtuda Ferenc Lisztiga, kes oli parasjagu õukonnakapellmeister Weimaris. Joachim lubas Brahmsile teda mainida ühes kirjas muusikakirjastusele „Breitkopf & Härtel“, kuid Brahms seda ei soovinud. Seepeale veenis Joachim teda Düsseldorfi minema, et üles otsida seal viibinud helilooja Robert Schumann.

Uued teed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pealkirjaga „Uued teed“ („Neue Bahnen“) ilmus 25. oktoobril 1853 ajakirjas Neue Zeitschrift für Musik esimene artikkel Johannes Brahmsist. Kirjutise autoriks oli ajakirja asutaja Robert Schumann[1]. Schumann tutvustas Brahmsi muusikakirjastusele „Breitkopf & Härtel“, kes nõustus üksikute Brahmsi teoste avaldamisega. See leping tegi 20-aastase helilooja Saksamaal üleöö kuulsaks. Paljud muusikahuvilised soovisid temast rohkem kuulda, tema noote näha, tema andest teada. Brahmsile valmistas avalikkuse huvi aga hirmu, kord viis see lausa osade teoste põletamiseni.

Detmold ja Hamburg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Schumanni surma 1856. aastal viibis Brahms Hamburgis, kus ta moodustas ja juhatas naiskoori ja Detmoldis, kus ta oli õukonna muusikaõpetaja ja dirigent. Brahms oli solistiks,kui 1859. aastal tuli ettekandele tema esimene klaverikontsert. 1862. aastal külastas Brahms esmakordselt Viini, jäädes sinna ka talveks, sai temast 1863. aastal Viini Lauluakadeemia dirigent. Kuigi ta lahkus töökohalt juba järgmisel aastal, otsides võimalust dirigeerida väljaspool Viini, sidus ta end ikka järjest enam selle linnaga, kuhu ta varsti rajas oma kodu. Aastatel 1872 – 1875 juhatas ta Viini kontserdisarja Gesellschaft der Musikfreunde („Muusikasõprade ühiskond“). 1877. aastal pakuti talle Cambridge'i Ülikooli audoktori kraadi, millest Brahms loobus. Kaks aastat hiljem võttis ta kraadi vastu Breslau Ülikoolist, tänuks austusavaldusele kirjutas ta Akadeemilise piduliku avamängu (op 80).

Kuulsuseaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1868. aastal toimus Brahmsi suurima vokaalsümfoonilise teose "Saksa reekviem" esiettekanne, mis kinnitas Brahmsi kuulsuse Euroopas. See võis talle lõpuks anda eneseusu lõpetamaks mitmeid teoseid, millega ta oli aastaid tegelenud. Nende seas on näiteks kantaat "Rinaldo", Esimene keelpillikvartett, Kolmas klaverikvartett ja Esimene sümfoonia. Viimane valmis alles 1876. aastal, kuigi ta oli sellega alustanud juba 1860. aastate alguses. Tema ülejäänud kolm sümfooniat järgnesid 1877., 1883. ja 1885. aastal. Aastast 1881 võimaldati tal proovida uusi orkestriteoseid koos Meiningeni hertsogi õukonnaorkestriga, mille dirigendiks oli Hans von Bülow. Brahms oli solistiks Teise klaverikontserdi esiettekandel 1881. aastal Pestis.

Brahms reisis tihti nii tööasjus kontsertreisidel kui ka lõbuks. 1878. aastatest edasi külastas ta kevadel sageli Itaaliat ja otsis tavaliselt endale välja meeldiva maakoha, kus ta sai tegeleda kompositsiooniga terve suve vältel. Brahms oli suur jalutaja ja eriti nautis ta aega veeta vabas õhus, kus ta tundis, et ta mõtted on selgemad.

Peamised teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 4 sümfooniat
  • 2 klaverikontserti
  • "Saksa reekviem" solistidele, koorile ja sümfooniaorkestrile (1868)
  • "Aldirapsoodia" (1869)
  • Viiulikontsert (1878) op.77
  • Kontsert viiulile ja tšellole op.102
  • 3 sonaati viiulile ja klaverile op.78, op.100 ja op.108
  • 2 sonaati tšellole ja klaverile op. 38 ja op. 99
  • kammer- ja klaveriteosed
  • umbes 200 laulu
  • Koraaliprelüüdid orelile op.122

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Schumann

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]