Mihhail Bulgakov

Allikas: Vikipeedia
Mihhail Bulgakov
Bułhakow.jpg
Mihhail Bulgakov 1930. aastatel
Sünninimi Mihhail Afanasjevitš Bulgakov
Михаил Афанасьевич Булгаков
Sünniaeg 15. mai 1891
Sünnikoht Kiiev, Venemaa Keisririik (praegu Ukraina)
Surmaaeg 10. märts 1940 (48-aastaselt)
Surmakoht Moskva, Nõukogude Liit (praegu Venemaa)
Rahvus venelane
Amet Kirjanik
Stiil Satiir
Abikaasad Tatjana Lappa 1913–1924 (lahutasid)
Ljubov Belozerskaja 1924–1932 (lahutasid)
Jelena Shilovskaja 1932–1940 (mehe surmani)

Mihhail Afanasjevitš Bulgakov (vene keeles Михаил Афанасьевич Булгаков; 15. mai 1891 Kiiev10. märtsil 1940 Moskva) oli vene kirjanik. Tema kuulsaimaks teoseks on romaan "Meister ja Margarita", mida peetakse 20. sajandi üheks tähtteoseks.

Elu ja looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varased aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihhail Bulgakov sündis 15. mail 1891. aastal Kiievis, mis tollal kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Bulgakovite peres oli seitse last. Isa Afanasi Bulgakov töötas õppejõuna ning ema Varvara Mihhailovna oli endine õpetaja. Bulgakovil oli õnnelik lapsepõlv ning juba varases eas hakkas teda huvitama teater. Kodus kirjutas ta näidendeid, mida tema õed-vennad ette mängisid.

1901. aastal astus Bulgakov Kiievi 1. gümnaasiumi, kus sai alguse tema huvi vene ja Euroopa kirjanduse vastu (tema lemmikautoriteks olid Gogol, Puškin, Dostojevski ja Dickens). Gümnaasiumi õpetajad mõjutasid tugevalt Bulgakovi kirjanduslike eelistuste kujunemist. Pärast isa surma 1907.aastal, võttis ema poja hariduse eest vastutamise enda õlule. 1909. aastal lõpetas Bulgakov gümnaasiumi ning astus St. Vladimiri ülikooli arstiteaduskonda.

1913. aastal abiellus Bulgakov Tatjana Lappaga. Esimese maailmasõja puhkemise järel, läks Bulgakov Punase Risti vabatahtlikuna rindejoonele, kus sai raskelt vigastada. Valu leevendamiseks kasutas Bulgakov morfiini, millest lõpuks sõltuvusse sattus. 1918. aastal lõpetas ta morfiini tarbimise ning ei kasutanud seda enam kunagi. 1926. aastal avaldatud raamat "Morfium" kirjeldab kirjaniku elu sel ajaperioodil.

1916. aastal lõpetas Bulgakov Kiievi ülikooli arstiteaduskonna ning töötas arstina Smolenski provintsis. Sellest perioodist räägib Bulgakovi raamat "Noore arsti märkmed". 1918. aastal pöördus ta tagasi Kiievisse ning avas erapraksise. Kiievis olles sai Bulgakov osa ka Vene kodusõjast ning elas läbi mitmeid riigipöördeid

1919. aasta veebruaris mobiliseeriti Bulgakov Ukraina armeesse ning saadeti Põhja-Kaukasusele. Seal haigestus ta tüüfusesse ning oleks seetõttu peaaegu elu kaotanud.

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast haigust hülgas Bulgakov arstiameti ning hakkas tõsisemalt kirjutamisega tegelema. 1919 avaldati Bulgakovi esimene raamat – följetonide almanahh. 1919. aasta lõpus kolis Bulgakov Vladikavkazi, kus jõudsid lavale tema kaks esimest näidendit: "Enesekaitse" ja "Turbinite päevad". Lavastusi saatis suur menu.

Õige pea suundus Bulgakov Moskvasse plaaniga sinna "igaveseks jääda". Pealinnas oli keeruline tööd leida, kuid viimaks määrati ta kirjandussektsiooni sekretäriks. 1921. aastal asusid Bulgakov ja tema naine elama Patriarhi tiikide ning Majakovskaja metroopeatuse lähedale. Elatise teenimiseks kirjutas ta ajalehtedele följetone. Almanahhi "Nedra" tarbeks kirjutas ta kolm jutustust "Diaboliaad", "Saatuslikud munad" ning "Koera süda". Nendes jutustustes on kasutatud nii lõikavat satiiri kui ka ulmeelemente, et kirjeldada teadusavastuste vääriti kasutamise ohte. Nendes kirjutistes võib juba märgata Bolgakovi satiirile iseloomulikke jooni, milleks on osav fantaasia ja realismi kombineerimine, grotesksed olukorrad ning oluliste eetiliste küsimuste käsitlemine. Oma kõige kuulsamas romaanis kasutab Bulgakov neid vahendeid veelgi enam.

Vahemikus 1922–1926 kirjutas Bulgakov mitmeid näidendeid, mida aga lavale ei lubatud. Sõjakoledustest rääkiv "Põgenemine" keelati Jossif Stalini poolt, sest kunstinõukogu hinnangul ilustas näidend emigratsiooni ning valgekaartlust. 1925. aastal lahutas Bulgakov oma esimesest naisest ning abiellus Ljubov Belozerskajaga.

Kui üks Moskva teatrijuht Bulgakovit tugevalt kritiseeris, astus Stalin aga kirjaniku poolele, öeldes, et nii andekat kirjanikku nagu Bulgakov ei saa suruda poliitiliste parteide raamidesse. Stalin leidis Bulgakovile teatrites tööd ning tema 1926. aastal esietendunud "Turbinite päevad" oli Stalini suur lemmik. Väidetavalt käis ta etendust vaatamas 15 korda.

Kolme järgmise näidendi lavale toomine aga taas keelati ning XVII sajandi Pariisist rääkiv "Molière" sai hävitavate hinnangute osaliseks. 1929. aastal sai Bulgakovi karjäär suure löögi, sest valitsuse tsensorid keelasid tema tööde avaldamise. Meeleheitel Bulgakov kirjutas kõigepealt isikliku kirja Stalinile ning siis Nõukogude valitsusele. Ta soovis saada luba emigreerumiseks, kui Nõukogude Liit ei leia talle rakendust kirjanikuna. Stalin helistas Bulgakovile isiklikult ning küsis, kas mees soovib tõesti Nõukogude Liidust lahkuda. Bulgakov vastas, et Vene kirjanik ei saa elada väljaspool oma kodumaad. Stalin andis talle loa teatris töötamiseks ning hiljem tõi Bulgakov lavale Nikolai Gogoli "Surnud hinged".

1932. aastal abiellus Bulgakov kolmandat korda. Tema kolmas abikaasa Jelena Shilovskaja oli inspiratsiooniks Margarita tegelaskujule romaanis "Meister ja Margarita". Oma elu lõpuaastatel kirjutas Bulgakov näidendeid ja jutte ning tõlkis mitmeid novelle ja librettosid. Paljusid neist töödest ei avaldatud. Samuti jäid tema lauasahtlisse Nõukogude süsteemi naeruvääristavad kirjutised.

1935–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

1930ndate teises pooles ühines Bulgakov Moskva Suure Teatriga, et töötada libretisti ja konsultandina. Ta lahkus, kui mõistis, et tema töid ei ole seal lootust lavale tuua. Stalini poolehoid kaitses Bulgakovit arreteerimise eest, kuid sellest hoolimata ei saanud ta oma töid avaldada. Kui tema viimane, Stalinit positiivses valguses näitav näidend "Batum" enne proovide algust keelati, palus Bulgakov luba riigist lahkumiseks. Seda talle aga ei antud

Bulgakovi viimased eluaastad olid muserdavad. Mehe tervis oli halb ning tema meeleolu kõikuv. Tuli ette nii helgemaid hetki, mil kirjanik uskus, et tema meistriteose avaldamine on siiski võimalik, kui ka depressioonipuhanguid. 15. juunil, kui raamatu "Meister ja Margarita" käsikiri oli peaaegu valmis, kirjutas Bulgakov oma naisele:

"Minu ees on 327 lehekülge käsikirja (umbes 22 peatükki). Kõige olulisem osa – toimetamine – on aga alles ees ja see saab raske olema. Ma pean kõigile pisiasjadele tähelepanu pöörama. Võib-olla isegi mõne osa ümber kirjutama..."Mis on selle tulevik?" küsid sa. Ma ei tea. Võimalik, et sa säilitad käsikirja ühes neist sahtlitest, kus minu "tapetud" näidendid juba ootavad. Ja mõnikord on see käsikiri su mõtetes. Kuid samas, ega sa tulevikku ette oska näha. Mina olen raamatule oma hinnangu juba andnud ja ma arvan, et see tõesti väärib sahtlipimedusse peitmist..." [1]

1939. aastal luges Bulgakov raamatut "Meister ja Margarita" oma lähedastele sõpradele. 30 aastat hiljem meenutas Jelena Bulgakova: "Kui ta lugemise lõpetas, ütles ta: "Homme viin käsikirja siis kirjastusele!" mille peale kõik vaikisid." Oma päevikus kirjutas Jelena, et kirjanduskomitee juht püüdis kartlikult seletada, et romaani avaldamine tooks endaga kaasa kohutavad tagajärjed.

10. märtsil 1940. aastal suri Bulgakov neeruhaiguse tõttu, mis oli tapnud ka ta isa. Juba nooruses oli Bulgakov oma surma põhjust ette näinud.

Mihhail Bulgakov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.

Meister ja Margarita[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bulgakov alustas romaani "Meister ja Margarita" kirjutamist 1928. aastal. Teose avaldas tema lesk 1966. aastal, 26 aastat pärast Bulgakovi surma. Raamatu avaldamisele järgnes Bulgakovi loomingu rahvusvaheline tunnustamine. Raamat tõi vene keelde mitmeid väljendeid, millest tuntum on ütlus "Käsikirjad ei põle". Meistri hävinenud käsikiri mängib romaanis olulist rolli. Ka Bulgakov põletas romaani mustandi ning oli sunnitud teose mälu järgi ümber kirjutama.

Romaanis kritiseerib Bulgakov Nõukogude ühiskonda ning kirjanduslikke institutsioone. Raamatut hinnatakse selle filosoofiliste alltekstide ning kõrge kunstilise taseme pärast. Romaanis on omavahel seotud kaks ajaperioodi ning tegevusliini: ühelt poolt kaasaegne Moskva ning teiselt poolt Kristuse-aegne Jeruusalemm. Teos mõistab hukka korruptsiooni, ahnuse, kitsarinnalisuse ning Nõukogude Venemaa kõikehaarava paranoilisuse.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Maakonnaarsti märkmed" (Записки юного врача; 1919)
  • kogumik "Märkmed mansettidel" (Записки на манжетах; 1921–1923)
  • jutustus "Diaboliaad" (Дьяволиада; 1923; "Saatanlik lugu"; eesti keeles 1968 ja 2004)
  • lühiromaan "Saatuslikud munad" (Роковые яйца; 1924; eesti keeles 1968 ja 2004)
  • romaan "Valge kaardivägi" (Белая гвардия; tervikuna ilmus 1966, eesti keeles 1987 ja 2005; selle alusel valmis näidend "Turbinite päevad")
  • lühiromaan "Koera süda" (Собачье сердце; 1925, ilmus 1987; eesti keeles 1988 ja 2004)
  • näidend "Põgenemine" (Бег; 1928)
  • "Härra de Molière'i elu" (1933, ilmus 1962; eesti keeles 1978)
  • näidend "Aleksandr Puškin" (1935)
  • näidend "Ivan Vassiljevitš" (Иван Васильевич; 1935)
  • "Teatriromaan" (Театральный роман; ilmus 1965; eesti keeles 1966 ja 1997)
  • romaan "Meister ja Margarita" (Мастер и Маргарита; 1938; ilmus 1966–67; eesti keeles 1968 (kärbetega), 1995 (kahes trükis), 2001 ja 2007)
  • näidend "Õndsus" (Блаженство; 1966; eesti keeles 2001)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bulgakovi elulugu (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]