Püha Anna orden

Allikas: Vikipeedia
Püha Anna orden
Order of Saint Anne Ribbon.PNG Annenorden 2.jpg
Riik Venemaa keisririik
Statistika
Asutamise aeg 14. veebruar 1735

Püha Anna orden (vene keeles Императорский орден Святой Анны, saksa keeles Orden der Heiligen Anna) oli Venemaa keisririigi autasu.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ordeni asutas Holstein-Gottorpi hertsog Karl Friedrich 14. veebruaril 1735 oma surnud naise, Peeter I tütre Anna Petrovna auks.

Püha Anna ordeni kaitsepühkuks sai naisprohvet Püha Hanna, Penueli tütar (Luuka 2:36). Ordeni deviisiks on "Amantibus Justitiam, Pietatem, Fidem" ("Ausust, vagadust ja ustavust armastavatele"). Nende sõnade esimestest tähtedest koostatud abreviatuur (A.I.P.F.) oli mitmetähenduslik – lisaks nimetatud deviisile viitas see samaaegselt ka Anna Petrovnale (ladina keeles Anna Imperatoris Petri Filia).

5. aprillil 1797 lisas vastne Venemaa keiser Paul I ordeni Venemaa autasude süsteemi, kus see oli esialgu tähtsuselt viimasel kohal. Hiljem asetus tema järele veel Püha Stanislavi orden.

Alates Veebruarirevolutsioonist jagas Venemaa Ajutine Valitsus teenete eest väliselt sarnaseid kuid juba uue nimega (Püha Anna Orden) teenetemärke.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni lõpetati 1917. aastal Venemaa Kesktäitevkomitee dekreediga nii Keiserliku Püha Anna ordu tegevus kui ka Ajutise Valitsuse teenetemärkide väljastamine Venemaal.

Keiserlik Püha Anna Ordu tegutseb tänini Holstein-Gottorp-Romanovite dünastilise orduna. Suurmeistri kohuseid täidab suurvürstinna Maria Vladimirovna kui perekonnapea ja trooninõudleja.

Statuut[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ordeni aupäevaks määrati 3. veebruar 1797 aasta. Korralduse kohaselt kinnitati tseremooniate pidamiseks Pühade Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirik Sankt Peterburgi Liteinõi linnaosas. Kavaleride rõivastus koosnes peamiselt punasest, taftiga vooderdatud sametkeebist ning sulgede ja pealeõmmeldud ristiga punasest velvetist peakattest. Pärast kavaleri surma oli pärijatel kohustus väljaantud ordeni tunnusmärgid Venemaa Ordenite Kapiitlile tagastada.

Püha Anna ordeni uued statuudid kinnitati 14. aprillil 1829 ja 22. juulil 1845 ning veel 1847 ja 1874 aastal.

Püha Anna ordeniga autasustati laia ringi riigiametnikke ja sõjaväelasi. Läbi aegade pälvis Püha Anna ordeni sadu tuhandeid inimesi.

Esialgu tähendas Püha Anna ordeniga autasustamine ühtlasi pärilikku aadliseisusesse tõstmist. See kord muudeti ära 1845. aastal. Edaspidi tõi päriliku aadliseisuse endaga üksnes Püha Anna ordeni I klassiga autasustamine, ülejäänud klassidega autasustamine tõi kaasa isikliku, mittepäriliku aadliseisuse. Täiendava erandi moodustasid kaupmehed ning moslemid, kes ei saanud ühegi järguga autasustamise korral aadlikeks, vaid üksnes aukodanikeks.

1847 hakati Püha Anna ordeniga autasustama riigiametnikke vähemalt 12 aastat kestnud laitmatu teenistuse eest vähemalt 8. klassi ametikohal, samuti sõjaväelasi vähemalt 8 aastat kestnud teenistuse eest vähemalt staabikapteni ametis.

Püha Anna ordeniga kaasnes pension, mida maksti kuni autasustatu surmani. Pensioni suurus oli IV klassil 50 või 40 rubla, III klassil 100 või 90 rubla, II klassil 150 või 120 rubla ja I klassil 350 või 200 rubla aastas.

Ordeni klassid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esialgu puudusid ordenil klassid ning kavaleride arv oli piiratud 15 rüütliga, kes valiti isikute hulgast, kes olid vähemalt polkovniku auastmes.

Paul I jagas Püha Anna ordeni kavalerid kolme klassi. Lisaks neile põhiklassidele asutas ta ordeni kavaleride esimesele klassile täienduseks ordeni eriklassi – Püha Anna I klassi orden briljantidega. Madalaima, kolmanda klassi tunnuseks oli külmrelvale kinnitatav tunnusmärk, mida täiendas ordeni värvides portupee. Samal ajal kaotati piirangud kavaleride arvule ning teenistusastmele.

Aleksander I asutas 1815 aastal ordeni kavaleridele neljanda klassi ning muutis ära briljantidega ordenimärkide jagamise Venemaa kodanikele, asendades briljandid keisrikrooniga. Kroonid kui eritunnus kaotati 1874. aastal.

Eestlastest Püha Anna ordeni kavalerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ordeni kavaleride madalamatesse klassidesse on arvatud hulgaliselt hilisemaid Eesti Vabariigi ohvitsere ja ka mõningane hulk tsiviilametnikke. Autasustatute hulka kuulusid näiteks Peter Kann (IV klass; 31. oktoober 1914), Johann Laidoner (III klass; 1912), Jakob Hurt (III klass) ja Friedrich Reinhold Kreutzwald (III klass; 16. veebruar 1876).

Eestlastest on ordeni I klassi kavaleriks saanud suurtükiväekindral Karl Reinhold Mihhail Masing, dr. jur. Friedrich Fromhold Martens, dr. Philipp Karell [1], dr. Gustav Hirsch[2] jmt.

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Martin Lipp: Karellide suguvõsa: haridus- ja perekonnaloolised uurimused. (toim. Aadu Lüüs), Tartu: A. Annuk, 1932
  2. Martin Lipp: Karellide suguvõsa: haridus- ja perekonnaloolised uurimused. (toim. Aadu Lüüs), Tartu: A. Annuk, 1932

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]