Desiderius

Allikas: Vikipeedia
Karl Suur ja Desiderius. Illustratsioon 1911. aastal ilmunud humoorikast raamatust "Всеобщая история" (ajakirja Сатирикон väljaanne).

Desiderius (itaalia keeles tuntud ka kui Desiderio) (suri ca 786) oli Itaalia põhjaosas asunud Langobardide kuningriigi viimane kuningas, kes valitses aastatel 756 kuni 774. Teda tuntakse peamiselt seoses tema tütrega abiellunud ja tema kuningriigi vallutanud Karl Suurega.

Võimule tõusmine[muuda | muuda lähteteksti]

Olles sündinud Brescias, oli Desiderius algselt kuninglik ametnik dux Langobardorum et comes stabuli ("langobardide konstaabel ja hertsog") – ametikoht, mis oli ilmselt sarnane hilisema frankide dux Francorum positsiooniga. Langobardide kuningas Aistulf tegi temast algselt Istria ja Toscana hertsogi ning pärast Aistulfi surma sai Desideriusest aastal 756 ka kuningas. Samal ajal lahkus Aistulfi eelkäija Ratchis oma kloosterlikust pelgupaigast Monte Cassino mäel ja püüdis kuningriiki vallutada, kuid paavst Stephanus II abiga surus Desiderius tema mässu kiiresti maha. Vastutasuks selle eest, et paavst teda kuningaks saamisel toetas, lubas Desiderius oma kroonimisel anda Pühale Toolile tagasi mitmed varem paavsti valduses olnud linnad. Pärast seda, kui paavst Stephanus III seisis vastu Karl Suure abielule Desideriuse tütrega, algas konflikt langobardide kuninga ja Püha Tooli vahel. Kokkulepitud linnade paavstile tagasiandmine lakkas pärast mõne üksiku linna tagastamist.

Sarnaselt oma eelkäijatega püüdis ka Desiderius suurendada langobardide võimu Itaalias, kuid seda tehes sattus ta kokkupõrgetesse nii paavstivõimu kui lõunapoolsete hertsogiriikidega. Paavst suutis hiljem veenda Alboini juhitud Benevento hertsogkonda ja Liutprandi juhitud Spoleto hertsogkonda (mõlemad olid ajaloolised langobardide territooriumid) usaldama end frankide hoole alla ja taaskord Langobardide kuningriigist lahku lööma; pärast seda andsidki mõlemad hertsogid[1] end frankide kuninga Pippin Lühikese kaitse alla. Aastal 758 sai Benevento Liutprand täisealiseks ja tõusis kuninga vastu üles. Desiderius alistas ta ja andis tema hertsogkonna Arechis II valitseda, sidudes riigi tihedamalt Paviaga. Samal aastal kõrvaldas Desiderius ametist ka Spoleto Alboini ja sai ise sealseks hertsogiks.

Vastupaavst Philippuse nimetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sekkudes aastal 767 surnud paavst Paulus I surma järel tekkinud kriisi, võttis Desiderius pühapäeval 31. juulil 768 kinni Roomas Esquilino mäel asunud St Vituse kloostri preestri nimega Philippus ja nimetas ta kiiresti paavstiks. Vastupaavst Philippust ei tunnustatud kunagi ja ta läks juba samal päeval tagasi oma kloostrisse; pärast seda ei kuuldud temast enam midagi.[2]

Suhted Karl Suurega[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Stephanus III oli aastal 768 küll vastu Karl Suure abielule Desideriuse tütre Desiderataga, kuid oma surmaks aastal 772 oli ta langobardidega rahu teinud. Kuna kahe dünastia vaheline abielu oli lagunenud (Karl Suur hülgas Desiderata aastal 771 ja saatis ta tagasi isa juurde), palus uus paavst Hadrianus I Karl Suurel end võitluses Desideriuse vastu aidata. Lisaks sellele otsis langobardide kuninga kaitset frankide kuninga Karlmann I (Karl Suure venna) lesk Gerberga. Tehes seda tõenäoliselt vastutasuna Karl Suure solvangule (Desideratast loobumine), tunnustas Desiderius Gerberga poegi kui seaduslikke pärijaid; pärast seda kui paavst Hadrianus oli keeldunud neid kuningaks kroonimast, ründas ta paavsti ja tungis Pentapolisse. Hadrianuse ja Desideriuse saadikud kohtusid Prantsusmaal Thionville's, kus Karl Suur soosis paavsti.

Selline oli olukord ajal, mil Karl Suur ja tema onu Bernard juhtisid oma väed aastal 773 üle Alpide. Langobardid said Mortara (Ara Mortis) all rängalt lüüa ja peagi piirati neid nende pealinnas Ticinumis (tänapäeva Pavia). Desideriuse poeg Adelchis, kelle isa oli aastal 759. kuningriigi kaasvalitsejaks määranud, kogus küll Veronas vägesid, kuid noort printsi jälitati kuni Aadria mere rannikuni ja ta põgenes Karl Suure lähenemisel Konstantinoopolisse.

Piiramine kestis kuni 774. aasta juunini, mil Desiderius avas vastutasuna oma sõdurite ja alamate elude säästmise eest linna väravad. Desiderius pagendati Prantsusmaa põhjaosas asunud Corbie kloostrisse, kus ta ka suri, ning tema poeg Adelchis kulutas kogu oma elu tulututele katsetele taastada oma isa kuningriik. Teiste allikate järgi saadeti kuningas ja tema perekond Liège's asunud kloostrisse. Desiderius suri aasta 786 paiku, kuid tema nimi elas edasi – see esines paljudes karolingide aegsetes romanssides.

Karl Suur võttis pärast Desideriuse alistamist endale tiitli rex Langobardorum ja tegemist oli esimese korraga kui germaanlasest kuningas võttis endale vallutatud kuningriigi järgi tiitli. Samas peab märkima (nagu Paulus Diaconus on oma teoses Historia Langobardorum kirjutanud), et langobardide kuningas Liutprand oli ametlikult lapsendanud Karl Suure isa Pippin Lühikese; Pippini isa Karl Martelli ja Liutprand olid olnud liitlased ja sõbrad. See fakt oleks hiljem seadustanud nii Pippini tõusmise frankide troonile, kuna ta oli juba kuninga poeg, kui ka tema poja Karl Suure pretendeerimise langobardide kuninga tiitlile.

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Ta abiellus Ansaga (ka Ansia) ning neil oli viis last:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. PAUL., Ep. ad Pip.; Cod. Car., 15
  2. Reardon, Wendy J. The Deaths of the Popes. Comprehensive Accounts Including Funerals, Burial Places and Epitaphs. McFarland. p. 59.