Tõde ja õigus IV

Allikas: Vikipeedia

"Tõde ja õigus" IV on Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" eelviimane osa, mis ilmus 1932. aastal.[1]

Neljas köide kujutab inimese võitlemist iseendaga ja tegevuskohaks on Tallinn. Samuti pakub see Eesti ühiskonna ajaloofilosoofilist tõlgendust tsivilisatsioonikriitikana, mis meenutab O. Spengleri "Õhtumaa allakäiku." [2]

Teoeses on äärmiselt palju dialooge, lugejani jõuavad abielupaari omavahelised probleemid ning läbi kohtuprotsessi ja pihtimuste saab vaadata ka tegelaste teadvusesse ning hinge. [3]

Tegelased kujutavad endast Esimese maailmasõja ajal rikkaks saanud ja Eesti Vabariigis tõusikseltskonnaks saanud inimesi. Romaanis valitseb ängistav meeleolu, mille loovad majanduskriis, hoolimatus riigi ja isamaa suhtes, riigi ja rahva paljaksröövimine, lokkav korruptsioon, mustad tehingud ja isiklike kirgede rahuldamine. Sellises atmosfääris peab Indrek rasket võitlust iseenda ja oma õnne pärast. [2]

Indrek kehastab justkui uustestamentlikku lunastajarolli. Mari teadvuses olid Jussi surm ja Indreku visatud kivi ühinenud ja Indrek on Mari kohtumõistjaks, mistõttu peab just tema halastama ja lunastuse tooma. Nii jääbki Indreku kanda Mari süü, kuid Indrekule on läbi kannatuste antud ka lunastaja roll. [4] Neljandas köites loodabki Indrek oma süü lunastada Karinile süüd tekitavate saladuste avaldamise kaudu ja ta räägibki naisele, kuidas ta oma ema kiviga viskas ja kuidas ta talle tolle palvel surmava annuse valuvaigistavat rohtu andis. See saladus on justkui Karini ja Indreku abielu sakraalne alus, kuid kui nende abielu on karile jooksnud, paiskab Karin selle Indrekule võõra inimese kuuldes näkku. Indreku ja Karini suhetes peegeldub ka üks Tammsaare lemmikteemasid- mehe-naise võimetus teinteteist mõista. [3] Karin tunneb tühjust uue ajastu sunnil, mil armastus ja pere on muudetud seltskondlikuks formaalsuseks ja inimsuhteid mõõdetakse nende fassaadi järgi. Ta tunneb, et on jõuetu tegemaks end Indrekule mõistetavaks. [5]

Karin ja Indrek moodustavad samasuguse vastandite paari nagu Andres ja Pearugi. Nimelt tahab Indrek maailma mõistusega kontrollida, seda süstematiseerida ja analüüsida, kuid Karin on kahtleja ja tõdedega mängija. Tema eesmärk on jõuda lõpliku tõeni ning paljastada ka kõik varjatu, kuid samas ei rahuldu ta ühegi tõega. Tihti peegeldab Karin lugejale Indreku sisemaailma. Karinis ilmnevad inimest juhtivad irratsionaalsed tungid (nt. armastus, võimuiha ja süütunne) ning ta vallandab neid ka teistes. Indreku provotseerimisega saavutab ta viimase vabanemise sisemisest paigalseisust ja avab tema hingeelu keerukuse. [3]

Indreku naise Karini iseloomus on nähtud sarnasusi Tammsaare naise Käthe Hanseni omaga ja tegelikult ongi teos pühendatud Käthele. Tammsaare tütar Riita leiab, et Karini loomisel on olnud kolm prototüüpi: Käthe Hansen, Marta Simsivarti (neiupõlvenimega Uibopuu) ja Karin Bauman.[6]

Mõned kriitikud hindavad "Tõe ja õiguse" IV raamatut parimaks osaks pärast I jagu, mõned on seda pidanud lausa terve romaanitsükli parimaks osaks.[7]

Teos on tõlgitud soome (2010), saksa (1940 ja 1988), prantsuse, vene, tšehhi ja läti keelde. [1]

Kultuuriministeeriumi toetusprogrammi "Eesti kirjandus" tulemusel saab selle teose Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivist DIGAR tasuta alla laadida[8]

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Indrek peab kooliõpetaja ametit ning ta on loonud pere. Nimelt on tal naine Karin ja kaks tütart, kelle eest hoolitseb ustav ning natuke salapärane teenija Tiina. Juba enne romaani algust aga on paarikesel alanud abielukriis, kuna Karin ei tule oma elu sisustamisega hästi toime. Ta süüdistab meest selles, et too ei armasta teda enam nii tuliselt kui mesinädalatel. Indrek on tõsist tööusku ja püüab seda sisendada ka naisele. Karin aga käib kohvikus ja olengutel, kus vohab võrdlemisi labane uusrikaste seltskonnaelu. Ehkki Karin on tõusikuprouadest tunduvalt sisukam naine, nakatavad ajastule omased väärtusorientatsioonid ka teda, mis aga kiirendab eemaldumist Indrekust. Abielukriis aga muutub sügavamaks, kuna Karin õrritab Indrekut. Lõpuks haarab Inderekut pime viha ning ta tühjendab Karini suunas revolvri. Kuigi Karin arvab, et Indrek tegi seda armukadedusest, siis tegelikult toimis mees nii, kuna ei suutnud taluda oma naise madalat käitumist. Indrek laseb aga mööda ja kohus karistab teda tingimisi. Surma jookseb aga Karin ise. IV jagu lõppeb Indreku poolt öeldud lausega: "Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda."

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Meie Tammsaare.Kohtumisraamat kirjanikuga.A.H.Tammsaare muuseum, SA A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014.
  2. 2,0 2,1 ' Treier, Elem. Tammsaare ja tema "Tõde ja õigus". Tallinn, 2000.
  3. 3,0 3,1 3,2 Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
  4. Eesti kirjanduslugu. Koost Epp Annus, Luule Epner jt. Tallinn: Kirjastus Koolibri, 2001.
  5. 'Veidemann, Rein 2007. Tammsaare äng.- Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa. Koost Maarja Vaino. Tallinn: A.H.Tammsaare Muuseum, 2007.
  6. Elem Treier. Tammsaare elu härra Hansenina. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 2011. Lk 127-130.
  7. Elem Treier. Tammsaare elu härra Hansenina. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 2011. Lk 125-126.
  8. "Uus ports kirjandusklassikat vormiti e-raamatuteks". Postimees, 17. detsember 2014. Kasutatud 13. märtsil 2015.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 Tõde ja õigus IV – alliktekstid Vikitekstides

Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR