Fjodor Dostojevski

Allikas: Vikipeedia
Fjodor Dostojevski, 1872. (Vassili Perovi portree)

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (vene keeles vanas kirjaviisis Ѳедоръ Михайловичъ Достоевскій, tänapäeval Фёдор Михайлович Достоевский; 11. november (vana kalendri järgi 30. oktoober) 1821 Moskva9. veebruar (vana kalendri järgi 28. jaanuar) 1881 Peterburi) oli vene kirjanik. Ta kirjutas romaane, lühijutte ja esseid. Ta tegeles ja ajakirjanduse ja filosoofiaga. Tema teosed käsitlevad inimpsüühikat 19. sajandi Venemaa poliitilistes ja sotsiaalsetes oludes. Kirjanduskriitikud on nimetanud teda üheks maailmakirjanduse suurimaks psühholoogiks[1]

Tema peateosed on "Kuritöö ja karistus" (1866), "Idioot" (1869) ja "Vennad Karamazovid" (1880). Kokku kirjutas ta 11 romaani, 3 novelli, 17 lühiromaani ja palju muud.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Dostojevski pärines põlisaadlist. Tema perekonnanimi tuleneb Valgevene Dostojevo küla nimest.

Ta sündis Mihhail Dostojevski ja Maria Dostojevskaja (sündinud Netšajeva) teise lapsena. Perekond elas vaestehaigla territooriumil, kus isa arstina töötas[2], ning väike Fjodor nägi haigla aedades mängides madalast sotsiaalsest klassist pärit patsiente.[3]

Ta puutus juba väga varakult kokku kirjandusega. Alates kolmandast eluaastast luges talle lugusid kangelastest, muinasjutte ja legende tema lapsehoidja, kes tema lapsepõlve palju mõjutas.[4] Kui ta oli nelja-aastane, hakkas ema teda piibli abil lugema õpetama. Vanemad tutvustasid talle mitmesugust kirjandust, sealhulgas vene kirjanikke, Euroopa romantikuid, seiklusjutte ja ka Homerose eeposi.[5][6] Kuigi Dostojevski isa vaateid haridusele on kirjeldatud kui rangeid ja karme[7], on Dostojevski ise öelnud, et vanemate õhtused ettelugemised panid ta kujutlusvõime elama.[3]

Ta oli hariduselt insener. Lõpetas 1843. aastal Peterburi sõjaväeinseneride kooli. 20. eluaastates hakkas ta kirjutama. Esimene romaan "Vaesed inimesed" avaldati 1846. aastal.

Aastast 1847 olid Dostojevskil sidemed Petraševski ringiga, mille tegevus kuulutati riigivastaseks. Dostojevskile määrati surmanuhtlus, mis hiljem asendati sunnitöö ja asumisele saatmisega. Armuandmine kuulutati välja pärast mahalaskmistseremoonia täitmist (ära jäi ainult käsklus "Tuld").

Aastad 1850–1854 veetis Dostojevski sunnitööl. Aastatel 1854–1859 oli ta väeteenistuses lihtsõdurina.

25. jaanuaril 1881 algas Dostojevskil ootamatult verejooks kurgust ja 28. jaanuari õhtul ta suri.

Seosed Eestiga[muuda | muuda lähteteksti]

3. juulil 1843 saabus Fjodor Dostojevski aurikul Storfursten Tallinna. Uuel tänaval, majas, mis kannab praegu numbrit 10, asus Tallinna Insenerikomando, kuhu sõjaväeteenistuse korras oli suunatud Dostojevski vend Mihhail. Insenerivägede ohvitserist vend Mihhail oli 1842. aastal Tallinna Niguliste kirikus abiellunud Tallinnast pärit Emile Caroline Ditmariga.[8]

Hoone Uus tänav, 10

Kirjanik, kes õppis tol ajal Peterburis, külastas teda 1843. aastal, olles võtnud 28päevase puhkuse, et ravida end “Tallinna tervisevetel”.

9. juunil 1845 tuli Dostojevski Tallinnasse teist korda. Sel aastal veetis ta Tallinnas terve suve ja töötas jutustuse “Teisik” kallal.

25. mail 1846 sõitis Dostojevski Tallinnasse viimast korda. Paljudest kirjaniku Tallinna tuttavatest said tema raamatu kangelaste prototüübid. Dostojevski ühe kuulsama teose “Sortsid” (mis kannab uues tõlkes pealkirja “Kurjad vaimud”) tegevus pidi algul toimuma Tallinnas.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Maria Stuart" (draama, 1840)
  • "Boriss Godunov" (draamad, 1841)
  • "Vaesed inimesed" (Бедные люди; 1844; eesti keeles 1964; tõlkija Aleksander Raid), "Teisik" (Двойник; eesti keeles 1982; tõlkija Aleksander Raid), "Härra Prohhartsin" (1846)
  • "Valged ööd" (1848; eesti keeles 1971; tõlkija Aleksander Raid)
  • "Nitotška Nezvanova" (1849)
  • "Alandatud ja solvatud" (Униженные и оскорбленные; 1861, eesti keeles 1939)
  • "Märkmeid surnud majast" (Записки из мертвого дома; 1861–1862, eesti keeles 1940)
  • "Talviseid märkmeid suvistest muljetest" (Зимние заметки о летних впечатлениях; 1863)
  • "Ülestähendusi põranda alt" (Записки из подполья; 1864; eesti keeles 1971, 2004; tõlkijad Andres Ehin, Lembe Hiedel)
  • "Kuritöö ja karistus" (Преступления и наказания; 1866; eesti keeles 1929, 1958, 1987; tõlkija A. H. Tammsaare)
  • "Mängur" (Игрок; 1866)
  • "Idioot" (Идиот; 1868; eesti keeles 1940, 1975, 2002; tõlkija Marta Sillaots)
  • "Kurjad vaimud" (Бесы; 1871–1872; eesti keeles 1940 (Sortsid), 1997; tõlkija Virve Krimm, värsid Harald Rajamets)
  • "Kirjaniku päevik" (1873)
  • "Nooruk" (Подросток; 1875, eesti keeles 1940)
  • "Kirjaniku päevik" (1876–1877)
  • "Vennad Karamazovid" (Братья Карамазовы; 1879–1880; eesti keeles 1939, 2001; tõlkija Aita (Justa) Kurfeldt)
  • "Kirjaniku päevik" (1880–1881)

Dostojevski looming Eesti teatris[muuda | muuda lähteteksti]

Varia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vene keeles avaldati aastatel 19721990 Dostojevski täielikud kogutud teosed 30 köites.
  • Eesti keeles avaldati aastatel 19391940 Dostojevski "Kogutud teosed" 15 köites.
  • 1981. aastal ilmus eesti keeles raamat "Inimene on saladus" (LR nr. 27–33, valinud, tõlkinud ja kommenteerinud Peeter Torop, toimetanud Lembe Hiedel), mis sisaldab valimiku katkendeid kogu Dostojevski mitteilukirjanduslikust loomingust (artiklid, kirjavahetus, "Kirjaniku päevik").
  • 2003. aastal ilmus eesti keeles kirjaniku teise naise Anna Dostojevskaja mälestusraamat Dostojevski elu viimasest veerandist "Elu Fjodor Dostojevski kõrval". Eesti keelde tõlkis Maret Kaik.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Scanlan, James Patrick (2002). "Dostoevsky the Thinker: A Philosophical Study". Cornell University Press. ISBN 978-0-8014-3994-0.
  2. Bloom, Harold (2004). Fyodor Dostoevsky. Infobase Publishing. ISBN 978-0-7910-8117-4, p. 9.
  3. 3,0 3,1 Breger, Louis (2008). Dostoevsky: The Author As Psychoanalyst. Transaction Publishers. ISBN 978-1-4128-0843-9., p. 72.
  4. Leatherbarrow, William J (2002). The Cambridge Companion to Dostoevskii. Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-65473-9., p. 23.
  5. Kjetsaa, Geir (1989). Fyodor Dostoyevsky: A Writer's Life. Fawcett Columbine. ISBN 978-0-449-90334-6., pp. 6–11.
  6. Frank, Joseph (1979) [1976]. Dostoevsky: The Seeds of Revolt, 1821–1849. Princeton University Press. ISBN 978-0-691-01355-8., pp. 23–54.
  7. Mochulsky, Konstantin (1967) [1967]. Dostoevsky: His Life and Work. Minihan, Michael A. (translator). Princeton University Press. ISBN 0-691-01299-7., p. 4.
  8. Tallinna Niguliste Kogudus Verzeichniss der Verlobten, Aufgebotenen und Getrauten; TLA.31.2.7; 1834-1856

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]