Kärbes (raamat)

Allikas: Vikipeedia

"Kärbes" on esmakordselt 1917. aastal ilmunud A. H. Tammsaare armastusnovell. Pärast seda on jutustus trükis ilmunud näiteks aastatel 1924, 1949 ja 1960.[1] Novelli pealkiri tuleb ühe tegelase Andres Meriheina korteris elavast kärbsest, keda kirjanik Merihein jälgib, joodab-söödab ja kellega vestlusi peab. Sõlmtegelaseks on siiski preili Västrik, keda kutsutakse Tiksiks. Tiksi püüd leida endale abikaasat mõjutab loo mitmeid tegelasi. Tiksi on uudne ja kordumatu karakter Tammsaare tegelaste hulgas.[2]

Novelli tegelastest on kirjanikus Andres Meriheinas ja Kulnos nähtud osa teose autori isiksusest. Meriheinas avaldub justkui autori lüüriline mina, Kulnos on esikohal kultuurifilosoof. Kummaski tegelases kordub palju teisest.[3]

Loos kasutas Tammsaare impressionistlikku kujutluslaadi, aga samuti leidub süžees tunnuseid kunstisuunast, mida nimetatakse neorealismiks.[4]

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

  • preili Västrik, hüüdnimega Tiksi – vaesest keskkonnast pärit neiu
  • Lutvei – boheemlasliku elulaadiga üliõpilane, Tiksi kavaler
  • Andres Merihein – tunnustatud kirjanik ja luuletaja, loo alguses 49-aastane
  • Kulno – üliõpilane; Lutvei ja Andres Meriheina sõber
  • proua Maasepp – majaperenaine, kelle juures Lutvei loo alguses elab
  • Helene – majaperenaise täisealine tütar
  • emand Koorik – Andres Meriheina koduabiline (talitaja, passija)
  • Mänd – üliõpilane
  • Säga – üliõpilane
  • Kobru ehk Kõva P – üliõpilane
  • Taavet – üliõpilane

Vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

M. Sillaots (1927) tunnustas selle teoses mitmes suhtes kõrget väärtust. M. Kampmaa (1936) andis "Kärbsele" graafiliseltki madala hinnangu – see osa oli laotud ptiikirjas. L. Siimisker (1977) näeb "Kärbse" sisu Tiksi mehevalikus ning lihtsustab kärbest kui sümbolit, kuid samas peab novelli siiski kirjaniku loomingu teatud tähiseks, mis ennustab kirjaniku "muutumist loominguliselt küpseks meistriks". N. Andreseni meelest on "Kärbes" juba kunstilist küpsust näitav teos, sest novelli kompositsioon ja stiilitöötlus on oma aja kohta erilaadsed. Inimkujudes olevat selles novellis revolutsioonieelne epohh leidnud sügavama käsitluse kui mis tahes muus eesti kirjanduse teoses.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Anton Tammsaare. Jutustused II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
  2. Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1.
  3. Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1; lk 145.
  4. Tammsaare maailmakirjanikuna. Kolm välismaa Tammsaare-uurijat, koostanud ning sissejuhatuse ja eessõnad kirjutanud Elem Treier, Tallinn: Olion, 2001: 112.
  5. Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1; lk 146.