Tõnu Õnnepalu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõnu Õnnepalu
Õnnepalu, Tõnu.IMG 8643.JPG
Tõnu Õnnepalu esinemas kirjandusfestivali HeadRead raames Tallinna kirjanike majas
Foto: Ave Maria Mõistlik, 30. mai 2014
Sündinud 13. september 1962 (57-aastane)
Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Amet kirjanik, tõlkija, toimetaja
Kirjanikunimed Emil Tode, Anton Nigov
Tõnu Õnnepalu esitamas oma luuletusi luulepäevikust "Kevad ja suvi ja" Tallinna Kirjandusfestivalil Niguliste kirikus 2009

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega ka Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962 Tallinnas Nõmmel) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tõnu Õnnepalu sündis agronoomi ja raamatupidaja pojana.[1].

Õppis Tallinna 29. koolis (praegune Tallinna Kivimäe Põhikool) ja lõpetas Tallinna 3. Keskkooli (praegune Tallinna Lilleküla Gümnaasium).[2].

1980–1985 õppis Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas selle cum laude.

Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana.

Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik.

Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana.

2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1993 "Piiririik"
  • 1995 "Hind"
  • 1997 "Printsess"
  • 2002 "Raadio"
  • 2009 "Paradiis"
  • 2012 "Mandala"
  • 2017 "Valede kataloog. Inglise aed"

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1985 "Jõeäärne maja"
  • 1988 "Ithaka"
  • 1990 "Sel maal"
  • 1996 "Mõõt"
  • 2005 "Enne heinaaega ja hiljem"
  • 2009 "Kevad ja suvi ja"
  • 2012 "Kuidas on elada"
  • 2016 "Klaasveranda"

Esseed ja päevikud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2002 "Harjutused"
  • 2008 "Flandria päevik"
  • 2011 "Ainus armastus" (valik arvustusi ja esseesid kirjanduse teemadel)
  • 2015 "Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt"

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanikupalgast loobumine[muuda | muuda lähteteksti]

Tõnu Õnnepalu on kaks korda, 2016. ja 2019. aastal, valitud (tema enda taotluse põhjal) kolmeks aastaks riikliku kirjanikupalga saajaks, kuid ta on mõlemal korral sellest loobunud. 2016. aastal loobus Õnnepalu kirjanikupalgast, kuna ei tahtnud, et kirjutamisest saaks tema jaoks avalik kohustus. 2019. aasta loobumise kohta selgitati Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis Õnnepalu seisukohta nii:

Õnnepalu sõnas, et kuigi olukord näeb välja nagu rumal komöödia, siis ta ei mõelnud seda nii.
"Kujutasin koguni ette, et viimase nelja aasta jooksul ilmunud neli raamatut seda soovi kuidagi õigustavad, aga ei õigusta, miski ei õigusta," tõdes ta. "Kirjanikupalk võib olla arusaadav kuskil õiglastes Põhjamaades, kuid mitte vaeses ja lõhkikistud Eestis." [11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tõnu Õnnepealu kodulehekülg
  2. Tõnu Õnnepalu elulugu
  3. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 4534
  4. Kes? Mis? Kus? 2008, lk 351
  5. "Vilde preemia sai Tõnu Õnnepalu". Eesti Päevaleht, 5. märts 2010
  6. "Riiklikud kultuuripreemiad"
  7. "Kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad 2011-"
  8. "Kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad 2011-"
  9. "Kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad 2011-"
  10. "Tõnu Õnnepalu pälvis teist korda Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna"
  11. Tõnu Õnnepalu loobus taas kirjanikupalgast: ilmselt ei mõista seda otsust isegi sõbrad. ERR Uudised. Kultuur. 22.11.2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Tema artiklid ja esseed[muuda | muuda lähteteksti]

Tema avalikud esinemised[muuda | muuda lähteteksti]

Intervjuud temaga[muuda | muuda lähteteksti]