Noored hinged

Allikas: Vikipeedia

"Noored hinged" on A. H. Tammsaare 1909. aastal ilmunud armastusnovell. Novell ilmus Tartus Postimehe trükikojas trükitud Noor-Eesti väljaandes.[1] Teos on pilguheit üliõpilasnoorte mõtte- ja tundemaailma. "Noorte hingede" sisus on ühiseid jooni novelliga "Pikad sammud".

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aino Wõsand – kaunis, tuulepäine neiu
  • proua Wõsand – Aino ema
  • Karl Raismik – üliõpilane, Aino austaja
  • Kulno – üliõpilane, Aino ja Õie austaja
  • Õie Lillak – Aino endine pinginaaber
  • Hilda Maasikas – Aino sõbranna
  • Rein Muhem – Kulno kirjandushuviline sõber; purjutaja

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Karl ja Aino lähevad üheskoos metsa jalutama. Karl on tundnud juba mõnda aega, et neiu on muutunud. Ta on kartlik ja ärevil, samas Aino on õnnelik ja muretu. Metsas soovibki Aino üles tunnistada, et ta on Karli eest midagi varjanud. Aino tunnistab, et on mõnel korral Kulnot külastanud ning sellest Karlile mitte rääkinud. Muretult kirjeldab ta käesoleva päeva külaskäiku ja noormehe lauset, et see sooviks neiut suudelda. Aino on Kulnost rääkides muretu ja õnnelik ning Karliga avameelne. Äkki saab Aino aru, et ka Karl on temasse armunud. Ta süüdistab Karli, et noormees ei ole kinni pidanud nende kokkuleppest jääda vaid sõpradeks. Jalutuskäigu lõpuks Aino siiski tunnistab, et temalgi on mõningased romantilised tunded Karli suhtes.

Aino ja Kulno suhe omandab võitlusliku iseloomu. Mõlemad noored on teineteisest huvitatud, kuid ootavad teiselt tõelist allaandmist ja oma armastuse tunnistamist. Kulno tunnistab, et on veidi ka Õiest huvitatud. Tegelikkuses kohtubki ta mõlema neiuga. Aino ja Õie on kunagised pinginaabrid, ent ei oma omavahel kuigi lähedast läbikäimist.

Aja jooksul hääbub Aino muretus ja rõõmsameelsus. Neiu ei ole oma suhtega Kulnoga rahul. Ka Kulno ei ole õnnelik. Noormees on lõpetanud läbikäimise Õiega, kuid suhe Ainoga ei tee teda enam õnnelikuks. Ta tunneb, et saab intellektuaalselt võrdväärselt rääkida üksnes Muhemiga.

Ühel päeval saabub Aino Kulno poole sooviga klaarida nende suhteid. Vestlus kulgeb Aino jaoks ebaootuspäraselt: Kulno lõpetab Ainoga suhte. Aino on murtud, kuid leiab peagi tänu Hilda Maasika võimaluse Eestist välismaale sõitmiseks. Tema elurõõm taastub ja Kulno, kes on vahepeal taas Õiega kurameerima hakanud, ihaldab nüüd taas Ainot. Külmal talveõhtul läheb ta välismaale sõitvat Ainot rongile saatma. Nende suhtesse ei teki selgust, ent noorte tunded ei ole ka vaibunud. Aino saab teada, et ka Kulno lahkub paari päeva pärast kodumaalt Piiterisse (Peterburi). Rong lahkub koos Ainoga.

Novell lõppeb lausega Kulno kohta:

„Koju jõudes leidis ta aga, et külm kõrwad ära oli wõtnud.“
[1]

Vastuvõtt[muuda | muuda lähteteksti]

See teos on saanud vastuolulist tagasisidet. Näiteks Heino Puhvel on raamatus "A. H. Tammsaare elu ja loomingu varasem periood" kõnealuse teose väärtuse väga maha teinud. Ta kasutab muuhulgas lauset nagu "Pilt teose kangelaste vaimsest palgest kujuneb aga troostituks, sest raske on leida ideelagedamat noorsugu, kui on "Noorte hingede" peategelased".[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 A. H. Tammsaare "Noored hinged". vaadatud 16.09.2013"
  2. Heino Puhvel. "A. H. Tammsaare elu ja loomingu varasem periood". Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn: 1966, lk 228