Kõrboja peremees

"Kõrboja peremees"
"Kõrboja peremees"
Autor	A. H. Tammsaare
Päritolumaa	Eesti
Keel	eesti
Žanr	romaan
Kirjastaja	Maa
Ilmumisaeg	1922
Lehekülgi	176
ISBN	9985202759; (2000. a trükk)

"Kõrboja peremees" on 1922. aastal ilmunud A. H. Tammsaare romaan.

Romaani saamislugu

Romaani kirjutamise mõte tekkis kirjanikul juba 1911. aastal, kui ta elas metsavahist venna juures Koitjärvel Oru talus, kus ta taastus tuberkuloosist ja maooperatsioonist. Tervise kõrval vaevas Tammsaaret ka armastuslugu Laane talu peretütre Leeni Ploompuuga. Terviseprobleemide tõttu ei julgenud ta Leenit naiseks paluda.

Tammsaarel oli esialgne mõte kirjutada lihtne armastuslugu, kuid see muutus läbipõimitud motiividega mitmekihiliseks romaaniks. Kandvaks teemaks jäi armastus ning romaani armuloos Kõrboja Anna ja Katku Villu vahel võib tajuda Tammsaare isikliku elu tausta. Lisaks mehe ja naise armastusele ning armukolmnurgale kajastub romaanis ka armastus maa vastu – nii talu (Katku ja Kõrboja) kui laiemalt kodumaa vastu. Selle sümboliks on laps, väike Villu, tulevane Kõrboja peremees.^[1]

Koitjärve ümbruse vastakas loodus karmide rabade ja kaunite metsajärvedega inspireeris Tammsaaret seda kasutama oma teoses. Metsade vahel paiknev Paukjärv oli aluseks romaanis kirjeldatud järvele. "Kõrboja peremehe" kirjutas ta 1922. aastal, kui suvitas Kehra jaama lähedal Kaserahu mõisas (Birkenruh). Romaan valmis varastel hommikutundidel, Tammsaare kirjutas kolmest kaheksani ning lõpetas kirjandusteose kolme nädalaga. Valmis lisaks traagilisele armuloole ka ühiskondlikku sõnumit väljendav romaan. ^[2]

Kirjandusteadlane Endel Nirk on eesti romaani ajalugu käsitledes nimetanud «Kõrboja peremeest» esimeseks tõeliseks eesti romaaniks ja Katku Villut, keda iseloomustab ületamatu lõhe soovide–kujutluste ning tegeliku elureaalsuse vahel, esimeseks tõeliseks romaanikangelaseks.^[1]

Sisukokkuvõte

Katku Villu (29) naaseb kodutallu vangist, kus ta on istunud ühe aasta, kakluse käigus inimese tapmise eest. Villu on salakütt, puskariajaja, mõtlematu purjutaja, kes naiste pärast tihti kaklustesse sattunud. Lisaks on ta teinud vallaslapse Kõrboja talu endisele teenijale Eevile, kes nüüd elab Kuusiku talu saunas oma haige ema juures. Villut pole talutöö kunagi eriti huvitanud, teda huvitasid tööriistad ja masinad, ta üritas rikkaks saada hangeldamise ja puskariajamisega – siit ka joomine ja pahandused. Ema armastab Villut tingimusteta, isa aga toob eeskujuks Vabadussõjas langenud venda ja kirub, et Villu tema moodi pole.

Villu kuuleb, et suurde Kõrboja tallu on linnast naasmas peretütar Anna Kivirist (27), kellega ta noores eas palju sõbrustanud oli. Just naise süü läbi on Villu metsas joostes noorena ühe silma kaotanud. Ema ei usalda sellepärast Kõrboja rahvast ning tunneb halba eelaimust. Isa peab Kõrboja vastu vimma juba sellest ajast, kui sealne endine peremees (Reinu vend) tahtis tema talu maid ära osta. Vangist naasnud Villu on justkui uus mees ja sukeldub kiiresti parimate kavatsustega hoogsalt talutöösse ja teeb talu arendamise plaane. Ta avastab, et kõige viljakamad maad on kiviseljandiku all – Villul tekib plaan kivid õhku lasta ja sealt talule veidi maad juurde saada. Ta kaevab ja puurib päevast- päeva.

Kõrboja vana peremees Rein plaanib tütart linnast koju kutsuda, kuna endal puudub talu ülalpidamiseks jõud ja tahe. Teatab Annale, et Katku rahvas ei salli siiamaani neid, kuna nad on mujalt sisserännanud. Rein on nõus ka talu tükeldama ja sedamoodi maha müüma või rentima, kuid Anna ei nõustu kodutalu võõrastele jätma ja otsustab ise lõpuks perenaiseks hakata. Talu aga vajab hädasti peremeest... Sulased ja teenijad on veidi skeptilised naisterahva võime suhtes üksi juhtida ja imestavad, miks Anna kuidagi mehele ei saa. Anna kutsub päeva lõpus kogu külarahva jaanitulele, näitamaks, et tema tulekuga on nüüd uued ajad. Villul on aga plaan Anna jaanipidu nurja ajada ja ta kutsub lõõtspillimängija Kusti hoopis enda poole napsi võtma, et see kogu ürituse ära unustaks. Lõpuks lähevad mõlemad siiski peole.

Annale imponeerib seal Villu hulljulgus, sest ka naise enda perenaiseks hakkamine oli küllaltki impulsiivne otsus. Ta tervitab Villut ja palub sellel ilutulestiku rakette lasta. Sõidavad koos lootsikuga järvele, uurivad üksteise tuleviku plaanide kohta. Anna küsib Villult, kuidas tema Kõrboja talu peaks, kui ta peremees oleks; Villu kirjeldab, mida kõike ta seal teeks, kuid jutt takerdub, kui ta kogemata oma vangisistumist meenutab. Ta ei soovinud, et Anna sellest niimoodi teada saaks. Tusane Villu püüab tuju uuesti parandada viina võttes, kuid satub hoogu, tantsib, komistab kellegi meelega ette pandud jala otsa ja tahab taas kaklust üles võtta, kuid Anna keelab tülitsejaid ja rahustab nad maha. Naine teeb Villule leebeid etteheiteid joomise pärast, kuid ei hurjuta teda liialt. Nad tantsivad peal koos ja see hakkab ka külarahvale silma ning jutud hakkavad liikuma. Villu lubab lõpuks Anna sünnipäeva auks mäe otsas olevad kivid õhku lasta; Anna peab nõustuma, kuigi veidi vastummelselt, tingimusel, et Villu lubab rohkem mitte juua. Kive lõhates juhtub Villuga kurb õnnetus, tema terve silm ja parem käsi saavad raskelt vigastada.

Anna mõtted on talutöö juurest täiesti hajevil, kuni ta arstilt kuuleb, et Villu ei jää siiski päris pimedaks ja käest on samuti könt alles. Siis saavad talutööd Kõrbojal jälle nagu uut hoogu. Anna arutab isegi isaga, et Villust võiks kunagi Kõrbojale peremees saada, kuid Reinule on see mõte väga vastumeelt – Villu on arutu joodik ja lisaks vaenulikust perest. Ja ega temast õiget töötegijat ka enam pole.

Villu naaseb linnast koju. Isa arvab, et kui enne tormas ta nagu poisike, siis nüüd on ta peaaegu sant; õiget meest pole temast saanud, aga Kõrbojale peremeheks ta veel hädapärast kõlbaks. Villu on isa peale solvunud ja teatab, et tema vigasena Kõrbojale peremeheks ei lähe, ning läheb hoopis Kuusiku sauna Eevit Katkule perenaiseks paluma. Villu isa pole aga nõus Kõrboja endist teenijat ja vaest tüdrukut oma miniaks võtma ja avaldab kahetsust, et ta peab oma hea talu mõtlematule pojale jätma. Villu tunnistab siis, et ta ei tahtnud kunagi käia isa jälgedes ja olla tema töökäteks, kelle tegemisi ei tunnustata, vaid teha midagi uut ja omamoodi. Tahab hakata Katkut uuesti nullist üles ehitama ja usub, et vaesel Eevil oleks töömurdmiseks rohkem motivatsiooni kui mõnel rikkal peretütrel, kes pool elu linnas elanud. Isa peab sellega nõustuma, kuid kangekaelsusest pojal pulmapidu korraldada ikka ei luba.

Villu otsustab nüüd kõvasti tööle hakata ja mitte enam uisapäisa otsuseid teha; Eevi arvab, et Villu on tema kosimise plaani lõplikult maha matnud. Ta läheb Kõrbojale, palumaks Annat, et see Villu rahule jätaks ja ise endale mõne korraliku mehe leiaks, kuid ei saa kuidagi juttu üles võetud ja sinnapaika see jääbki.

Pähklipühal saavad Anna ja Villu taas kokku. Mees on viinaga oma tuju tõstnud ja kutsub Anna isegi tantsima, kuid peagi kukuvad nad rüsinas. Villu on külanoorte ja lõõpijate peale vihane, kuid suudab end seekord vaos hoida. Anna kutsub ta uuesti tantsima ja õhtul lahkuvad nad peolt koos (Villu saab Kõrboja vana ja vigase suure koera järgi pidulistelt hüüdnimeks Kõrboja Mousi, kuna ka koer käis pidevalt Anna sabas) ja lähevad järve äärde. Anna kutsub Villut lõpuks Kõrbojale peremeheks ja endale meheks, kuid see keeldub viidates oma uhkusele ja sellele, et temasugune sant ei saaks seal hakkama, isegi kui tahaks. Villu piinleb samal ööl vastandlike tunnete käes ega saa und. Ühtpidi tundub see ettepanek talle ahvatlev, juhtida koos Annaga suurt talu,aga teistpidi teab ta, et temast ei saaks kunagi õiget peremeest.

Kõrboja vana koer Mousi leitakse järgmine hommik surnult ja ta maetakse pingi alla, kust ta ka leiti. Katku talu koer ulub kummaliselt, lõpuks leiab ema Villu lakast surnuna, ta lasi end öösel püstoliga maha. Isa kommenteerib, et Villu ei osanud elada, aga endalt elu võtmine oli täismehe tegu (Villu oli nimelt aida põranda höövlilaastudest puhtaks teinud, et püssilasust tulekahju ei tekiks). Kõrboja Anna tuleb Katkule ja leiab nutuse Villu emaga lepituse. Anna mõtleb algul kiiresti linna minna, kuid kohtab teel vaest Eevit, kes on pärast oma ema surma koos lapsega Kuusiku saunast välja aetud. Anna kutsub Eevi Kõrbojale elama ja lubab isale, et kasvatab Eevi pojast Kõrbojale peremehe. Kõrboja talu tegemistesse tekib uus lootus. Noorperemeheks saabki Eevi ja Villu poeg, kellel nimeks samuti Villu.

Tõlgendused

Nõukogudeaegne kirjandusteadus tõstis "Kõrboja peremehe" juures esile küla sotsiaalsete vastuolude ning ebavõrdsuse kujutamist. Mõned kirjandusteadlased on märkinud, et tegemist on n-ö väikse romaaniga, mis keskendub inimsuhete lüürilisele portreteerimisele ilma sügavama sotsiaalse või psühholoogilise kunstilise üldistuse taotluseta. Uuemad tõlgendused viitavad romaani täpsele vormilisele läbikomponeeritusele ja piibliainelisele sümbolikeelele.

Enamasti analüüsitakse "Kõrboja peremeest" järgmisi teemasid:

Peremehe teema – Katku Jüri on illusioonideta kangekaelne töömurdja, kes ei usu uuendustesse. Irratsionaalsest vimmast "võõraste" vastu keeldub ka väga soodsast tehingust, mis võimaldanuks ehk mujal paremini alustada. Kõrboja Rein on unistaja, kellel ei jätku oma visioonide ellu viimiseks energiat ning kes pooleldi vastu tahtmist peremeheks saanuna loodab mingile välisele jõule.
Küla sotsiaalne portree – Küla ühtaegu ihkab ja kardab muutuda, energiapuhangud vahelduvad umbejooksmise tundega. Anna on süsteemiväline nähtus, kaanonite lõhkuja, "naine, kes kannab korraga seelikut ja pükse" ja tekitab nii pilget kui respekti.
Villu viljatud püüdlused – Villut ei taha olla oma konservatiivse ja vimmaka ning venda temale eelistanud isa jälgedes käia ja traditsiooni jätkaja, vaid ise millegi algataja ja looja, ihates, nagu teismeline poiss, ühtaegu nii isa heakskiitu kui autonoomsust temast. Aga tema metsikus ja afektide pidurdamatus toob kaasa sündmuste ahela, mis teeb ta Kõrboja ja lõpuks üldse elu jaoks kõlbmatuks – isa heakskiitu suudab ta leida ainult surmas.
Armastuskolmnurk – Eevi on naine, kellega on lihtne – hell, tundeline, andestav, armastav. Anna on keeruline – ilus, pikk, haritud. Eevi pakub võimalust silma paista enda mehena, Anna pakub võimalust silma paista Kõrboja peremehena. Villu on pidurdamatu looduslaps, keda tsiviliseeritud Anna ühtaegu paelub ja heidutab.

Teatrilavastused ja film

Romaani ainetel on valminud lavastusi teatrites ja mängufilm.

"Kõrboja peremees" (1937) Draamastuudio Teatris – Andres Särevi dramatiseering 3 vaatuses, 7 pildis
"Kõrboja peremees" (1942) Ugalas – lavastaja Jullo Talpsepp
"Kõrboja peremees" (1942) Tallinna Töölisteatris – lavastaja Valter Soosõrv (Villu – Johannes Romot, Anna – Katrin Välbe)
"Kõrboja peremees" (1943) Vanemuises – lavastaja Karl Ader (Villu – Benno Mikkal, Anna – Elo Tamul)
"Kõrboja peremees" (1943) Narva Teatris – lavastaja August Lääne
"Kõrboja peremees" (1944) Rakvere Teatris – lavastaja Jullo Talpsepp (Villu – Paul Ruubel, Anna – Elli Prillup)
"Kõrboja peremees" (1955) Pärnu Draamateatris – lavastaja Paul Mäeots (Villu – Paul Ruubel, Anna – Maret Simmo)
"Kõrboja peremees" (1963) Stockholmi Eesti Teatris – lavastaja Marie Kalbek
"Kõrboja peremees" (1967) Adelaide'i Eesti Seltsi Teatris – lavastaja Ada Meri
"Kõrboja peremees" (1970) Rakvere Teatris – Rein Olmaru dramatiseering 2 vaatuses (Villu – Heino Raudsik, Anna – Anne Margiste)
"Kõrboja peremees" (1977) Eesti Draamateatris – Raivo Trassi dramatiseering (Villu – Hans Kaldoja, Anna – Kersti Kreismann)
"Kõrboja peremees" (2001 Vargamäel) Rakvere Teatri suvelavastus – Raivo Trassi dramatiseering (Villu – Mait Malmsten, Anna – Ülle Lichtfeldt)
"Kõrboja peremees" (2009 Vargamäe rehetares) Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 8. lennu õppelavastus – Oleg Titovi tantsulavastus (Villu – Madis Mäeorg, Anna – Liis Lindmaa)^[3]
"Kõrboja perenaine" (2017 Tammsaare muuseumi õuealal) Ugala suvelavastus – Urmas Lennuki dramatiseering (Villu – Ott Aardam, Anna – Kadri Lepp)