Jaan Soots

Jaan Soots
Kindralmajor Jaan Soots
Nimi	Jaan Soots
Sündinud	12. märts 1880 Valgamaa
Surnud	6. veebruar 1942 Solikamsk NSV Liit
Teenistused	Venemaa keisririik Eesti Vabariik
Auaste	kindralmajor
Juhitud üksused	I Eesti jalaväediviisi staabi- ja ajutine diviisiülem Sõjavägede Ülemjuhataja Staap
Sõjad/lahingud	Vene-Jaapani sõda Eesti Vabadussõda
Autasud	Püha Stanislavi ordeni III järk Püha Anna ordeni III järk Püha Stanislavi ordeni II järk Püha Vladimiri ordeni IV järk Vabadusrist I/I

Jaan Soots VR I/1 (29. veebruar/12. märts 1880 Küti talu, Helme vald, Valgamaa – 6. veebruar 1942 Ussollag, Solikamsk, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor) ja poliitik. Korp! Sakala vilistlane.

Vabadusrist I/1

Noorus

Jaan Sootsi vanemad olid talupidajad Helme vallas, isa Henrik Soots oli taluperemees, kellel oli peres peale Jaani veel neli poega ja kolm tütart. Aastatel 1888–1894 õppis J. Soots Helme valla- ja kihelkonnakoolis, osales aktiivselt Jakob Hurda rahvaluulekogumiskampaanias ja teistes ühistegevustes. Edasi õppis J. Soots, aastatel 1898–1899 Riia Õpetajate Seminaris. Aga koolmeistrit temast ei saanud. Ta otsustas sõjaväelase elukutsele pühenduda.

Teenistus Vene armees

Jaan Soots astus 1900. aasta 15. veebruaris II järgu vabatahtlikuna Venemaa keiserlikku armeesse, 107. Troitski jalaväepolku. Aastail 1902–1905 õppis Jaan Soots Vilniuse sõjakoolis, mille lõpetas podporutšiku (nooremleitnandi) aukraadiga. Teenis 7. Žemaitija polgus, osales 98. Jurjevi jalaväepolguga aastatel 1905–1907 Vene-Jaapani sõjas, kus osales lahingutegevuses Mandžuurias ning 23. novembril 1905. aastal annetati talle Püha Stanislavi III järgu orden. 1. novembril 1907. aastal ülendati J. Soots porutšikuks (leitnandiks).

1910. aasta augustis astus J. Soots Keiserlikku Nikolai Sõjaväeakadeemiasse, õpingute ajal ülendati ta 1910. aasta 11. detsembril staabikapteniks ning teenis eduka õppimisega Püha Anna ordeni III järgu ning sai õigused teenida kindralstaabis. 1913. aasta 8. mail lõpetas J. Soots Nikolai Kindralstaabi Akadeemia esimese järgu tulemustaga ja suunati seejärel teenistust jätkama Kaasani sõjaväeringkonda, kus teenis sõjaväeringkonna sõjaväeringkonna staabis, sealhulgas 16. jalaväekorpuse staabis, 186. Aslandusi jalaväepolgu 4. roodu ülemana Saraatovis ning uuesti 16. jalaväekorpuse staabis, nimetati 28. juulil 1914. aastal korpuse staabi nooremadjutandiks.

Maailmasõda ja Vene kodusõda

1914. aasta süguisel alanud Esimeses maailmasõjas teenis ta rindel, kus „Ülesnäidatud vapruse eest sakslaste ja austerlaste vastu” annetati talle 19. jaanuaril 1915. aastal „Mõõgad ja Lint” Püha Anna III järgu juurde. 1915. aasta 2. veebruaril ülendati J. Soots kapteniks ja arvati Kindralstaabi nimekirja. 28. veebruaril 1915. aastal annetati „Tubliduse eest võitluses austerlaste vastu” Püha Stanislavi ordeni II järgu „mõõkadega” ja juba 15. märtsil lisati eelmisele Püha Stanislavi III järgu ordenile „tubliduse eest austerlaste vastu võitluses” „Mõõgad ja Lint”.

20. juulil 1915. aastal komandeeriti J. Soots vanemadjutandi kohusetäitjaks 41. jalaväediiviisi staapi, 15. novembrist kuni 22. novembrini komandeeriti 7. armee kindral-kortermeistri korraldusel salaülesande täitmiseks Sevastoopolisse Musta mere laevastiku lipukapteni käsutusse, kus teostas allveelaevaga vaatlusi Bulgaaria rannikul dessandiks sobiva koha leidmiseks. 1915. aasta 21. detsembril komandeeriti ta 12. ratsaväediviisi staapi vanemadjutandiks, kus teenis 1. märtsini 1916. aastal. 8. veebruaril 1916. aastal annetati talle „Vahvuse eest” Püha Vladimiri ordeni IV järgu „Mõõkade ja Lindiga”(kavaleriks kinnitatud 27. novembril 1916. aastal). 1916. aasta 17. aprillil määrati ta Saraatovi jalaväebrigaadi staapi vanemadjutandiks, sama aasta 22. mail arvati brigaadi staabiülema kohusetäitjaks. 1916. aasta 30. mail määrati J. Soots 3. Amuuri-äärse jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Peale Brussilovi pealetungi 15. augustil 1916. aastal, ülendati ta kindralstaabi alampolkovnikuks (kinnitus 1. detsembril samal aastal). 19. novembril 1916. aastal komandeeriti Soots XI armee staapi staabiohvitseri kohusetäitjaks kindral-kortermeistri alluvuses.

Kindralmajor Jaan Soots 1920. aastal.

17. veebruaril 1917. aastal nimetati J. Soots XI armee õhulaevanduse osakonna staabi adjutandiks, kust 26. veebruaril 1917. aastal komandeeriti Kiievisse lendur-vaatlejate kooli kursustele. 10. aprillil lõpetas kursused lendur-vaatleja tunnistusega ning komandeeriti tagasi XI armee staapi.

12. juunil (25.06 ukj) 1917. aastal komandeeriti J. Soots Venemaa relvajõudude Kõrgemaks Ülemjuhataja Peastaapi nn. „Ohvitseride ühisuse peakomiteesse”, mis asus Mogiljovis. 19. septembril (2.10) 1917. aastal viidi Soots nimeliselt üle Edelarinde staabi nimekirja, kuid sisuliselt jäi ta Peastaabi käsutusse, kus ta toetas 1917. aasta kevadel Lavr Kornilovi katset kehtestada Venemaal sõjaväeline diktatuur ning kuulus ja Kornilovit toetavasse "Armee ja laevastiku ohvitseride Liitu ning vahistati koos Kornilovi ja teiste "Liidu" Peakomitee liikmetega (kindralid Anton Denikin, Markov, Vannovskii, Erdeli, Elsner ja Orlov jt.), viibis kuni 1917. aasta oktoobrini vahi all Bõhhovos.

Vabanes vahi alt 1917. aasta novembris, kui viimane Vene Ajutise Valitsuse sõjavägede ülemjuhataja Nikolai Duhhonin vabastas vahialused enne tema asendamist bolševike poolt määratud vägede ülemjuhataja Pavel Dõbenkoga. 1917. aasta novembris õnnestus Sootsil Vene sõjaväest pääseda ja naasta Eestisse.

Eesti Vabadussõda

6. detsembril 1917. aastal määrati kindralstaabi alampolkovnik Soots I Eesti jalaväediviisi staabiülemaks ja ka ajutiseks diviisiülemaks, kuni Johan Laidoneri ametisse asumiseni 5. jaanuaril 1918.

24. detsembrist 1918. aastal nimetati kindralstaabi polkovnik Jaan Soots Eesti sõjaväe operatiivstaabi ülemaks ja 24. veebruarist 1919. aastal Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri – Ülemjuhataja Staabi ülemaks.

1920. aasta alguses osales Jaan Soots Tartu rahu läbirääkimisdelegatsioonis.

Erus

Maja Tallinnas, kus aastail 1920–1930 elas Jaan Soots.

1920. aastal läks erru. Aastail 1921–1923 ja 1924–1927 Eesti sõjaminister. Põllutöökoja esimees 1932–1936, Ühistegevuskoja nõukogu esimees, Rahvuskogu Teise Koja ja Riiginõukogu liige.

Tallinna linnapea aastatel 1. maist 1934 kuni 30. aprillini 1938 ja ülemlinnapea 1938–1939, ülemlinnapeana eksamineeris ta Eesti kodakondsuse taotlejate eesti keele oskust. Viljandi põllumeeste konvendi liige. 1940. aastal valiti ta Helme valla aukodanikuks.

Jaan Soots oli Üleriikliku Vabadussõjalaste Ühenduse juht.

Jaan Soots oli numismaatik (muu hulgas kuulus talle 1926. aasta 10-margane münt) ja bibliofiil.

Vahistamine ja surm

1940. aastal pärast seda, kui NSV Liit Eesti annekteeris ja okupeeris, aeti Jaan Soots oma kodutalust välja. 20. septembril 1940. aastal arreteeriti ta oma Tallinna korterist ja saadeti Venemaale vangilaagrisse.

Temale esitatud Vene NSFV KrK § 58 p 4 ja 13 alusel esitatud süüdistuses on kirjas: "Jaan Soots on küllaldaselt paljastatud selles, et olles staabiülemaks, viis ta rida aastaid läbi vaenulikku tegevust Nõukogude Liidu vastu. 1924. aastal suruti J. Sootsi käsul julmalt maha ja lasti maha revolutsioonilised töölised ja kommunistid."

Talle mõisteti karistuseks nõukogudevastase tegevuse eest mahalaskmine, kuid ta suri 1942. aastal enne surmaotsuse täideviimist.

Auastmed

• alamporutšik (1904)
• porutšik (1907)
• staabikapten (1911)
• kapten (1913)
• alampolkovnik (1916)
• polkovnik (1918)
• kindralmajor (17.09.1919)

Kirjandus

• Kindral J. Soots asus linnapea kohale. Kaja, 3. mai 1934, nr. 102, lk. 3.
• Eesti mitmekülgseim mees. Päevaleht, 11. märts 1940, nr. 68, lk. 5.

Eelnev: Ants Piip	Eesti sõjaminister 25. jaanuar 1921 – 2. august 1923	Järgnev: Ado Anderkopp
Eelnev: Hans Kurvits	Eesti sõjaminister 16. detsember 1924 – 3. märts 1927	Järgnev: Nikolai Reek

Välislingid

• Jaan Soots Eesti biograafilises andmebaasis ISIK