Mine sisu juurde

Soomepoisid

Allikas: Vikipeedia
Soomepoisid Jätkusõjas
Marssal C. G. E. Mannerheimi hüvastijätukiri JR 200 võitlejatele 17. augustil 1944.
Soomepoiste mälestusmärk Metsakalmistul
Soomepoiste hauad Helsingis, Malmi kalmistul.

Soomepoisid olid Teises maailmasõjas Soome poolel vabatahtlikena võidelnud eestlased.

Esimesed soomepoisid olid 1939. ja 1940. aastal Eestist Soome põgenenud mehed, kes soovisid anda oma panuse hõimunaabrite võitlusele pealetungiva Punaarmee vastu Talvesõjas. Jätkusõjas kuulus enamik soomepoisse 200. jalaväerügemendi (JR 200) koosseisu, Eesti vabatahtlikke võitles ka näiteks mereväes ja kaugluurerühmades. Kokku võitles Eesti mehi "Soome vabaduse ja Eesti au" nimel, nagu ütles nende moto, umbes 3500 meest, kellest hukkus Soomes umbes 200. Mereväes moodustasid eestlased lausa 10%.

Augustis 1944 oli neil võimalus tulla Eestisse oma kodumaa eest võitlema, mida enamik ka tegi. 19. augustil jõudsid nad Paldiski sadamasse. Suhted Saksa okupatsioonivägede ja Soomest naasnud vabatahtlike vahel ei olnud usalduslikud ning Saksa väejuhatus hajutas soomepoisid eri väljaõppelaagrites ja rindel.

Tartu rindel osalesid soomepoisid, 46. Relva-SS Grenaderirügemendi III pataljonina augusti lõpus alanud Saksa poole vasturünnakus, mille tulemusena rinne stabiliseerus septembri keskpaigani. Pupastvere lahingus, 28. augustil sai haavata 170 ja langes 34 meest. 40 mehele anti vapruse eest raudristid.

Viimase lahingu Tallinna eest pidasid just soomepoisid koos pitkapoistega 22. septembril 1944 Pääskülas. Järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal paljud neist represseeriti.

Viimane Eestis elanud soomepoiss Artur Roopalu suri 13. novembril 2024. 2024. aasta novembri seisuga elavad veel kolm soomepoissi Kanadas ja üks Rootsis.[1]

Väljapaistvamad soomepoisid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Evald Uustalu, Rein Moora. Soomepoisid. Ülevaade Eesti vabatahtlike liikumisest ning sõjateest Soomes ja kodumaal Teise maailmasõja päevil. Toronto 1973
  • Evald Uustalu. For freedom only. The story of Estonian volunteers in the Finnish Wars of 1940–1944. Toronto 1977
  • Jorma Mutanen. Jalkaväkirykmentti 200. Virolaisten vapaaehtoisten historiikki Suomessa ja kotimaassa toisen maailmansodan aikana. Lions Club Luumäki 1991
  • Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Tallinn, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, 1997
  • Anne-Riitta Isohella. Suomen-pojat: Virolainen jääkäritarina. 2. uusittu painos. Helsingissä: Ajatus, 2005
  • Hanno Ojalo. Tagasi sõjatulle. Ülevaade soomepoiste võitlusteest Eestis 1944. aasta suvel. Olion, 2010
  • Harri Kask (koostaja). Soomepoiss meenutab. Tartu piirkonna soomepoiste jutustusi. Grenader, 2011
  • Mart Laar, Peep Pillak, Hain Rebas, Meelis Saueauk. Soomepoisid – võitlus jätkub. II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939–2010. Grenader, 2010
  • Peep Pillak, Heini Vilbiks (koostajad). Soomepoiste elulood. Grenader, 2015

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Vello Salo. "Kes kirjutaks soomepoiste ajalugu edasi?" Kultuur ja Elu
  • Vello Salo ettekanne soomepoiste ajalookonverentsil 7. detsembril Tallinnas
  • [1] (soome keeles)
  • ""Soomepoisid" pidasid Pupastveres taas tulise lahingu". Postimees, 31. august 2009
  • "Murdumatu eesti mehe elukäik sai raamatusse". Lõunaleht, 7. juuli 2009 (Robert Hamburgi elulooraamatust)
  • "Claës Gripenberg". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 10.05.2018.
  1. "Viimane Eestis elanud soomepoiss Artur Roopalu saadeti viimsele teekonnale". Postimees. Tallinn. 24.11.2024. Vaadatud 24.11.2024.