Ilmar Mikiver
Ilmar Mikiver (1. jaanuar 1920 Loksa – 26. september 2010 Washington) oli eesti ajakirjanik, kirjanduskriitik ja teatrimees.
Jakob Mikiveri poeg.
Ta õppis aastatel 1932–1935 Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja lõpetas aastal 1939 Tallinna Reaalkooli. Aastatel 1940–1943 õppis ta Tartu Ülikoolis ja töötas 1942–1943 Postimehe ajakirjanikuna, põgenes 1943. aastal Soome kaudu Rootsi. 1954. aastal lõpetas ta Stockholmi Ülikooli filosoofiakandidaadi kraadiga.
Mikiver kuulus vabatahtlikuna Soome jalaväerügementi JR 200.
Hiljem asus Mikiver tööle Ameerika Hääle harutoimetusse Saksamaal Münchenis. Aastatel 1988–1992 juhatas Ameerika Hääle Eesti Osakonda Washingtonis. Ta on töötanud Ameerika Ühendriikides ka börsimaaklerina.
Literaadina on Ilmar Mikiver teinud tõlkeid, arvustusi ja esinenud loengutega, samuti avaldanud sürrealistlikku luulet (sh ajakirjas Mana).
Pärast taandumist Ameerika Häälest avaldas Mikiver ameerika ajalehtede ülevaateid Eesti ajakirjanduses ja oli New Yorgis ilmuva Vaba Eesti Sõna alaline kolumnist.
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- Kirves ja tuiksoon: luuletusi 1960-1975. Toronto: Boreas and Mana, 1976.
- Oltsile: uduseil hommikuil su kare säär kumas tubakapeenarde vahel... (bibliofiilne väljaanne, 8 lk., 25 eksemplari). Stockholm: Otto Paju, 1994.
- Urb: teine kogu luuletusi. Tallinn: Maarjamaa, 2007.
- Ankruketi lõpp. 9 esseed eesti luulest. Koost. ja järelsõna T. Hennoste. LR 2010, nr 36-37.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk (tähelepanuväärsete teenete eest raadioajakirjanikuna)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ilmar Mikiver Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- 18. november 2005, Saratseenid on tulemas!