Pyrococcus furiosus

Allikas: Vikipeedia
Pyrococcus furiosus
Taksonoomia
Domeen: Arhed Archaea
Riik: Euryarchaeota
Hõimkond: Euryarchaeota
Klass: Thermococci
Selts: Thermococcales
Sugukond: Thermococcaceae
Perekond: Pyrococcus
Liik: Pyrococcus furiosus
Erauso et al. 1993

Pyrococcus furiosus on ekstremofiilne arheliik.

Pyrococcus furiosus elutseb meelsasti palju kõrgemal temperatuuril kui enamik teisi organisme. Tema optimaalse kasvukeskkonna temperatuur on umbes 100 °C, mis hävitab enamiku teisi termofiile. Seetõttu nimetatakse teda ka hüpertermofiiliks. Pyrococcus furiosus on erakordne ka selle poolest, et temas leidub volframit sisaldavaid ensüüme, mis on biomolekulide puhul harukordne.

Avastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pyrococcus furiosus leiti esmakordselt Vahemerest Itaalia vulkaanilise saare Vulcano Porto di Levante rannikult meresetetest, kust võeti mitmest kohast anaeroobselt proov, mille temperatuur oli 90–100 °C. Liiki kirjeldasid esimesena saksa mikrobioloogid Karl Stetter ja Gerhard Fiala 1986. aastal.[1] Liigi esindajaid on leitud merepõhja lõõridest ja vulkaanilisest meremudast.

Kasvukeskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pyrococcus furiosus'e kasvuks sobilik temperatuurivahemik on 70–103 °C, optimaalne temperatuur on umbes 100 °C. Temperatuuridel 65 °C ja 105 °C mingit kasvu ei täheldatud. Optimaalne pH on 7, talub pH-vahemikku 5–9. pH väärtuste 4,5 ja 9,5 juures kasvu ei täheldatud.[1]

Kuju, suurus ja ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rakk on veidi ebakorrapärase ligikaudu sfäärilise kujuga, selle läbimõõt on 0,8–1,5 µm. Laboris kasvatatud kultuuri uurimisel valgusmikroskoobis leiti, et sageli hoidsid organismid paarikaupa lähestikku.[1]

Viburite asendilt on ta monopolaarne polütrihh. Rakul on umbes 50 viburit. Viburi pikkus on umbes 7 μm ja läbimõõt 7 nm.[1]

Organismi ümbritseb umbes 50 nm paksune glükoproteiinist rakukest.[1]

Toitumine ja ainevahetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pyrococcus furiosus on heterotroofne anaeroob, kellel on fermentatiivne ainevahetus.

Ta kasvab hästi pärmiekstraktil, maltoosil, tsellobioosil, beetaglükaanil, tärklisel ja mitmesugustel proteiinidel. Tema toitumisallikad on mitmekesisemad kui teistel arhedel.

Kasv on väga aeglane või puudub üldse aminohapetel, orgaanilistel hapetel, alkoholidel ja enamikul sahhariididest (sealhulgas glükoosil, fruktoosil, laktoosil ja galaktoosil).[1]

Ainevahetuse jääkproduktidena tekivad süsihappegaas ja vesinik. Kasvukeskkonnas esinev vesinik pärsib tugevalt kasvu ja ainevahetust, selle teket saab aga vältida, kui lisada keskkonda väävlit; sellisel juhul moodustub vesiniksulfiid.[1] Erinevalt paljudest teistest hüpertermofiilidest ei vaja Pyrococcus furiosus kasvamiseks väävlit.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laboris kultuuri kasvatamisel leiti, et Pyrococcus furiosus paljuneb kiiresti, pooldudes optimaalsetes oludes 37 minutiga.[1]

Genoom[muuda | redigeeri lähteteksti]

P. furiosus'e genoomi sekveneerimisega jõudsid Marylandi ülikooli biotehnoloogia instituudi teadlased lõpule 2001. aastal. Tulemused avaldati 2002. aastal. Genoom koosneb umbes 1,9 miljonist aluspaarist ja 2228 geenist.[2]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et P. furiosus'e ensüümid on erakordselt termostabiilsed, saab neist isoleeritud DNA polümeraasi kasutada polümeraasi ahelreaktsiooni läbiviimiseks.

Kasutamine kosmoseuuringutes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pyrococcus furiosus't on kasutatud uuringutes, millega püütakse aretada Marsil kasvuhoones kasvatamiseks sobivaid taimi. Katsetatakse geeni ülekandmist Pyrococcus furiosus'elt levinud mudelobjekti harilikku müürlooka.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]