Püssirohi

Allikas: Vikipeedia
Must püssirohi
Varaseim teadaolev püssirohu valem, Wujing Zongyao, aastast 1044
Huolongjingis u aastal 1350 kujutatud hiina pomm
Savinõu pomm, jaapani k Tetsuhau (raudpomm), hiina k aZhentianlei (kõuehäälne pomm), leitud Takashima laevavrakist 2011 oktoobris, dateeritud 13. sajandi Jaapanisse mongoli invasiooni ajal (AD 1271–1284)

Must püssirohi on plahvatav[viide?] mehaaniline väävli, puusöe ja kaaliumnitraadi (salpeetri) segu. Musta püssirohtu kasutatakse tõukelaenguna rakettmootoreis, mürsule või kuulile algkiiruse andmiseks ning süüte- ja pürotehnikaseadmeis.

Keemiliselt eristatakse suitsuga ja suitsuta püssirohtu. Must püssirohi leiutati 9. sajandil Hiinas ja levis enamikku Euraasia osadesse 13. sajandi lõpuks.[1] Vaidlus püssirohu täpse päritolu kohta kestab tänapäevani. Enamasti vaieldakse varase püssirohu arenguloo üle: kui palju mõjutas Hiina laskemoona areng püssirohu kasutamist sõjapidamisel Euroopas ja Lähis-Idas.[2][3]

Väidetavalt tunti sarnase koostisega salpeetrit sisaldavaid pulbreid juba 7. sajandil Bütsantsis. Hiinas kasutati püssirohtu esialgu meditsiinis ja ilutulestiku jaoks. Relvana kasutasid püssirohtu hiinlased 11. sajandil süütepommides ja 13. sajandil suurtükimürskudes.

Püssirohuga sama koostisega pulbrit teistsuguste massiosadega kirjeldas Roger Bacon mitmes kirjutises aastatel 12421267. Püssirohu retsepti kirjeldas ka Albert Suur teoses "De mirabilibus mundi".

Püssirohu põlemise lihtne, sageli tsiteeritud keemilise reaktsiooni valem on

2KNO3 + S + 3C → K2S + N2 + 3CO2.

Mõnevõrra täpsem, kuid endiselt lihtsustatud reaktsioonivalem on

10KNO3 + 3S + 8C → 2K2CO3 + 3K2SO4 + 6CO2 + 5N2.

Need reaktsioonid on eksotermilised, st nende käigus vabaneb energia. Nagu võrranditest näha, ei ole reaktsiooniks vaja hapnikku. Seetõttu plahvatab püssirohi ka anaeroobsetes tingimustes.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Buchanan 2006, lk 2.
  2. Kelly 2004.
  3. Easton 1952.