Operett

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Viini operetielu lipulaev Theater an der Wien
Berliini operetikeskus Theater des Westens

Operett (itaalia keeles operetta, 'väike ooper') on muusikateatrižanr, millesse kuuluvad muusikateatriteosed on ooperi lihtsustatud ja vähemambitsioonikad tuletised. Operetis vaheldub laulmine, kõne ja tants.

Opereti mõiste tekkis 17. sajandil.

18. sajandil oli operett "väike ooper", kuna ta oli ooperist lühem, enamasti koomilise sisuga, ainult mõne tegelasega ja ilma koorita.

Opereti õitseajaks oli 19. sajandi teine - 20. sajandi esimene pool, kui operett põhines 19. sajandi ooperi rikkalikul meloodikal.

20. sajandil sulandus operett muusikalise komöödiaga.

Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Mõistet kasutati algselt 17. sajandil mingile pidulikule sündmusele pühendatud proloogilaadsete lühiooperite iseloomustamiseks. Tollal etendati sellelaadset lavateost harilikult enne suure ooperi algust. Kohati nimetati operetiks ka lõbusat rahvalikku laulumängu, millel on praeguse operetiga rohkesti ühist: mõlemas vaheldub muusika kõnega, leidub koomilisi tegelasi ning tekib lõbusaid ja naljakaid olukordi. Need oopused algasid avamänguga, sisaldasid ansambleid, kõnedialoogi, laulu- ja tantsunumbreid ning käsitlesid peamiselt kõrgema seltskonna ja sinivereliste elu. Operett nõuab näitlejailt mitmekülgsust ja mängulusti, sest selles tuleb näiteks tantsida ka teistel tegelastel, mitte ainult tantsurühmal. Ka osa laule on tantsurütmis. Paljud operetiviisid on saanud üldtuntuks.

19. sajandi teisel poolel õitsele puhkenud ooperist tunduvalt kerglasema ja koomilisema alatooniga lavateost ei loetud tollal valitsenud ooperile eriliseks konkurendiks. Tegemist oli meelelahutusliku tükiga, mis algas avamänguga, sisaldasid ansambleid, kõnedialoogi, laulu- ja tantsunumbreid ning käsitles peamiselt kõrgema seltskonna ja sinivereliste elu. See lavamuusikavorm haaras peamiselt Euroopa publikut. Vähemalt 20. sajandi algusest kuni Teise maailmasõjani veetis suur osa Euroopa lavamuusika sõpradest õhtu meelsamini operetti nautides kui ooperis ajaloolisi traagilisi sündmusi, ehkki suurepärase muusika saatel, kuulates.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse operett[muuda | muuda lähteteksti]

Opereti häll on Prantsusmaal. Sellele lavalise meelelahutuse alaliigile pandi sisuline alus 1850. aastatel Pariisis. Kirikuorganist ja vodeville komponeeriv Florimond Hervé avas 1854. aastal väiketeatri Théâtre des Folies-Concértantes ning kirjutas ise sellele ja ka teatri Théâtres des Folies-Nouvelles jaoks ühevaatuselisi meelelahutuslikke aktuaalsetele sündmustele ja eluolulistele nähtustele pühendatud kupleesid, prolooge, pastoraale, fantaasiaid ja bufonaade. Aastatel 1854–1857 valmis tal taolisi lugusid üle 30, mis olid mõeldud vastukaaluks koomilisele ooperile (opéra comique) ja vodevillile. Hervé hakkaski neid teoseid hiljem operettideks nimetama. Samamoodi tehti ka enne teda kahe prantsuse komponisti loominguga. Need olid Adolphe Adami poolt komponeeritud "Le chalet" ("Maamaja", 1834) ja "La poupée Nuremberg" ("Nürnbergi nukk", 1852) ning Victor Massé teos "Les noces de Jeanette" ("Jeanette'i pulm", 1853). Väljatulekul liigitati neid teoseid koomilisteks ooperiteks.

Hervé initsiatiivist haaras kinni Jacques Offenbach, kes avas 1855. aastal Pariisi maailmanäituse ajal teatri Théâtre des Bouffes Parisiens ja esitas seal näitusekülalistele ühe õhtu jooksul 2–3 tema enda komponeeritud ühevaatuselist kergesisulist meelelahutuslikku lugu. Offenbach nimetas oma teoseid kohe väljatulekul operettideks. 1858. aastal valminud ja opéra bouffon'iks nimetatud "Orphée aux enfers" ("Orpheus põrgus") pani aluse Offenbachi loodud suuroperettide "Barkouf", "La belle Hélène" ("Ilus Helena"), "Barbe-bleue" ("Sinihabe"), "La vie parisienne" ("Pariisi elu"), "La Grande-Duchesse de Gérolstein" ("Gérolsteini suurhertsoginna"), "La Périchole" ("Pericola"), "Les brigands" ("Röövlid"), "Madame Favart" jt. Need lavateosed tõid talle ülemaailmse kuulsuse ning andsid põhjuse nimetada teda operetiajastule alusepanijaks, mis ei ole Hervé tegutsemist silmas pidades sisuliselt korrektne. Küll monopoliseeris Offenbach Pariisi operetitööstuse kutsudes oma teatri jaoks teoseid looma ka Hervé, Adami, Emile Jonase ja Léo Delibes'i. Edmond Audran kujunes aga arvestatavaks Offenbachi operetitraditsioonide jätkajaks.

Pärast 1869.–1870. aasta kodusõda hakkas Offenbachi täht kustuma. Prantsuse publik eelistas romantilisemat meelelahutust. Esile kerkisid Charles Lecocq ("La fille de Madame Angot", "Madam Angot' tütar", 1872), Robert Planquette ("Les cloches de Corneville", "Corneville'i kellad", 1877), Louis Varney ("Les mousquetaries au couvent", "Kloostri musketärid", 1880) ja Edmond Audran ("La mascotte", "Maskott", 1880) ning taas Hervé ("Mam’zelle Nitouche", 1883). Sel perioodil olid edukad ka tänapäeval vähetuntud Léon Vasseur, Paul Lacome ja Gaston Serpette. 19. sajandi viimastel aastatel tegid Prantsusmaal ilma André Messager ("Véronique", 1898) ja Louis-Gaston Ganne ("Les saltimbanques", "Akrobaadid", 1899). 20. sajandi alguseks oli prantsuse operetikoolkond oma võimalused ja oskused praktiliselt ammendanud, ehkki hiljem oli veel üksikuid sähvatusi, nagu Reunaldo Hahni "Ciboulette" (1923), Henri Christiné "Phi-Phi" (1918), Maurice Yvaini "Ta boucher" ("Sinu lihamüüja", 1922) ja Messageri "Coups de roulis" ("Muutuvad riigipöörded", 1928).

Austria-Ungari operetikoolkond[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi alguseks oli opereti arendamise teravik juba kindlalt üle läinud Austria-Ungari impeeriumile ja Saksamaale, eriti Viini. Viini operetikoolkonna rajajaks oli von Franz von Suppé. Tema "Das Pansionat" ("Pansionaat", 1860), "Die schöne Galathee" ("Ilus Galathea", 1865), "Fatinitza" (1876) ja "Boccaccio" (1879) äratasid publikus vaimustust. Viini heliloojate tegevus saigi õige pea rahvusvahelises operetiloomingus domineerivaks. Kui Viini koolkonna rajajaks oli von Suppé, siis maine kujundajaks sai Johann Strauss II. 1871 esitas peagi operetimaailma juhtteatriks kujunev Theater an der Wien tema "Indigo und die vierzig Räuber", mis juhatas sisse romantilisema, isegi eksootilisema, kuid ilmtingimata tantsulise (valss) Viini opereti. Selle stiili väljapaistvaimaks esindajaks üldse on Straussi "Die Fledermaus" ("Nahkhiir", 1874), aga ka tema "Eine Nacht in Venedig" ("Öö Veneetsias", 1883) ja "Zigeunerbaron" ("Mustlasparun", 1885) ning pastišš-operett "Wiener Blut" ("Viini veri", 1899).

Viini operetikoolkonna komponistide looming valitses maailma operetiteatrites alates 19. sajandi viimasest veerandist kuni 1930. aastateni. Selle ligi 60 aastat saab jagada kolmeks perioodiks: kuldseks, hõbedaseks (ka keiserlikuks) ja loojanguperioodiks. Esimest arendasid lisaks von Suppéle ja Straussile edasi Karl Millöcker ("Der Bettelstudent", "Kerjusüliõpilane", 1882; Gasparone, 1884), Richard Genée ("Der Musikfeind", "Muusikavaenlane", 1862; "Die Zwillinge", "Kaksikud", 1885), Richard Heuberger ("Der Opernball", "Ooperiball", 1898), Karl Michael Ziehrer ("Die Landstreicher", "Hulkur", 1899) ja Carl Zeller ("Der Vogelhändler", "Linnukaupleja", 1891; "Der Obersteiger", "Mäekaevur", 1894).

Viini hõbedasele perioodile aluse panijaks oli Franz Lehár operetiga "Die lustige Witwe" ("Lõbus lesk", 1905). Seda teost on Straussi "Die Fledermausi" kõrval peetud üheks kõigi aegade parimaks operetiks. Lehári sulest on ka suurt rahvusvahelist tähelepanu äratanud "Der Graf von Luxemburg" ("Krahv Luxemburg", 1909), "Frasquita" (1922), "Der Zarewitsch" ("Tsareevitš", 1927) ja "Das Land des Lächelns" ("Naeratuste maa", 1929). Selle perioodi üks väljapaistvamaid komponiste oli Imre (saksakeelsetes maades Emmerich) Kálmán, kes komponeeris palju üliedukaid teoseid nagu "Die Csárdásfürstin" ("Silva", 1915), "Die Bajadere" ("Bajadeer", 1921), "Gräfin Mariza" ("Krahvinna Mariza", 1924), "Die Zirkusprinzessin" ("Tsirkusprintsess", 1926) jt.

Tolle ajastu arvestatavad esindajad olid veel Alphons von Czibulka "Pfingsten in Florenz" ("Nelipühad Firenzes") ja "Der Glücksritter" ("Õnnerüütel"), Leo Fall ("Die Dollarprinzessin", "Dollariprintsess", 1907; "Madame Pompadour", 1922), Leo Ascher ("Hochzeit tanzt Walzer", "Pulm tantsib valssi", 1911), Edmund Eysler ("Bruder Straubinger", "Vennad Straubingerid", "Der lachende Ehemann", "Naerev abikaasa"), Jean Gilbert ("Die keusche Susanne", "Vooruslik Susanna", 1910), Viktor Jacobi ("Sybill", 1914), Léon Jessel ("Schwarzwaldmädel", "Schwarzwaldi tüdruk", 1917), Oscar Straus ("Ein Walzertraum", "Valsiunistus", 1907; "Der tapfer Soldat", "Vapper sõdur", 1908; "Der letzte Walzer", "Viimane valss", 1920) ja Oskar Nedbal ("Polenblut", "Poola veri", 1913).

Berliini koolkond[muuda | muuda lähteteksti]

Viini operetiajastu loojanguperiood seostub eelkõige Robert Stolzi (Der Tanz ins Glück, Õnnetants, 1921; Wenn die kleinen Veilchen blüchen, Kui väike liilia õitseb, 1932; Zwei Herzen im Dreivierteltakt, Kaks südant kolmneljandik taktis, 1933; Venus in Seide, Veenus siidis,1932) nimega. 1930. aastatel kuni Teise maailmasõja alguseni kujunes Euroopa operetikeskuseks Berliin ja nn Berliini koolkond, mille väljapaistvaimad esindajad olid Paul (Pál) Ábrahám (Viktoria und ihr Husar, Viktooria ja tema husaar, 1930; Die Blume von Hawaii, Havai lill, 1931; Ball im Savoy, Savoy ball 1932), Ralf Benatzky (Im weissen Rössl, Valge Hobu kõrtsis 1930), Nico Dostal (Monika, 1937; Die ungarische Hochzeit, Ungari pulm, 1939; Manina, 1942), Eduard Künneke (Der Vetter aus Dingsta, Onupoeg Bataaviast, 1921; Die lockende Flamme, Köitev leek, 1933), Walter Kollo (Die Frau ohne Kuss, Suudluseta naine, 1924), Paul Lincke (Frau Luna, 1899; Casanova, 1913), Fred Raymond (Maske in Blau, Mask sinises, 1937) jt.

Inglise operett[muuda | muuda lähteteksti]

Omaette žanri moodustasid 19. sajandi viimasel veerandil Inglismaal domineerinud tandem libretist William S. Gilbert ja helilooja Arthur Sullivan, kelle inglisepärased operetid HMS Pinafore (1878), The Mikado (1885), The Yeoman of the Guard (Lossivalvur, 1888), The Gondoliers (Gondoljeerid,1889) jt haarasid jäägitult inglaste tähelepanu ning mida kutsuti teatri järgi, kus neid peamiselt esitati, Savoy ooperiteks. Inglise operetitraditsioonide parimaks esindajaks on aga Sidney Jonesi The Geisha (Geiša, 1896). Omal ajal äratas veel tähelepanu ka Lionel Moncktoni The Quaker Girl (Kveekeri tüdruk, 1910).


Hispaania operett[muuda | muuda lähteteksti]

Operetiloomingu erisuunaks on ka hispaanlaste zarzuela'd, mille tähtsaimad komponistid olid Emilio Arrieta, Francisco Asenjo Barbieri, Tomás Bretón, Ruperto Chapí, Gerónimo Giménez, José Serrano ja Amadeo Vives.


Operett Ameerika Ühendriikides[muuda | muuda lähteteksti]

USA opereti mainekamad esindajad on Victor Herbert (The Fortune Teller, Tulevikukuulutaja, 1898; Naughty Marietta, Sõnakuulmatu Marietta, 1910), Reginal de Koven (Robin Hood, 1890), Vincent Youmans (No, No, Nanette, 1925) ning Euroopa päritolu Sigmund Romberg (Desert Song, Kõrbelaul, 1926) ja Rudolf Friml (koos Stothardiga Rose-Marie, 1924). USAs kasvas 20. sajandi alguses välja ameerikaliku opereti variandina spetsiifiline žanr – muusikaline komöödia, mis 1940. aastate alguses arenes muusikaliks. Sellest ajast alates täheldatakse ka tunduvat huvi vähenemist opereti vastu nii Euroopas kui Ameerikas. Muusikal domineerib jätkuvalt rahvusvahelise mainega teatrite lavadel millised pakuvad publikule kergemasisulist meelelahutust.

Operett Ida-, Kesk- ja Põhja-Eurooopas[muuda | muuda lähteteksti]

Operette on komponeeritud ka paljudes Kesk- ja Põhja-Euroopa riikides, samuti Venemaal ja pikka aega saksa kultuuriruumiga seotud olnud Lätis ja Eestis. Kuid nende maade operetiloomingul on üksnes kohalik tähtsus.

Operett Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed tutvused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Estonia teater oli enne Teist maailmasõda operetilembene

Eesti linnaelanikkonna intelligentsem pool oli tollal tugevalt saksa kultuurist mõjutatud, mistõttu operett võeti nii Tallinnas kui ka Tartus, aga ka Pärnus, Viljandis, Narvas ja mujal lahkelt vastu. Esimest korda kanti operetti Eestis ette 1885. aastal August Wiera asjaarmastajate teatris, kus mängiti 65 korda prantsuse helilooja Robert Planquette'i operetti "Corneville'i kellad". Sama trupp esitas ka Genée "Fatinitzat" ja Johann Straussi "Mustlasparunit". Hiljem lisandusid Offenbachi "Rüütel Sinihabe" ja Alfons von Czibulka "Ilumäe piimatüdruk". Tartu asjaarmastajad esitasid 1903. aastal Miina Härma "kurbloolist ilunäitlust" "Murueide tütred". Naiivsed laulumängud, eriti saksa omad (Singspiel), samuti rahvatükid "Veiderdaja", "Lilleoru Elsa", "Seisuste vaheseinad", "Kaltsu-kaupmees" jt olid publikule väga meelepärased.

1906. aastal asutatud kutseline Estonia teater võttis esimese operetina mängukavva Hervé "Mam'zelle Nitouche'i" ning ootamatult edukaks osutunud austria helilooja Leo Falli "Lõbusa talupoja" (mängiti 140 korda). 1911. aastal etendus Estonias esimese eesti algupärase operetina Adalbert Wirkhausi "Jaaniöö". Kuid 1918. aastani oli operett teatrite repertuaaris ikkagi juhuslik külaline. Sealt edasi alustas operett lõpuks ka Eestis oma võidukäiku. Estonia oli omal ajal operettide lavastamisel konkurentsitu liider. Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal hoolitsesid Estonia operettide lavastamise eest Paul Pinna, Alfred Sällik ja Agu Lüüdik. Pinna ajal lavastati esimest korda Eestis klassikalise opereti tippteosed "Lõbus lesk", "Nahkhiir" ja "Ilus Helena". Sälliku ajal arenes operett edasi, lavastati suur osa aktuaalseid Viini klassikalise ja hõbedase ajastu lavateoseid ning ka menukamaid Offenbachi operette. Lüüdiku aega võib aga iseloomustada kui Estonia opereti kuldajastut. Tema juhtimisel arenes operett suurejooneliseks, sädelevaks, kulukaks ja seltskonnaelu innustavaks ettevõtmiseks ning saavutas tohutu publikumenu. Lavastati pea kõik maailma populaarsed teosed. Vanemuise teatriski oli operett 1930. aastatel väga populaarne. Korraga oli repertuaaris 3–5 teost, kusjuures mõnel aastal esietendus lausa kolm uut operetti.

Eesti heliloojad aktiveeruvad[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1911. aastast on Eesti heliloojad ise komponeerinud 30 algupärast operetti ja laulumängu, millest kuus on jäänud esitamata. Nende ilmumine repertuaari oli esialgu väga vaevaline. 1930. aastatel toimus pööre. Peamiseks rahvuslike operettide loojaks sai Priit Ardna, kelle "Tütarlaps kodumaata" oli väga edukas. Ardna kirjutas Estonia jaoks veel "Igavese legendi", suure publikumenuga "Tatra tüdruku" ja "Kalurineiu". Viljandi Ugala teater lavastas Ardna debüütteose "Ly". Adalbert Wirkhaus komponeeris "Veskineiu" ja "Kevadtormid", Heldur (algselt Boris) Vatsel "Õnnelennu", "Naapoli pärli" ja "Taevaliku meloodia" ning Eduard Kulp "Sinise vere". Iseloomulikuks nende tükkide faabulas oli asjaolu, et vaid kahes enne Teist maailmasõda välja tulnud teoses ("Kalurineiu", "Kevadtormid") hargneb sündmustik Eesti oludes. Ülejäänud kümne faabulad viisid eestlasi laia maailma ning kajastasid ääri-veeri tollast rahvusvahelist elu. Peale lavastatud teoste valmisid heliloojatel veel mitu teost, mis aga ettekandmist ei leidnud. Need olid R. Jakobsoni "Hulgus ja haldjas", Vatseli "Kui muusikus rändab", "Kalurineiu", "Unelmate saar" ja "Igatsetud maa". Viimane oli kirjutatud Estonia teatris korraldatud operetivõistlusele, kus pälvis žürii tähelepanu ja oli kavandatud lavastada 1940./1941. aasta hooajal, kuid siis algas Nõukogude okupatsioon ning plaanid nurjusid.

Lavastused pärast Teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjajärgne periood algas Estonias Sigmund Rombergi "Kõrbelauluga" (1946). Korrati klassikalisi operette "Silva" (1948), "Mustlasparun" (1948), "Nahkhiir" (1953), "Lõbus lesk" (1955), "Linnukaupleja" (1956), "Krahvinna Mariza" (1959) jt. Klassikaline operett polnud okupeeritud Eesti teatrijuhtide ning ideoloogiatöötajate ja repertuaaripoliitika määrajate silmis eriti populaarne lavažanr. Uuslavastuste arv vähenes järsult, ulatudes keskmiselt ühe uuslavastuseni kahe aasta jooksul. Lavastati üksikuid maailma operetiloomingu tippteoseid, nagu "Ilus Helena", "Nahkhiir", "Öö Veneetsias", "Onupoeg Bataaviast", "Lõbus lesk", "Silva", "Savoy ball", "Mustlasparun", "Krahvinna Maritza", "Viini veri" jm. Repertuaaris oli arvukalt Nõukogude Liidu ja sotsialistlike maade heliloojate operette, aga ka Eesti algupäraseid teoseid.

Aastatel 1885–2018 on Eesti teatrites mängitud kokku 223 erinevat operetti ja laulumängu, millest 177 on Viini ja prantsuse klassikalise operetikoolkonna ning saksa, ameerika ja inglise heliloojate teosed. Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa riikide autorite teoseid on esitatud 22 korral. Ülejäänud 24 lavastust on Eesti heliloojate oopused. Estonias lavastasid pärast Teist maailmasõda operette peamiselt ooperilavastajana tuntud Paul Mägi ja Sulev Nõmmik, kes tõi 30 aasta jooksul lavale 13 operetti ja muusikali ning lõi nendes ise sageli kaasa. Neeme Kuningas on lavastanud nii oopereid kui ka operette ja muusikale. Viimaste aastakümnete jooksul lavastatud üksikuid operette on käinud nii Estonias kui ka Vanemuises lavale toomas peamiselt välismaised lavastajad.

Eesti heliloojate operettide loend[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Jaaniöö", Adalbert Wirkhaus (Estonia, 1911)
  • "Kosjasõit", Juhan Simm (Estonia, 1915)
  • "Kooparüütel", Juhan Simm (Vanemuine, 1915).
  • "Hulgus ja haldjas", R. Jakobson (esitamata, 1931)
  • "Ly", Priit Ardna (Ugala, 1931)
  • "Veskineiu", Adalbert Wirkhaus (Estonia, 1932)
  • "Tütarlaps kodumaata", Priit Ardna (Estonia, 1934)
  • "Kevadtormid", Adalbert Wirkhaus (Estonia, 1934)
  • "Kui muusikus rändab", Heldur (Boris) Vatsel (esitamata, 1934)
  • "Igavene legend", Priit Ardna (Estonia, 1935)
  • "Õnnelend", Heldur (Boris) Vatsel (Vanemuine, 1935)
  • "Naapoli pärl", Heldur (Boris) Vatsel (Vanemuine, 1936)
  • "Tatra tüdruk", Priit Ardna (Estonia, 1937)
  • "Taevalik meloodia", Heldur (Boris) Vatsel (Vanemuine,1938)
  • "Sinine veri", Eduard Kulp (Narva, 1940).
  • "Kalurineiu", Heldur (Boris) Vatsel (esitamata, 1940),
  • "Unelmate saar", Heldur (Boris) Vatsel (esitamata, 1940)
  • "Igatsetud maa", Heldur (Boris) Vatsel (esitamata, 1940)
  • "Kalurineiu", Priit Ardna (Estonia, 1941)
  • "Rätsep Õhk", Eduard Oja (Tallinna Töölisteater, 1943)
  • "Hermese kannul", Leo Normet ja Boris Kõrver (esitamata, 1946)
  • "Rummu Jüri", Edgar Arro ja Leo Normet (Vanemuine, 1954)
  • "Ainult unistus", Boris Kõrver (Vanemuine, 1955)
  • "Ristuvad teed", Ants Sõber (Vanemuine, 1957)
  • "Tuled kodusadamas", Edgar Arro ja Leo Normet (Estonia, 1958)
  • "Laanelill", Boris Kõrver (Vanemuine, 1959)
  • "Stella Polaris", Leo Normet (Estonia, 1961)
  • "Teie soov, palun?", Boris Kõrver (Vanemuine, 1962)
  • "1000 meetrit armastust", Boris Kõrver (Vanemuine, 1965)
  • "Maskeraad Ungrus", Valter Ojakäär (Estonia, 1988).