Jacques Offenbach

Jacques Offenbach (sünninimi Jakob Eberst; 20. juuni 1819 Köln – 5. oktoober 1880 Pariis) oli Saksa juudi päritolu prantsuse romantiline helilooja, dirigent, tšellist ja impressaario.

Ajavahemikus 1847–1880 komponeeris Offenbach kokku 96 operetti, bouffon-ooperit või vodevilli (neist 56 olid ühevaatuselised) ning kaks ooperit. Offenbach oli üks operetižanri rajajaid^[viide?]; tema teostele oli omane tugev satiir kaasaja ühiskonna üle. Tema tuntuim operett on "Orpheus põrgus", "Hoffmanni lood" kuulub ooperi repertuaarikaanonisse. Offenbach on kirjutanud ka instrumentaalmuusikat.

Elulugu

Lapsepõlv ja õpingud

Jacques Offenbach sündis Kölnis, kuid veetis lapsepõlve Frankfurdiga piirnevas Maini-äärses Offenbachi linnas. Kümnelapseline perekond elas pidevas majanduslikus puuduses. Isa Isaac Juda Eberst tegutses raamatuköitjana ning oli ka Kölni sünagoogi kantor ja muusikaõpetaja. Isa tunti hüüdnime Der Offenbacher (offenbachlane) järgi, millest hiljem kujunes poja kunstnikunimi. Et elatist teenida, mängis tulevane helilooja juba üheksa-aastaselt viiulit koos venna Juliuse (tšello) ja õe Isabellaga (klaver) Kölni kõrtsides ja tavernides, õppides samal ajal Joseph Alexanderi ja Bernhard Breueri juures.

Kuna Jacobil polnud 14-aastaselt Kölnis enam midagi õppida, viis isa 1833. aastal pojad Juliuse ja Jacobi Pariisi, et nad saaksid seal täiendavat muusikaharidust. Ehkki Pariisi konservatooriumi range ja autoritaarne direktor, helilooja Luigi Cherubini oli seadnud sisse korra, et mitteprantslasi sinna õppima ei võeta (näiteks ütles ta ära Ferenc Lisztile), tegi ta Jacobile (kes oli juba võtnud eesnimeks prantsuspärase nimekuju Jacques) erandi. Jacques hakkas Cherubini innustusel õppima professor Olive-Charlier Vaslini juures tšellot ja laulis koos vennaga Pariisi sünagoogis.

Tšellovirtuoos

Aasta pärast väitis Offenbach, et ka Pariisi konservatooriumis pole midagi õppida. Õieti sundis vilets majanduslik seis teda õpingutest loobuma. 15-aastaselt sai ta tšellisti koha Ambigu-Comique'i teatri orkestris, kuid mängis samal ajal kuni 1838. aastani tšellot ka Pariisi mainekas Opéra-Comique'i orkestris kõrvuti nimeka tšellisti ja helilooja Hippolyte Prosper Seligmanniga, saades viimaselt kasulikke muusikaalaseid näpunäiteid. Enda täiendamiseks võttis ta tunde ka prantsuse tipptšellistilt Louis-Pierre Norblinilt ning kompositsiooni alal tollaselt mainekalt heliloojalt ja dirigendilt Fromental Halévylt. Saadud teadmisi pidas ta piisavaks, et hakata komponeerima lühikesi orkestripalu.

1838. aastal sõbrunes Offenbach noore helilooja Friedrich von Flotowiga, kes aitas tal avada uksi Pariisi salongidesse, kus hakkas tema kui võimeka muusiku reputatsioon kiiresti tõusma. Kuna Offenbach oli väga seltskondlik, liikuv ja töiselt aktiivne, kujunes ta kiiresti nõutud tšellovirtuoosiks. Ta andis kontserte paljudes Prantsusmaa linnades, sageli koos Anton Rubinsteiniga, ja külastas interpreedina regulaarselt Kölni, kus esines koos Ferenc Lisztiga. Londoni kontserdireisidel olid tema partneriteks sellised nimekad muusikud nagu Felix Mendelssohn, Joseph Joachim, Michael Costa ja Julius Benedict. Kõikjal veetis ta kontsertidest vabu õhtuid teatris.

1839. aastal komponeeris Jacques Offenbach oma esimese lavateose, vodevilli "Pascal et Chambord", kuid see jäi erilise tähelepanuta. Seevastu läksid kaubaks tema kompositsioonid tšellole. 1844. aastal astus Offenbach roomakatoliku usku ja abiellus samal aastal varakast perekonnast pärit Herminie d'Alcainiga. 1840. aastate esimesel poolel ei saavutanud ta heliloojana veel kuigivõrd edu ning pidas plaane emigreeruda USA-sse. Kuid 1846. aastal salongikülaliste lõbustamiseks komponeeritud kerge sisuga tantsulised burleskid äratasid juba suuremat tähelepanu. Aastatel 1850–1855 oli Offenbach Théâtre Français' mittekoosseisuline dirigent.

Oma teater Bouffes-Parisiens

1855. aastast sai Offenbachi elus pöördepunkt. Ta rentis väikese 300-kohalise Salle Lacaze'i (hilisem Théâtre des Folies-Marigny) Pariisi Champs-Élysées'l ja nimetas oma teatri Bouffes-Parisiens'iks. Teater avati 5. juulil, kui Pariisi esimese maailmanäituse publiku lõbustamiseks kanti ette Offenbachi komponeeritud operette ja lühivodeville. Sellest teatrist sai maailma esimene operetiteater. Offenbach saavutas üleöö populaarsuse ühevaatuseliste operettidega "Les deux aveugles" ("Kaks pimedat") ja "Le violoneux" ("Viiuldaja"). Kõrvuti tema teostega olid teatri repertuaaris ka Adolphe Adami, Léo Delibes'i, Jules Laurent Duprato, Leon Gastineli ja teiste lavateosed. Mängiti ka Rossini ja Mozarti koomilisi lühioopereid (vastavalt "Sinjoor Bruschino" ja "Teatridirektor").

1856. aastal korraldas Offenbach noortele heliloojatele võistluse, et saada ühevaatuselisi operette. Osales 78 noort ning esikohta jagasid Georges Bizet ja Charles Lecocq samale libretole kirjutatud operetiga "Le docteur Miracle". 1857. aastal võttis Offenbach juhtida ka Théâtre Comte'i. Bouffes-Parisiens tegi samal aastal eduka ringreisi Londonis.

Läbimurre operetiheliloojana

1858. aastal jõudis teatrilavadele nii Prantsusmaal, kogu Euroopas kui ka USA-s ülipopulaarseks osutunud "Orphée aux enfers" ("Orpheus põrgus"), mille esietendust Pariisis peetakse operetiajastu avalöögiks ning kvalitatiivselt uueks suunaks senises kergesisulise lavamuusika arengus. Pariisi publikut vapustas stseen, kus jumalad tantsisid hoogsat kankaani, mida tolles tükis nimetati põrgulikuks galopiks.

Pariisi populaarses ja mainekas teatris Opéra-Comique mängiti esimest korda tema operetti ("Barkouf") 1860. aastal, kuid see kukkus läbi. Offenbach sai samal aastal Prantsuse kodakondsuse ning pälvis juba 1861. aastal Auleegioni ordeni (Légion d’honneur). Teatri juhtimise kõrvalt komponeeris ta lühiteoseid ka Bad Emsi suveteatrile.

1861. aastal loobus Offenbach Bouffes-Parisiens'i juhtimisest, et jääks rohkem aega heliloomingule, kuid kuue aasta jooksul ei valminud ühtegi tööd, mis oleks "Orpheuse" taset ja edu ületanud. Isegi "La belle Hélène'i" ("Ilus Helena", 1864) väärtust õpiti hindama alles hiljem. Kuid siis saabus ajajärk, kus pea iga uus oopus oli täistabamus. Sündisid tema parimad operetid "Barbe-bleue" ("Sinihabe"), "La vie parisienne" ("Pariisi elu"), "La grande-duchesse de Gérolstein" ("Gérolsteini suurhertsoginna") ja "La Périchole" ("Pericola").

Probleemid

1864. aastal kirjutas Jacques Offenbach Viini Õukonnaooperile (Wiener Hofoper; nüüdne Viini Riigiooper) ooperi "Die Rheinnixen" ("Reini merineitsi"), mis küll meeldis tollasele mõjukaimale Viini muusikakriitikule Eduard Hanslickile ja sealsele publikule, kuid tõi talle Prantsusmaal suuri ebameeldivusi. See ooper on tänapäeval praktiliselt unustusse vajunud. Pärast 1870.–1871. aasta sõda Saksamaaga süüdistati Offenbachi saksasõbralikkuses ning ta pidi Prantsusmaalt ajutiselt lahkuma. Sel perioodil kahanes tema populaarsus ka prantslaste hulgas.

Naasnud Prantsusmaale, juhtis Offenbach 1873.–1875. aastal Théâtre de la Gaîté'd, kuid tulemuseks oli teatri kiire pankrot. Seetõttu läks ta 1876. aastal raha teenima Ameerika Ühendriikidesse. Seal võeti ta vastu suure lugupidamisega. Kohe esimese kontserdi – tegemist oli sümfooniakontserdiga! – piletid olid välja müüdud. Pettunud publik asus kohe pärast esimest numbrit kontserdilt lahkuma. Edasi läks operetlikus stiilis ja seetõttu edukamalt. Offenbach andis New Yorgis ja Philadelphias üle 40 operetikontserdi ning dirigeeris oma teoste Ameerika esietendusi.

Viimased eluaastad ooperiga

Pöördunud tagasi Prantsusmaale, oli Offenbach kaotanud suure osa oma optimismist. Ta kirjutas küll veel mitu head operetti ("Madame Favart", "La fille du tambour-major"), kuid prantslaste silmis oli ta tähtsuse kaotanud. Ka kriitikute artiklid olid hävitavad. Teda oli juba aastaid vaevanud mõte, et üksnes operettidest ei piisa, et end lavamuusika ajalukku jäädvustada. Pärast "Die Rheinnixeni" ebaedu Prantsusmaal otsis ta pingsalt ainet uueks ooperiks. Talle meeldis Jules Barbieri ja Michel Carré lavateos "Les contes fantastiques d'Hoffmann" ("Hoffmanni fantastilised lood"). Alates 1877. aastast tegeleski ta peamiselt sellele tekstile tugineva ooperi "Les contes d'Hoffmann" ("Hoffmanni lood") komponeerimisega. Töö jäi aga autori surma tõttu lõpetamata. Autor suutis vaatamata podagra kiirele arengule ja tervise nõrgenemisele komponeerida kogu ooperi klaviiris ja viimistleda mõned stseenid ka partituuris. Valminud osade proovid Pariisi Opéra-Comique'is juba käisid. Töö viis lõpule (orkestreeris) Ernest Guiraud. Ooper esietendus neli kuud pärast helilooja surma. Pooleli jäänud opereti "Belle Lurette" lõpetas Léo Delibes.

"Hoffmanni lood" on üks prantsuse ooperiloomingu populaarsemaid teoseid, kuid üleüldine menu ei saabunud kohe. Näiteks 1882. aastal tuli see lavale Viini Ringtheateris. Kuna esietenduse ajal puhkes teatris tulekahju, mille käigus hukkus mitu inimest, tekkis solistidel arvamus, et seda ooperit saadab needus, mistõttu teos lavastati Viinis taas alles 1905. aastal. Siis saatis seda tohutu menu. Alles seejärel võttis "Hoffmanni lood" sisse koha maailma operetiteatrite püsirepertuaaris.

Jacques Offenbach oli ergas teatriinimene. Ta paistis silma rõõmsameelse ja tundelise muusika loojana, mida sellisel kujul pole keegi väidetavalt suutnud ületada. Teda on peetud klassikalise opereti isaks. Tema operetid on olnud Austria klassikalise operetikoolkonna kujunemise aluseks ning inspireerinud Johann Strauss nooremat, Franz von Suppéd ja Carl Millöckeri. Tal õnnestus välja töötada operetistiil, mis vastab täpselt prantslaste maitsele. Seetõttu on tema teosed tänapäevalgi Prantsusmaal, aga ka Austrias ja Saksamaal üpris menukad. Alates 1991. aastast korraldab Jacques Offenbachi Ühing (Die Jacques-Offenbach-Gesellschaft) Bad Emsis igal aastal tema teoste festivali.

Valik teoseid

Esiettekanne Pariisis, kui pole teisiti märgitud.

"L'alcôve" (1847)
"Les deux aveugles" (1855)
"Ba-ta-clan" (1855)
"La rose de Saint-Flour" (1856)
"Mesdames de la Halle" (1858)
"Orphée aux enfers" (1858)
"Geneviève de Brabant" (1859)
"Barkouf" (1860)
"Les bavards" (1863)
"Die Rheinnixen" (Viin, 1864)
"La belle Hélène" (1864)
"Barbe-bleue" (1866)
"La vie parisienne" (1866)
"La grande-duchesse de Gérolstein" (1867)
"Robinson Crusoé" (1867)
"La Périchole" (1868)
"Vert-vert" (1869)
"Les brigands" (1869)
"Le roi Carotte" (1872)
"Pomme d'api" (1873)
"Whittington" (London, 1874)
"Le voyage dans la lune" (1875)
"La boîte au lait" (1876)
"La foire Saint-Laurent" (1877)
"Madame Favart" (1878)
"La fille du tambour-major" (1879)
"Belle Lurette" (1880, lõpetas Delibes)
"Les contes d'Hoffmann" (1881, lõpetas Guiraud)

Offenbachi lavateosed Eestis

"Ilus Helena" (Estonia 1911, 1927, 1999; Vanemuine 1932, 1969).
"Kihlus laterna valgusel" (Vanemuine 1912).
"Nõia viiul" (Estonia 1910).
"Orpheus põrgus" (Estonia 1916, 1920 pealkirjaga "Orfeus põrgus", 1933 "Orfeus põrgus", 2022; Vanemuine 1925 pealkirjaga "Orpheus allilmas", 1940, 2010; Endla 1927).
"Pariisi elu" (Vanemuine 1964).
"Pericola" (Estonia 1915 pealkirjaga "Perichola", 1949 pealkirjaga "Tänavalaulikud"; Vanemuine 1920 pealkirjaga "Laululinnukesed", 1974; Endla 1924, 1949).
"Pitzelbergide salong" (Eesti Muusikaakadeemia Ooperistuudio Estonia Talveaias 1999).
"Rüütel Sinihabe" (Vanemuine 1890; Estonia 1972).
"Üks nutab, teine naerab" (Vanemuine 1913).
"Nr. 66" (Estonia 1993).
Ooper "Hoffmanni lood" (Estonia 1923, 1934, 1957, 1988; Vanemuine 2007).

Kirjandust eesti keeles

Leo Normet, Helga Tõnson "Operett meil ja mujal". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963.