Corneville'i kellad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Corneville'i kellad" (prantsuse keeles "Les cloches de Corneville") on Robert Planquette'i operett kolmes vaatuses.

Corneville'i kellad – Pariisi esimese lavastuse afišš 1877

Prantsuskeelse libreto on kirjutanud Charles Gabet ja Louis Clairville. "Corneville'i kellad" oli Planquette'i esimene täispikk operett ja paistab silma kauni meloodia, variatsioonirikaste rütmide, suurepäraste kooripartiide ja värvika orkestreeringu poolest, kuigi orkestreeringut heilooja ise ei teinud. Vaatamata asjaolule, et süžeeliini kritiseeriti väidetava sarnasuse pärast François-Adrien Boieldieu' operetiga "Valge daam" ("La dame blanche"), kujunes see siiski kõigi aegade edukaimaks prantsuse operetiks, mida on üle maailma menukalt lavastatud. Operett "Corneville'i kellad" lavastati esimest korda Pariisis. Esietendus oli 19. aprillil 1877 ja kokku etendati seda 408 korda. New Yorgi esietendus toimus ka aastal 1877 ja Londonis 1878. Londonis mängiti operetti inglaste Henry Brougham Farnie ja Robert Reece'i libreto alusel ja seda esitati 705 korda, mis oli absoluutne rekord. Tänapäevalgi tehakse sellest operetist produktsioone.

Eestis tõi "Korneville kellad" (NB! tollane kirjaviis) esmakordselt lavale Estonia. Esietendus toimus 3. aprillil 1909 vanas majas[1].

Osades olid (kirjaviis muutmata):[1]

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

I vaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Stseenid operetist Corneville'i kellad

I stseen- Loodusmaastik

Haletsusväärselt vana talunik Gaspard (bariton) on põlatud Corneville'i elanike poolt, sest on kohelnud julmalt oma õetütart Germaine'i (sopran). Ta tahab tüdrukule suruda peale abielu vana politseiülemaga, sest viimane on hakanud huvi tundma tema tegevuse vastu ja ähvardanud alustada uurimist. Pääsemaks politseiülema kahtlustustest, on mees nõus õetütre vanamehele loovutama. Samas tunneb Germaine kohustust noore kena kaluri Jean Genicheux' (tenor) vastu, sest noormees oli ta kunagi uppumisohust päästnud. Gaspardil on toatüdruk Serpolette (sopran), kelle ta oli leidnud lapsena põllule mahajäetult. Tüdrukust on sirgunud ninakas kaunitar, kelle üle kohalikud naised mõnuga keelt peksavad ja teda päevavargaks nimetavad. Ka Sepolette on Genicheux'sse armunud.

Saabub merekapteni välimusega võõras, kes soovib lossi minna, kuid Germaine üritab teda sealt eemale hoida. Tüdruku väitel on loss nõiutud ja lossikellad hakkavad helisema vaid õige peremehe naasmisel. Võõras on tegelikult Henri, Corneville'i markii (tenor), kes on tagasi tulnud eksiilist ja soovib tagasi võtta oma valdusi. Ta tuletab meelde oma lapsepõlve ja meenutab noort tüdrukut, kes oli kunagi kukkunud merre. Henri oli tüdruku veest välja tõmmanud, aga pole teda hiljem enam kohanud.

II stseen- Corneville'i turuplats

Kaks korda aastas on võimalik turuplatsil majapidamisse teenijannasid ja teenreid palgata. Germaine, Serpolette ja Grenicheux lasevad müstilisel Henril ennast tööle võtta, lootes pääseda Gaspardi räpastest plaanidest.

II vaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Suur saal Corneville'i lossis

Markii Henri toob oma uued töötajad lossi ja avaldab oma tõelise identiteedi. Ta üritab inimesi rahustada vaimude osas ja tutvustab plaani taastada tohutu loss, mis on tema äraolekul tõeliselt unarusse jäetud. Lossis avastab ta kirja, kus on märgitud, et vikontess de Luceany oli sattunud lapsena ohtu ja usaldatud Gaspardi kätte, kes esitles tüdrukut vale nime all. Kõik mõtlevad, et see isik peab olema Serpolette. Samas tunneb Henri, et on sisse võetud Germaine'ist, aga tütarlaps jutustab loo, kuidas Grenicheux oli ta päästnud ja kuidas ta tunneb end olevat kohustatud sellepärast noormehega abielluma. Kuulates neiu juttu, mõistab Henri, et hoopis tema ise oli see päästja ja Grenicheux on valega Germaine'i pea segi ajanud. Juba mõnda aega on vana Gaspard levitanud kuulujutte nõiutud kellade kohta, sest ta ise oli peitnud sinna eelmise peremehe varanduse. Ta arvab, et loss on tühi ja saabub öösel paadiga kohale, et üle vaadata oma aaret. Henri koos kaaslastega hüppab pimedusest välja ja helistab lossikelli, seejärel võtakse vana kelm kinni. Saadud vapustus ajab vanamehe hulluks.

III vaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast lossi renoveerimist ja lossikellade helisemist, tunneb Henri ennast lossi pärisperemehena. Ta korraldab kogu külale rõõmupeo. Mõistuse kaotanud Gaspard hulgub lauldes külalise hulgas. Serpolette arvab ennast olevat vikontess de Lucenay, sest küla sünniregistris pole tema kohta märkigi ja Gaspard röövib Germaine'i. Grenicheux keerleb Serpolette'i ümber, sest arvab, et too on vikontess. Henri on meeletult armunud Germaine'i, ehkki tüdruk on vaid teenijanna. Ta sunnib Grenicheux' üles tunnistama, kes on Germaine'i tegelik päästja ja tüdruk kuuleb nende vestlust pealt. Henri palub Germaine'i kätt, aga tütarlaps keeldub, sest tema meelest ei sobi teenijatüdruk markii naiseks. Samal ajal on Gaspard mõistusekaotusest toibunud ja kuulutab, et vikontess de Lucenay on tegelikult tema nn õetütar Germaine ja Serpolette on vaid mustlasest orb. Henri andestab Gaspardile ja võib abielluda Germaine'iga. Kõik lõpeb õnnelikult – Serpolette saab Grenicheux' ja Corneville'i lossi kellad hakkavad helisema.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]