Rudolf Friml

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Rudolf Friml 1905

Rudolf Friml (pseudonüümiga Roderick Freeman) (7. detsember 1879 Praha12. november 1972 Los Angeles, Hollywood) oli Tšehhi (böömi) päritolu USA operettide ja muusikalide helilooja.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit väga vaesest tšehhi perekonnast. Oli noorukina eriti andekas klaverit mängima. Naabrid korjasid raha, et saata ta Praha konservatooriumi õppima. Seal avanes ta talent otsekohe, mida kroonis riiklik stipendium. Õppis klaverit Joseph Jiráneki ja komponeerimist Antonín Dvořáki juhendamisel. Heideti 1901 konservatooriumist välja, kuna esines ilma luba küsimata. Sai kohe väljapaistva viiuldaja Jan Kubeliku klaverisaatjaks, kellega käis ringreisidel Euroopas ja USAs. Hakkas pärast lõpetamist laule komponeerima.

Elama USA-sse[muuda | muuda lähteteksti]

Visiidil USA-s 1904 esitas Carnegie Hallis oma esimese klaverikontserdi. See sai vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Nimeka tšehhi soprani Emmi Destinni kaasabil asuma kaks aastat hiljem alaliselt elama Ameerika Ühendriikidesse. Kuid esialgu oli töö leidmisega raskusi ning elatas end juhutöödest klaverimängijana. Sai lõpuks New Yorgi Metropolitan Opera repetiitori koha. 1912. aastal sai pakkumise asendada helilooja Victor Herbertit, kes oli keeldunud komponeerimast uut teost pretensioonikale primadonna Emma Trentinile. Tulemuseks oli Kesk-Euroopa opereti stiilis loodud muusikaline komöödia "The Fireflay" ("Jaanimardikas"). See oli väga edukas ja pani sisuliselt aluse Frimli USA karjäärile. Tähelepanu äratas ka "Katinka", mida mängiti 220 korda.

Frimli allkiri

Loominguline läbimurre[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Esimest maailmasõda loobus keskeuroopalikust Ferenc Lehári jäljendavast komponeerimisstiilist ning võttis omaks ameerikaliku muusikalise komöödia loomise põhimõtted, kuhu püüdis integreerida Euroopa operetitraditsioone. Esialgu ei toonud stiilimuutus talle edu. Nii "The Little Whopper" ("Väike vapper") kui ka "Cinders" jäid erilise tähelepanuta. Kuid koos Herbert Stothartiga loodud ameerikalik operett "Rose-Marie" tagas talle tolle aja ühe ameerika populaarseima muusikalise komöödia helilooja positsiooni. Ka Euroopas ja Austraalia pakkus see lavateos suurt huvi. Edukad olid ka järgmised teosed: "The Vagabond King" ("Hulkurkuningas") ja "The Three Musketeers" ("Kolm musketäri"). 1930. aastatel ameeriklaste muusikaline maitse aga muutus ning Frimli uued teosed ei leidnud enam erilist poolehoidu. Pärast teose "Music hath Charms" ("Muusika on võluv") läbikukkumist loobus lavamuusika komponeerimisest ja keskendus muusika loomisele Hollywoodi filmidele. Saavutas seal helilooja ja arranžeerijana väljapaistvat edu.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli neli korda abielus. 1909. aastal abiellus Los Angeleses Mathilde Baruchiga, kellega oli kaks last. Teine abikaasa oli näitlejanna Blanch Betters, kes osales Frimli muusikalis "Katinka" koorilauljana. Kolmas kaasa, samuti näitlejanna, Elsie Lawson osales Frimli "Gloriannas". Temaga oli Frimlil poeg William. Pärast kolme lahutatud abielu oli neljas kaasa, temast 34 aastat noorem Hiina päritolu Kay Wong Ling (1913-2007) helilooja kõrval surmani.

Aastatel 1912–1934 komponeeritud 24 opereti ja muusikalise komöödia kõrval, mida kaasajal väga harva esitatakse, komponeeris ka muusika balletile "O Mitake San" (1905). Oli ka paljude populaarsete lööklaulude ja televisiooni muusikaetenduste helilooja.

Tema kõige edukamat ja laia rahvusvahelist esitamist leidnud operetti "Rose-Marie" on kuuel korral mängitud Eesti teatrites (Estonia 1938, 1950 (lavastas Paul Mägi), 1976 (lavastas Sulev Nõmmik); Vanemuine 1946, 1996; Endla 1945).

Olulisemad teosed (kõigi esmaettekanne New Yorgis)[muuda | muuda lähteteksti]

  • The Firefly (1912),
  • High Jinks (1913),
  • Katinka (1915),
  • You’re in Love (1917),
  • Kitty Darlin’ (1917),
  • Sometime (1918),
  • Glorianna (1918),
  • Tumble In (1919),
  • The Little Whopper (1919),
  • June Love (1921),
  • The Blue Kitten (1922),
  • Cinders (1923),
  • Rose-Marie (kaasautor H. Stothart, 1924),
  • The Vagabond King (1925),
  • No Foolin’ (kaasautor J. F. Hanley, 1926),
  • The Wild Rose (1926),
  • The White Eagle (1927),
  • The Three Musketeers (1928),
  • Luana (1930),
  • Music hath Charms, or Annina (1934).