Rudolf Friml

Allikas: Vikipeedia
Rudolf Friml 1905

Rudolf Friml, (pseudonüüm Roderick Freeman) (7. detsember 1879 Praha12. november 1972 Los Angeles, Hollywood). Tšehhi (böömi) päritolu USA operettide ja muusikalide helilooja.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit väga vaesest tšehhi perekonnast. Oli noorukina eriti andekas klaverit mängima. Naabrid korjasid raha, et saata teda Praha konservatooriumisse õppima. Seal avanes ta talent otsekohe, mida kroonis riiklik stipendiumi. Õppis klaverit Joseph Jiráneki ja komponeerimist Antonín Dvořáki juhendamisel. Heideti 1901 konservatooriumist välja kuna esines ilma luba küsimata. Sai kohe väljapaistva viiuldaja Jan Kubeliku klaverisaatjaks, kellega käis ringreisidel Euroopas ja USAs. Alustas pärast lõpetamist laulude komponeerimisega.

Elama USA-sse[muuda | muuda lähteteksti]

Visiidil USA-s 1904 esitas Carnegie Hallis oma esimese klaverikontserdi. See sai vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Nimeka tšehhi soprani Emmi Destinni kaasabil asuma kaks aastat hiljem alaliselt elama Ameerika Ühendriikidesse. Kuid esialgu oli töö leidmisega raskusi ning elatas end juhutöödest klaverimängijana. Sai lõpuks New Yorgi Metropolitan Opera repetiitori koha. 1912. aastal sai pakkumise asendada helilooja Victor Herbertit, kes oli keeldunud komponeerimast uut teost pretensioonikale  primadonna Emma Trentinile. Tulemuseks oli Kesk-Euroopa opereti stiilis loodud muusikaline komöödia The Fireflay (Jaanimardikas). See oli väga edukas ja pani sisuliselt aluse Frimli USA karjäärile. Tähelepanu äratas ka Katinka, mida mängiti 220 korda.

Frimli allkiri

Loominguline läbimurre[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Esimest maailmasõda loobus keskeuroopalikust Franz Lehárit jäljendavast komponeerimisstiilist ning võttis omaks ameerikaliku muusikalise komöödia loomise põhimõtted, kuhu püüdis integreerida Euroopa operetitraditsioone. Esialgu ei toonud stiilimuutus talle edu. Nii The Little Whopper (Väike vapper) kui ka Cinders jäid erilise tähelepanuta. Kuid koos Herbert Stothartiga loodud ameerikalik operett Rose-Marie tagas talle tolle aja ühe ameerika populaarseima muusikalise komöödia komponisti positsiooni. Ka Euroopas ja Austraalia pakkus see lavateos suurt huvi. Edukad olid ka järgmised teoseid The Vagabond King (Hulkurkuningas) ja The Three Musketeers (Kolm musketäri)s. 1930. aastatel ameeriklaste muusikaline maitse aga muutus ning Frimli uued teosed ei leidnud enam erilist poolehoidu. Pärast Music hath Charms (Muusika on võluv) läbikukkumist loobus lavamuusika komponeerimisest ja keskendus muusika loomisele Hollywoodi filmidele. Saavutas seal komponisti ja arranžeerijana väljapaistvat edu.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli neli korda abielus. 1909.aastal abiellus Los Angeleses Mathilde Baruchiga, kellega oli kaks last. Teine abikaasa oli näitlejanna Blanch Betters, kes osales Frimli muusikalis Katinka koorilauljana. Kolmas kaasa, samuti näitlejanna Elsie Lawson osales Frimli Gloriannas. Temaga oli Frimlil poeg William. Pärast kolme lahutatud abielu oli neljas kaasa, temast 34 aastat noorem Hiina päritolu Kay Wong Ling (1913-2007) helilooja kõrval surmani.

1912–34. aastatel komponeeritud  24 opereti ja muusikalise komöödia kõrval, mida kaasajal väga harva esitatakse, komponeeris ka muusika balletile O Mitake San (1905). Oli ka paljude populaarsete lööklaulude ja TV muusikashowde komponist.

Tema kõige edukamat ja laia rahvusvahelist esitamist leidnud operetti Rose-Marie on kuuel korral mängitud Eesti teatrites (Estonia 1938, 1950 (lavastas Paul Mägi), 1976 (lavastas Sulev Nõmmik); Vanemuine 1946, 1996; Endla 1945).

Olulisemad teosed (kõigi esmaettekanne New Yorgis)[muuda | muuda lähteteksti]

The Firefly (1912), High Jinks (1913), Katinka (1915), You’re in Love (1917), Kitty Darlin’ (1917), Sometime (1918), Glorianna (1918), Tumble In (1919), The Little Whopper (1919), June Love (1921), The Blue Kitten (1922), Cinders (1923), Rose-Marie (kaasautor H. Stothart, 1924), The Vagabond King (1925), No Foolin’ (kaasautor J. F. Hanley, 1926), The Wild Rose (1926), The White Eagle (1927), The Three Musketeers (1928), Luana (1930), Music hath Charms, or Annina (1934).