Valter Ojakäär

Allikas: Vikipeedia

Valter Ojakäär (10. märts 1923 Pärnu27. oktoober 2016 Pärnu) oli eesti helilooja ja publitsist.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Valter Ojakäär sündis 1923. aastal Pärnus. 1940. aastal, pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt, astus ta komsomoli ning kaasati 1941. aasta juunis Eestis moodustatud Pärnu hävituspataljoni, mille koosseisus osales Liivamäe lahingus. Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväeteenistusse, kus teenis kõigepealt hobusemehena Volhovi rindel, seejärel rindesõdurina Vaivara rindel ning lõpuks piirikaitserügemendi orkestris klarnetimängijana[1].

Aastatel 19511956 õppis ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Mart Saare ja Heino Elleri kompositsiooniklassis.

Ojakäär mängis klarnetit ja saksofoni mitmes orkestris ja ansamblis. Aastatel 19451970 oli ta Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestri saksofonirühma kontsertmeister.

Aastatel 19641967 ja 19751980 oli ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi levimuusikaajaloo- ja orkestratsiooniõppejõud.

Aastatel 19821992 juhatas Ojakäär bigbändi Kalev.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Valter Ojakäär on tutvustanud aastakümneid levi- ja džässmuusikat ajakirjanduses, raadios ja televisioonis.

Aastast 1958 regulaarsed saated Eesti Raadios, neist 2009. aasta septembrini kestnud sari "Helisev kroonika" algas 1971. Mitu saatesarja ka Eesti Televisioonis. Stsenaariumid telefilmidele "Helisev päev" (esimene ETV muusikafilm, 1960), "Vanu viise veeretades" (kolmeosaline sari Eesti levimuusikaajaloost, 1996), "Nostalgia" (30 aastat ajaloolisest Tallinna džässifestivalist, kus esines Charles Lloydi kvartett, 1997).

Helilooming[muuda | muuda lähteteksti]

Ojakäär on kirjutanud ka rohkesti levilaule, millest kuulsamad on "Oma laulu ei leia ma üles", "Sõit pilvelaeval" (kuulus 2004 laulupeo kavva), "See meeletu maailm", "Olematu laul" jt.

Albumid[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Valter Ojakäär koostas aastaid ilmunud laulikutesarja "Laulge kaasa!". Avaldanud levimuusika kohta raamatuid:

See raamat on esimene katse vaadelda ajaloolise tervikuna Eesti levimuusika algusaastaid, selle arengut 1940. aastateni. Rahvusliku ärkamisaja lõpul hakkasid levima esimeste eesti heliloojate rahvalikud laulud. Linna- ja maarahva meelt lahutasid laulu- ja mänguseltside koorid ja orkestrid. Rahvalikud ringmängud taandusid järk-järgult seltskonnatantsude ees, kuni 20. saj. moetantsude laine tõi kaasa uueaegse tantsumuusika ning saksa, hiljem ameerika lööklaulude ja džässi mõjutusi. Palju tähelepanu on pööratud 1920.–1940. aastate tantsuorkestreile ning leviheliloojaile ja -lauljaile, heliplaatidele ja nooditrükistele, ka ringhäälingule ja lõbustusasutustele. Raamatus käsitletakse ka mitmete teenimatult unustatud levimuusikute elu ja tegevust.
  • 2003 "Omad viisid võõras väes" (2. osa) raamat Eesti levimuusika ajaloost 1940–1945 kirjastus Ilo
Järg raamatule "Vaibunud viiside kaja", milles vaadeldi eesti levimuusikat tema juurtest kuni esimese iseseisvusaja lõpuni. Käesolev köide käsitleb aastaid 1940–1945, mil Eesti kaotas oma iseseisvuse, mil kaks vallutajat tõid Teise maailmasõja Eesti pinnale ja sundisid eestlased sõdima võõrvägedes – ühed ühel, teised teisel poolel. Kaheks oli rebitud ka Eesti muusikaelu. Pool sajandit tunnistati ainult Nõukogude tagalas lauldud, mängitud ja loodud muusikat. Siiapoole rindejoont jäänut kattis vaikimise vaip, mida autor on püüdnud jõudumööda kergitada.
  • 2008 "Sirp ja saksofon"

Raadiosaated[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Valter Ojakääru abikaasa oli pianist ja muusikaõppejõud Heljo Sepp. Nende poeg oli raadioajakirjanik Jaak Ojakäär.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]