Ooperiball

Allikas: Vikipeedia
"Ooperiball"
Režissöör Virve Aruoja
Stsenarist Virve Aruoja
Mai Murdmaa
Operaator Harri Rehe
Monteerija Virve Laev
Toimetaja Maris Balbat
Tootja Tallinnfilm
Aasta 1974
Kestus 63 min 12 s
Riik Nõukogude Liit (Eesti)
Keel vene
Sissekanne Eesti filmi andmebaasis

"Ooperiball" on 1974. aasta Eesti muusikafilm. Filmi režissöör on Virve Aruoja. Filmi tootis Tallinnfilm.[1]

Filmis toimub lossis ball, kus tollased ooperisolistid kannavad ette tuntud heliloojate (nt Mozarti, Tšaikovski, Verdi) teoseid. Ooperisolistidena mängivad filmis teiste seas Margarita Voites, Hendrik Krumm, Anu Kaal.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ooperiball Eesti filmi andmebaasis (vaadatud 15.08.2016)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

"Ooperiball" (saksa k. Der Opernball). Richard Heubergeri operett, 3 vaatuses, Victor Léoni ja Heinrich von Waldbergi libreto Alfred Delacouri ja Alfred Hennequini komöödia "Les dominos roses" (1876) järgi.

Faktoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Esmaettekanne 5. jaanuaril 1898 Viini Theater an der Wienis.

Osades: Annie Dirkens (Hortense), Karl Streimann (Georges), Josef Joseffy (Paul Aubier), Karl Blasel (Beaubuisson).

Peamised tegelaskujud: Theophil Beaubuisson (bass), Palmyra Beaubuisson (alt), Henri Beaubuisson (tenor või mez), Paul Aubier (tenor), Angéle Aubier (sopran), Georges Duménil (tenor buffo), Marguérite Duménil (sopran), Hortense (sub), Féodora (sopran).

Helilooja edukaim ja rahvusvaheliselt tuntuim teos. Kujutab Johann Straussi opereti "Die Fledermaus" ("Nahkhiir") imitatsiooni. Esitati Theater an der Wienis sajandi lõpuni ligi 200 korda. 1901 jätkati Viini Carl-Theateris, kus esitati üle 200 korra. Mängiti ka Raimundtheateris (1901) ja Volksoperis (1908) ning 1914 uuesti Theater an der Wienis. Võeti kohe pärast väljatulekut mängukavva ka Berliinis, Budapestis ja New Yorgis. Kuulus enne esimest maailmasõda operetiteatrite püsirepertuaari. Esitatakse siiani regulaarselt saksa keelt kõnelevates maades.

Eestis lavastati see operett Estonias 1959.

Faabuala[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub umbes 1900 Pariisis karnevali ajal Grand Opéras korraldatud maskiballil. Angéle Aubier ja Marguerite Duménil pole eriti kindlad oma meeste truuduses. Nende abikaasad Paul ja Georges on otsustanud minna koos sõprade Theophile Beaubuissoni ja noore mereväekadeti Henriga õhtustama, et restoranis ilma naisteta meelt lahutada.

Meeste abikaasad otsustavad kaasata Marguerite'i teenijanna Hortense'i kaasade kontrollimise afääri. Hortense peab saatma Paulile ja Georges'ile anonüümse kutse osaleda ooperiballil. Tingimuseks on, et riietutakse roosasse doominosse, mille järgi partnerid üksteist ära tunneksid. Kuid armukadedad abikaasad ei tea, et Hortense on saatnud samasuguse kutse ka kadett Henrile.

Mehed võtavad kutsetest tuld ja leiavad põhjuse, et kodunt lahkuda. Nad saabuvad Pariisi Opérasse. Sinna tulevad ka sarnastesse roosadesse doominotesse riietatud ja maske kandvad naised. Mehed valivad maskeerunute hulgast kõik oma naised, kellega veedavad lõbusa õhtu. Georges leiab naiste kirjutatud kutsete mustandid ja hoiatab õigeaegselt oma „reisilt” naasvaid sõpru. Pärast segadusi ja vastastikuseid süüdistusi naised siiski veenduvad, et nende mehed on põhimõtteliselt truud, ehkki ei ütle väikesest seiklusest kunagi ära.

Muusikapalu[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hortense ja Henri valssduett „Komm mit mir ins Chambre séparée”
  • ansambel „Liebe Freunde, ihr habt kleine Ahnung”
  • koor „Zwischenspiel und Mazurka”
  • ansambel „Wo, wo ist mein rosa Domino?”

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1931 – UFA stuudio (režissöör Max Neufeld)
  • 1939 – UFA stuudio (režissöör Géza von Bolvary, peaosades Paul Hörbiger, Hans Moser, Marte Harell)
  • 1956 – Saksa FV (režissöör Ernst Marischka, peaosades Johannes Heesters, Hertha Feiler, Josef Meinrad, Sonja Ziemann)
  • 1971 – telefilm (režissöör Eugen York)