William S. Gilbert

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sir William Schwenck Gilbert (18. november 1836 Strand, London29. mai 1911 Harrow Weald, Middlesex, tänapäeval London) oli Inglise poeet, dramaturg, libretist, illustraator ja produtsent. Kirjutanud üle 25 näidendi ja lavateose libreto, arvukalt lühijutte, teatrite ülevaateid ja retsensioone.

William S. Gilbert 1878

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit algselt mereväe kirurgi ja hilisema romaanide ja lühijuttude kirjaniku, samuti nimega William Gilberti ja apteekri tütre Anne Mary Bye Morrise perekonnast. Tal polnud oma vanematega lähedast kontakti. Vanemad tülitsesid sageli ning lahutasid 1876. aastal. Tal oli kolm nooremat õde. Lisanimi Schwenck viitab isa kasuvanematele. Lapsena reisis vanematega Prantsusmaal ja käis Boulognes koolis.

Naasnud Londonisse õppis King’s College’is. 1857–66. aastal töötas riigiametniku ja advokaadina ja siirdus siis ajakirjanduslikule tööle. Oli juba 1861 avaldanud huumoriajakirjas Fun oma joonistusi, värsse ja proosapalu. 1863 esitati Londoni Royal Lyceum Theatre’s tema näidend Uncel Baby (Onu Baby), mis äratas tähelepanu. Esimene väga edukas näidend oli aga paroodia Donizetti L’elisir d’amore (Armujook) ainetel pealkirjaga Dulcamara, or The Little Duck and the Great Quack (Dulcamara või Väike part ja suur kummitus, 1866).

W.S. Gilbert enne 1911

Koostöö Arthur Sullivaniga[muuda | muuda lähteteksti]

Lavalise meelelahutuse ajalukku on ta aga läinud 25 aastat kestnud ja märkimisväärseid tulemusi andnud koostöö tõttu helilooja Sir Arthur Sullivaniga. Selle partnerluse tulemuseks oli tema teksti alusel valminud 14 koomilise alatooniga inglise operetti või Savoy ooperit (Thespis, Trial By Jury, The Sorcerer, H.M.S. Pinafore, The Pirates of Penzance, Patience, Princess Ida, Iolanthe, The Mikado, Ruddigore, The Gondoliers, The Yeomen of Guard, Utopia, The Grand Duke). Nendes teostes oli teravat satiiri erinevate Inglise institutsioonide nagu Lordidekoda, laevastik, politsei, poliitikud, riigiametnikud jt aadressil. Nende teoste populaarsus kokku on kestnud üle saja aasta väljendatuna ettekandmistega aastaringselt mitte üksi Inglismaal vaid ka mujal. Nendest teostest 11 on jätkuvalt esitamisel ka kaasajal.

Savoy ajastu lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna suhted Richard d’Oyly Carte’ga aina teravnesid, siis rajas 1889. aastal Garric Theteri. Kuid koostöö Sullivani ja Ricahrd d’Oyly Carte’i ei laabunud enam mitte kuidagi. 1890.aastal puhkes Savoy teatri finantseerimise pärast, mille produtsendiks ta ka oli, nendevaheline karm tüli, mida inglise press nimetas "vaibatüliks" (carpet quarrel). Tõmbus seejärel teatrielust tagasi ja asus elama oma farmi.

Kirjutas seal veel mitu näidendid nagu The Fortune Hunter (Varanduse jahtija, 1897), The Fairy’s Dilemma (Haldja dilemma, 1904), Fallen Fairies (Langenud haldjad, 1909) ja luigelauluna The Hooligan (Huligaan, 1911).

Tema sulest on ka Alfred Cellieri The Mountebanksi ja Sir Edward Germani Fallen Fairiesi ooperite libretod.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

W. S. Gilberti mälestusmärk Victoria Embankmentil

Abiellus 1867.aastal endast 11 aastat noorema Lucy Agnes Turneriga, keda ta Kittyks kutsus. Neil polnud lapsi.

Sai 15.juulil 1907 rüütlitiitli (Sir) inglise draama arendamise eest. Oli üldse esimene briti kirjanik kes sai selle tiitli üksnes näidendite kirjutamise eest.

29. mail 1911 õpetas kahte noort leedit, Winfried Iisabel Emeryt ja 17-aastast Ruby Preece'i oma kodujärvel Grim’s Dyke’is ujuma. Preece sattus raskustesse ja hüüdis appi. Gilbert tõttas talle appi, kuid sai südamerabanduse keset järve ja suri.