Gasparone

"Gasparone" on Karl Millöckeri operett 3 vaatuses, Friedrich Zelli (õieti Camillo Walzel) ja Richard Genée libreto.

Faktoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Esmaettekanne 26. jaanuaril 1884 Viinis Theater an der Wienis. Dirigeeris Karl Millöcker.

Rollide loojad: Maria Theresa Massa (Carlotta), Josef Joseffi (Erminio), Alexander Girardi (Benozzo), Alexander Guttmann (Sindulfo), Felix Schweighofer (Baboleno Nasoni), Rosa Streitmann (Sora).

Peamised osad: Carlotta (sop), Baboleno Nasoni (bass buffo), Erminio Saluzzo (ten), Sindulfo (ten), Luigi (kõneroll), Sora (sub), Zenobia (alt), Benozzo (ten).

Oli helilooja operetiloomingus viimane edukas töö. Kuni 1915. aastani lavastati Viini teatrites korduvalt. Võeti otsekohe lavastamisele Berliinis (Friedrich-Wilhelmstädtisches Theater) ja Londonis (Standard Theatre). Püsis aastakümneid repertuaaris Austrias, mitmes Saksamaa teatris, Budapestis, New Yorgis ja mujal. Viini Volksoper tõi 1933. aastal lavale Paul Knepleri muudetud libretoga ja Ernst Steffani ümberarranžeeritud muusikaga versiooni, mida esitati ka Berliinis. 1938. aastal muutsid teksti Eduard Rogat ja Paul Burkhardt. See faabula on tänapäeval saksa keelt kõnelevates maades ettekantavate uuslavastuste aluseks.

Eestis on teose lavastanud Estonia 1909 ja Vanemuine 1954.

Faabula (1938. aasta libreto järgi)[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub umbes 1820. aasta paiku Sitsiilias Siracusa ümbruses. Kohalik kõrts on salakaubavedajate peakorter. Politsei tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, on nad välja mõelnud oma juhiks kellegi Gasparone, kes olevat süüdi kõigis ümbruskonnas toime pandud kuritegudes.

Krahv Erminio on Firenze kunstnik, kes on sisse võetud krahv Santa Croce abieluvälisest tütrest, leskkrahvinnast Carlottast. Salakaubavedajad lasevad lahti jutu, et Carlottalt on teekonnal läbi metsa midagi röövitud. Carlotta ei kinnita seda. Politseipealik Babolen Nasoni della Paciolla käib pidevalt jälitusretkedel, et Gasparonet tabada, kuid tema ettevõtmisi ei saada edu. Ta kahtlustab, et krahv Erminio ongi Gasparone. Politseipealik on seda enam Erminio ründamisest huvitatud, et tahab oma poega Sindulfot Carlottaga paari panna.

Sindulfo aga on huvitatud restoran Meduusi omaniku ja salakaubasmugeldaja Benozzo noorest abikaasast Sorast. Pärast keerulisi intriige, suuri segadusi ja ebaõnnestumisi tabada Gasparone on politseipealik Nasoni sunnitud alla andma. Ta ei suuda takistada krahvi suhteid Carlottaga. Ka Benozzo asub oma naise eest võitlema, võtab Sindulfo vangi ja hoiab teda koopas kinni. Lõpuks selgub, et Gasparone on väljamõeldud kuju ja Erminio vabaneb kahtlustest. See võimaldab tal Carlottaga abielluda.

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

Carlotta, Nasoni ja Zenobia tertsett „Wie freu ich mich, dass Sie noch hier!“
Nasoni laul „Der verdammte Gasparone”
Carlotta ja Erminio duett „Hört von ferne das Geschrei!“
Nasoni laul „Auch ich war einst ein junge Mann”
Erminio laulud „Denk ich an dich, schwarze Ninetta”
Zenobia kuplee „Der Blick von diesem Ungeheuer – Es gibt ja keine Männer mehr!“
Carlotta ja Erminio duett „Dunkel breitet sich über das Meer“
Erminio aaria „Dunkelrote Rosen”
Erminio kuplee „O, daß ich doch ein Räuber wär”
Sora, Benozzo ja Carlotta tarantella kooriga „Anzoletta sang: Komm, mia bella”
Benozzos valsilaul „Er soll dein Herr sein! Wie stolz das klingt!“
Carlotta ja Erminio duett „Hülten Sie sich vor dem schmeichlerischen paar”.

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

1937 Georg Jacoby Saksamaa UFO stuudio (režii Georg Jacobi). Peaosades Marika Rökk (Carlotta), Johannes Heesters (Erminio), Heinz Schorlemmer (Nasoni) ja Oskar Sima (Sindulfo).
1956 Austria Projektograph Film versioon (režii Karl Paryla). Peaosades Bert Fortell (Erminio), Senta Wengraf (Carlotta), Karl Paryla (Benozzo)
1962 Austria telefilm (režii Hans Hollmann)
1972 Saksa FV telefilm (režii Wolfgang Liebeneiner). Peaosades Arlene Saunders (Carlotta), Friedrich Lenz (Benozzo), Barry McDaniel (Erminio)