Johann Strauß (poeg)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Johann Strauss II
Johann Strauss II signature.jpg

Johann Baptist Strauss (25. oktoober 1825 Sankt Ulrich Viini lähedal – 3. juuni 1899 Viin) oli Austria kapellmeister, viiuldaja ja helilooja. Omanimelise muusikakoolkonna looja. Viini klassikalise opereti mainekamaid esindajaid. Komponeeris 18 operetti ja muusikalist komöödiat, enam kui 500 valssi, polkat, kadrilli ja muud liiki tantsumuusikat ning muusika balletile "Aschenbrödel" ("Tuhkatriinu"). Teda tunti kui valsikuningat.

Noorusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit kuulsast Viini muusikute ja tantsuorkestri omanike perekonnast. Vanavanaisa oli ungari juudi soost. Fakt, mida natslikul Saksamaal varjati, et viljeletav aarialisuse kampaania ei kahjustaks Johann Straussi loomingu esitamist. Isa Johann Strauss I (1804–1849) käis mängimas Inglismaa kuninganna Victoria kroonimispidustustel. Vennad Josef (1827–1870) ja Eduard Strauss (1835–1916) olid mõlemad tuntud muusikud, dirigendid ja komponistid. Isa oli vastu, et poeg Johann astuks tema jälgedes, ning soovitas tal hakata pankuriks. Muusikaõpingud said alata, kui Johanni isa lahkus perekonnast armukese Emilie Trampuschi juurde, kes igati innustas Johanni muusikaõpinguid. Tänu sellele toetusele sai Johann isa eest salaja õppida Viinis isa orkestri liikmete Franz Amoni ja Joseph Drechsleri juures viiulit. Kontrapunkti- ja harmooniaõpetust sai ta aga professor Joachim Hoffmanni erakoolis.

19-aastaselt debüteeris Hietzingi Dommayeri kasiinos oma väikese tantsuorkestriga. Sellega kujunes ta otsekohe isa kõige tõsisemaks konkurendiks. Nende rivaalitsemine tõusis haripunkti 1848. aastal, kui nad mõlemad olid haaratud Rahvaste kevadeks nimetatud revolutsiooniga, mis Austrias pani rõhu pärisorjuse kaotamisele. Isa ja poeg toetasid erinevaid poliitiliselt võitlevaid pooli.

Noor Johann Strauss II

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Johann II muutus kiiresti tuntuks Viini tantsusalongide ja tantsumuusika komponistide juhtfiguuriks. Pärast isa surma ühendas isa ja enda orkestri, mis sisuliselt domineeris Viinis. 1863 sai Hofballmusikdirektor'i ametliku nimetuse. Juhatas aastatel 1856–1865 igal suvel Tsarskoje Selo raudteekompanii kutsel Venemaal Pavlovskis suvemuusikakontserte. Käis 1867 oma orkestriga kontserdireisidel Pariisis ja Londonis.

1850-ndate aastate lõpul ja 1860. aastatel valmisid paljud tema parimad valsid ja polkad nagu „Morgenblätter” („Hommikulehed”, 1864), „An der schönen blauen Donau” („Ilusal sinisel Doonaul”, 1867), „Künstler leben” („Kunstniku elu”, 1867), „Geschichten aus dem Wienerwald” („Lood Viini metsades”, 1868), „Wein, Weib und Gesang” („Vein, naised ja laul”, 1869), "Tritsch-Tratsch-Polka" (1858) jt. Johann II valsside komponeerimise ja orkestri esinemiste konkurentideks Viini tantsusaalides ja salongides olid Karl Michael Ziehrer ja Émile Waldteufel nii oma muusika kui ka orkestritega.

1872. aastal esines suure menuga Bostonis ja New Yorgis, kus peamiseks tõmbenumbriks oli tema valssidest koostatud popurrii "Manhattan Waltzes". Juhatas ka Bostonis nn „Monsterkontserti”, kus tema taktikepi järgi musitseeris korraga üle 1000 muusiku. Teenis kolme Ameerika kontserdiga tolle aja kohta suure, 4500-dollarilise honorari.

Theodor Zasche akvarell "Ball bei Hof" kujutab Johann Straussi orkestrijuhina

Operetikomponist[muuda | muuda lähteteksti]

1868 komponeeris esimese burlesk-opereti "Die lustigen Weiber von Wien" ("Viini lõbusad naised"), mille muusika ei küündinud Viini tantsusaale vallutanud valssideni. Operett jäi esitamata. Kuna sel ajal valitsesid Viini muusikateatrites Jacques Offenbachi operetid, soovisid teatridirektorid saada samasuguseid rahvalikke tükke oma heliloojatelt. Teatridirektorid ja eriti abikaasa Jetty julgustasid maestrot operetikatsetusi jätkama. Võttis esialgu aluseks Offenbachi buffo-ooperi mudeli, kuid täiendas seda Viini kõrgemale seltskonnale meelepärase lõbujanu, kommete ja nende sentimentaalse eluviisi elementidega. 1871 valmis 45-aastasel heliloojal operett "Indigo und die vierzig Räuber" ("Indigo ja nelikümmend röövlit"). Selle hea muusika ei kompenseerinud nõrka libretot ning teos sisuliselt ei meeldinud Viini publikule.

Naasnud Ameerika ringreisilt Viini, võttis käsile uue opereti. Selleks oli "Carneval in Rom" ("Karneval Roomas"), kuid seegi oopus ei osutunud eriti edukaks. Alles kolmas operett "Die Fledermaus" ("Nahkhiir") oli täistabamus ning sai Viini klassikalise opereti nurgakiviks. Kriitikud ülistasid, et Viini 19. sajajandi operetilooming on saavutanud oma tipu.

1868–1997 komponeeritud operettidest jäi üks esitamata ja kahe kohta on koostatud vaid kavandid. "Die Fledermausi" kõrval on aegade proovile vastu pidanud "Der Zigeunerbaron" ("Mustlasparun") ning mitu korda ümber tehtud "Eine Nacht in Venedig" ("Öö Veneetsias"). Vähemat tähelepanu on pälvinud "Das Spitzentuch der Königin" ("Kuninganna taskurätik") ja "Ritter Pázmán" ("Rüütel Pázmán").

Teatud perioodil oli tema operetimuusikas tunda mõningast Ferenc Liszti ja isegi Richard Wagneri mõju. Strauss II muusika alusel ja maestro loal pani Adolf Müller juunior kokku kolmevaatuselise pastiši "Wiener Blut" ("Viini veri", 1899). Hiljem on tema muusikast komplekteeritud veel teisigi operette: "Tausend und eine Nacht" ("Tuhat ja üks ööd", 1906), "Casanova" (1928), "Walzer aus Wien" ("Valsid Viinist", 1930), "Die Tänzerin Fanny Elssler" ("Tantsijanna Fanny Elssler", 1934), "Die Straussbuben" ("Straussi poisid", 1946) jt.

Johann Strauss abikaasa Henriettaga (Jetty)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Abiellus 1862. aastal lauljanna Henriette (Jetty) Treffziga (1818–78), kes oli arvestatav loomingule õhutaja. Pärast Jetty surma abiellus kuue nädala pärast Angelika Dittrichiga, kes ei pidanud muusikast midagi, mistõttu see abielu lahutati 1882. aastal. Kolmanda abielu sõlmis ta 1887. aastal endast 31 aastat noorema 21-aastase lese Adèle Deutsch-Straussiga, kelle õhutusel sündisid muu hulgas operetid "Der Zigeunerbaron" ja "Waldmeister" ning valsid "Kaiser-Walzer", "Kaiser Jubiläum" ja "Klug Gretelein".

Põdes kopsu- ja rinnakelmepõletikku, mis põhjustas ta surma 73-aastasena. Elu viimastel nädalatel tegeles balleti „Tuhkatriinu” lõpetamisega. Johann Strauss II on maetud Viini keskkalmistule.

Johann Strauss II memoriaal Viini Stadparkis

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Straussi muusika on olnud katkematult rahvusvaheliselt populaarne. See kõlab iga aasta Viini uusaastakontserdil kõrgelt koteeritud orkestri Viini Filharmoonikud esituses, mida on läbi aegade juhatanud sellised maailmakuulsad dirigendid nagu Willi Boskovsky, Herbert von Karajan, Carlos Kleiber, Lorin Maazel, Zubin Mehta, Riccardo Muti, Mariss Jansons, Georges Prêtre jt. 1987. aastal asutas hollandi viiuldaja ja dirigent André Rieu Johann Straussi nime kandva orkestri.

Kaks muuseumi Viinis on pühendatud Johann Strauss II-le ja tema perekonnale. Need on Viini muuseum Praterstraße 54, kus Strauss elas alates 1860. aastast, ja Strauss Museum Müllnergasse 3, kus on ülevaade kogu Strausside perekonna tegevusest ja ajaloost. 1922. aastal tuli käibele esimene Strauss II portreega 50-šillingilise väärtusega postmark. 1949 lisandus helilooja 50. surmaaastapäeva ära märkiv ühešillingiline ja 1975. aastal 150. sünniaastapäeva tähistav 4-šillingiline postmark. Johann Strauss II portree on 1960. aastal käibele tulnud 100-šillingilisel rahatähel ning 150-šillingilisel (1975) ja 50-šillingilisel (1999) mündil.

1921. aastal avati Viini Stadtparkis Johann Straussi monument. See on tänapäeval turistide fotografeerimise meelisobjekt. Coburgis on alates 1987. aastast Johann Straussi mälestuskivi. 2003 püstitati Pavlovskisse Straussi „Vene ajastu” mälestusmärk. Tianjinis (Hiinas) on endises Austria-Ungari koloonias Straussi skulptuur. Pariisi 10. linnaosas on Johann Straussi nimeline väljak.

Straussi operetid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1891. aastast on Eesti viies teatris esitatud seitset Straussi operetti või tema muusikast koostatud pastišši 36 lavastuses:

  • „Nahkhiir” (Estonia 1912, 1919, 1940, 1953, 1973, 1997, 2010; Vanemuine 1936, 1949, 1986; Endla 1923; Ugala 1927)
  • „Mustlasparun” (Vanemuine 1891, 1895, 1898, 1903, 1930, 1942, 1968; Estonia 1912, 1919, 1926, 1948, 1993; Endla 1924; Võitleja 1928)
  • „Viini veri” (Estonia 1965, 1994; Vanemuine 2018)
  • „Öö Veneetsias” (Estonia 1951, 2000; Vanemuine 2000)
  • „Armulaul” (Vanemuine 1933; Võitleja 1934)
  • „Karneval Roomas” (Estonia 1939)
  • "1001 ööd" (Estonia 1921)
Johann Strauss 1879

Operetid (kõik esmaesitatud Viinis)[muuda | muuda lähteteksti]

  • Die lustigen Weiber von Wien (burlesk-operett, 1868, esitamata)
  • Romulus (1871, fragmendid)
  • Indigo und die vierzig Räuber (1871)
  • Carneval in Rom (1873)
  • Die Fledermaus (1874)
  • Cagliostro in Wien (1875)
  • Prinz Methusalem (koomiline ooper, 1877)
  • Blindekuh (1878)
  • Das Spitzentuch der Königin (1880)
  • Der lustige Krieg (1881)
  • Eine Nacht in Venedig (1883)
  • Die Zigeunerbaron (1885)
  • Der Schelm von Bergen (1886, eskiisid)
  • Simplicius (1887)
  • Ritter Pázmán (koomiline ooper, 1892)
  • Fürstin Ninetta (1893)
  • Jabuka (1894)
  • Waldmeister (1895)
  • Die Göttin der Vernunft (1897).
Strausside hauamonumendid Viini Keskkalmistul

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

Strausside perekonnast ja nende liikmete loomingut käsitlevaid filme on aegade jooksul tehtud arvukalt:

  • 1913 tummfilm „Das Leben der Strauss-Familie
  • 1928 tummfilm „Heut' spielt der Strauss”. Režii Conrad Wiene. Peaosas Paul Hörbiger)
  • 1930 „Der Walzerkönig”. Režii Manfred Noa. Peaosas Hans Stüwe
  • 1932 „Johann Strauss, k. u. k. Hofballmusikdirektor”. Režii Conrad Wiene. Peaosas Michael Bohnen
  • 1934 „Petersburger Nächte. Walzer an der Newa”. Režii E. W. Emo. Peaosas Paul Hörbiger
  • 1934 „Waltzes from Vienna”. Režii Alfred Hitchcock
  • 1935 „Unsterbliche Melodien”. Režii Heinz Paul. Peaosas Alfred Jerger
  • 1935 „Rosen aus dem Süden”. Režii Walter Jansen. Peaosas Paul Hörbiger
  • 1938 „The Great Waltz”. Režii Julien Duvivier. Peaosades Fernand Gravet ja Miliza Korjus
  • 1939 „Unsterblicher Walzer”. Režii E. W. Emo. Peaosas Fred Liewehr
  • 1940 „Operette”. Režii Willi Forst. Peaosas Edmund Schellhammer
  • 1954 „Girardi - Der Komödiant von Wien”. Režii Karl Paryla. Peaosas Eduard Strauss II
  • 1954 „Ewiger Walzer”. Režii Paul Verhoeven. Peaosas Bernhard Wicki
  • 1963 „The Waltz King”. Režii Steve Previn. Peaosas Kerwin Mathews
  • 1971 „Прощание с Петербургом”. Režii Yan Frid. Peaosas Girt Jakovlev)
  • 1972 „Der große Walzer”. Režii Andrew L. Stone. Peaosas Horst Buchholz
  • 1972 „The Strauss-Family”. Režii Marvin J. Chomsky. Peaosas Stephen McGann
  • 1986 „Johann Strauss - Der König ohne Krone”. Režii Franz Ante. Peaosas Oliver Tobias
  • 1995 „Strauss: The King of 3/4 Time”. Režii Kit Hood. Peaosas Michael Riley
  • 2005 „Strauss: The Waltz King”. Režii Rupert Edwards. Peaosas Joseph Edwards/Simon Williams