Miina Härma

Allikas: Vikipeedia
Miina Härma (Kroonlinnas 1903–1915)

Miina Härma (aastani 1935 Miina Hermann; 9. veebruar 1864 Kõrveküla Raadi vald16. november 1941 Tartu) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist. Ta oli eesti esimene professionaalne naishelilooja.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Miina sündis Kõrveküla koolimajas õpetaja perekonda.[1] Peres oli seitse last. Nii ema kui ka isa olid saanud muusikalise hariduse. Alghariduse sai ta isa juures Raadi vallakoolis[1] ning Tartu eraalgkoolis ning K. Schulze tütarlastekoolis.

15-aastaselt alustas ta kompositsiooni- ja klaveriõpinguid Karl August Hermanni käe all (vaatamata samale perekonnanimele ei olnud nad sugulased). Hermanni õhutusel asus ta edasi õppima Peterburi konservatooriumi, kus õppis aastatel 18831890 orelit ja kompositsiooni. Ta oli prof M. H. Homiliuse oreliklassi ainus õpilane. Konservatooriumi ajal loodud lauludest on mitmed ilmunud "Laulu ja mängu lehe" esimestes aastakäikudes.[1] 1890. aastal lõpetas Miina Hermann konservatooriumi klaveri-, oreli- ja komponeerimisklassi. Pärast konservatooriumi lõpetamist jäi Miina Peterburi, kus oli Peterburgi Eesti Heategeva Seltsi laulukoori juhatajaks, sest Eestis oli raske sobivat tööd leida. Talvel 1891—1892 viibis Hermann Saksamaal, peaasjalikult Leipzigis.[1]

Alles 1894. aastal, mil toimus viies eesti laulupidu, tuli ta Tartusse, asus tööle muusikapedagoogi ja klaverisaatjana. Lisaks moodustas Miina Hermanni Lauluseltsi segakoori. Miina Härma oli silmapaistev koorijuht. Tema koor esines Peterburis, Pihkvas ja Riias. Orelikunstnikuna esines ta Saksamaal ja Inglismaal. Ta oli Haapsalu ja Võru maakondlike laulupidude juhatajaks.[1]

Aastal 1903 siirdus Miina Härma finantsprobleemide tõttu Kroonlinna, kus osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses ning oli eesti naisorganisatsioonide ja eesti koguduse koori juhatajaks.[1] Kroonlinnast lahkus ta 1915. aastal, sest Esimese maailmasõja ajal ei lubatud tsiviilisikutel linnas viibida. Miina Häram naasis Tartusse, kus 1917. aastal sai muusikaõpetaja koha Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegu kannab nime Miina Härma Gümnaasium). Ta töötas seal elu lõpuni.

Miina Härma oli Muusikalise Hariduse ja Kultuuri Edendamise Seltsi ehk Tartu Helikunsti Seltsi üks ellukutsujaid ning juhte14 aasta jooksul.[2][3] Ta oli tegev Tartu Naisseltsis, Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Kirjanduse Seltsis ja mitmetes teistes organisatsioonides. Eesti Naisüliõpilaste Selts valis 1924. aastal Miina Härma oma vilistlaskogu auliikmeks.[1]

Miina Härma IX üldlaulupeo dirigendipuldis (1928)

Gustav Ernesaks nimetas Miina Härmat meie laulupidude auväärseks vanaemaks.[4]

Miina Härma on maetud Tartu Raadi kalmistule, kus asub ka tema hauamonument.[5]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Oma 60-aastase loomeperioodi jooksul kirjutas ta üle 200 koorilaulu ja 10 kavatiini. Suure osa tema loomingust moodustavad vokaalteosed, instrumentaaltöid lõi ta vähe. Mitmed Miina Härma laulud on saanud eesti koorilaulu raudvaraks ning kuulunud erinevate kooriliikide populaarsuse tippu põlvkondade jooksul: meeskooride "Meeste laul", segakooride "Tuljak", naiskooride "Ei saa mitte vaiki olla", lastekooride "Ööbiku surm".[4] Ta on kirjutanud laulumängu "Murueide tütar" (1902)[6] ning kantaadi "Kalev ja Linda" (1895)[6].

Koorilaulud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ei saa mitte vaiki olla" (1896)[6]
  • "Enne ja nüüd"
  • "Meeste laul" (1900)[7][8][9]
  • "Nooruse unenägu" (1922)[6]
  • "Kojuigatsus" (1922)[6]
  • "Kui sa tuled, too mull' lilli" (1892)[6]
  • "Pühendan kõik kallile"
  • "Ta lendab mesipuu poole" (1922)[6]
  • "Ööbiku surm" (1892)[6]

Rahvalaulutöötlused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tuljak" (1898)[6]
  • "Lauliku lapsepõli" (1898)[6]
  • "Tule koju" (1898)[6]
  • "Ehi, veli, opi veli"

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Miina Härma viimases elukohas Tartus Baeri 1 hoonel avati 1942. aastal mälestustahvel. Tallinna Konservatooriumi õpilastele loodi 1942. aastal Miina Härma stipendiumifond. Pärnus kandis tema nime väljak 1943–?.[10]

1964–1994 kandis tema nime Miina Härma nimeline Tartu 2. Keskkool. 1994. aastast on kooli nimi Miina Härma Gümnaasium. Gümnaasiumi ette püstitati 1984. aastal tema monument.

Kõrveküla Põhikoolis tegutseb Miina Härma klassmuuseum.

Tema nime kandis 1949–1993 Miina Härma nimeline kolhoos. 1979 sai tema nime tänav Tallinnas Lasnamäel.

2014. aastal andis Eesti Pank välja Miina Härma 150. sünniaastapäevale pühendatud meenemündi. Ning Kõrveküla Põhikoolis avati Miina Härma 150. sünniaastapäevale pühendatud skulptuur "Koor".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Miina Hermann juubilar". Päevaleht, 10.02.1934. Kasutatud 22.08.2017.
  2. Eesti nõukogude entsüklopeedia, 3. köide, lk 510/511, Tallinn: Valgus, 1988
  3. Leida Kalling-Kant, Miina Härmaga enne ja nüüd, Tulimuld nr 1, 1964, lk 29
  4. 4,0 4,1 Gustav Ernesaks Nii ajaratas ringi käib, lk 93 – 94, Tallinn: Eesti Raamat, 1977
  5. Miina Härma (1864–1941) haud
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 Artur Vahter, Miina Härma, lk 149 – 153, Tallinn: Eesti Raamat, 1971
  7. Kalevala kontserdi laulud nalja laulude lisaga, teine anne, lk 109/110, Tartu: M. Varese kaupluse kirjastus, 1901
  8. Juubelialbum Miina Härma 150: Enne ja nüüd, lk 102, Tartu, 2014
  9. Laulu- ja Tantsupeo SA
  10. Miina Härma mälestuse jäädvustamine rahvuslikuks auasjaks, Postimees, 16. jaanuar 1943

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]