Miina Härma

Allikas: Vikipeedia
Miina Härma (Kroonlinnas 1903–1915)

Miina Härma (aastani 1935 Miina Hermann; 9. veebruar 1864 Kõrveküla Raadi vald16. november 1941 Tartu) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist. Ta oli eesti esimene professionaalne naishelilooja. Miina Härma on maetud Raadi kalmistule.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Miina sündis õpetaja perekonda. Peres oli seitse last. Nii ema kui ka isa olid saanud muusikalise hariduse.

Hariduse omandas ta Tartu eraalgkoolis ning K. Schulze tütarlastekoolis. 15-aastaselt alustas ta kompositsiooni- ja klaveriõpinguid Karl August Hermanni käe all (vaatamata samale perekonnanimele ei olnud nad sugulased).

Aastatel 18831890 õppis ta Peterburi konservatooriumis orelit ja kompositsiooni. Ta oli oreliklassi ainus õpilane. Pärast konservatooriumi lõpetamist jäi Miina Peterburi, sest Eestis oli raske sobivat tööd leida. Alles 1894. aastal, mil toimus viies eesti laulupidu, tuli ta Tartusse ning moodustas siin oma Miina Hermanni Lauluseltsi segakoori. Hiljem esines tema koor ka Peterburis, Pihkvas ja Riias.

Aastal 1903 siirdus Miina finantsprobleemide tõttu Kroonlinna, kus osales Eesti Heategeva Seltsi tegevuses.

Kroonlinnast lahkus ta 1915. aastal, sest Esimese maailmasõja ajal ei lubatud tsiviilisikutel linnas viibida.

Miina naasis Tartusse, kus 1917. aastal sai muusikaõpetaja koha Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegu kannab nime Miina Härma Gümnaasium). Ta töötas seal elu lõpuni. Miina Härma oli Tartu Helikunsti Seltsi esimees 14 aasta jooksul.[2][3] 9. veebruaril 1939 sai ta esimese naisena Tartu Ülikooli audoktori kraadi. Miina Härma oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane.

Gümnaasiumi ees on tema monument.

Miina Härma on maetud Tartu Raadi kalmistule, kus asub ka tema hauamonument.

Miina Härma IX üldlaulupeo dirigendipuldis (1928)

Miina Härma oli samuti silmapaistev koorijuht. Gustav Ernesaks nimetas Miina Härmat meie laulupidude auväärseks vanaemaks[4].

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Oma 60-aastase loomeperioodi jooksul kirjutas ta üle 200 koorilaulu ja 10 kavatiini. Suure osa tema loomingust moodustavad vokaalteosed, instrumentaaltöid lõi ta vähe. Mitmed Miina Härma laulud on saanud eesti koorilaulu raudvaraks ning kuulunud erinevate kooriliikide populaarsuse tippu põlvkondade jooksul: meeskooride "Meeste laul", segakooride "Tuljak", naiskooride "Ei saa mitte vaiki olla", lastekooride "Ööbiku surm".[4] Ta on kirjutanud laulumängu "Murueide tütar" (1902)[5] ning kantaadi "Kalev ja Linda" (1895)[5].

Koorilaulud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ei saa mitte vaiki olla" (1896)[5]
  • "Enne ja nüüd"
  • "Meeste laul" (1900)[6][7][8]
  • "Nooruse unenägu" (1922)[5]
  • "Kojuigatsus" (1922)[5]
  • "Kui sa tuled, too mull' lilli" (1892)[5]
  • "Pühendan kõik kallile"
  • "Ta lendab mesipuu poole" (1922)[5]
  • "Ööbiku surm" (1892)[5]

Rahvalaulutöötlused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tuljak" (1898)[5]
  • "Lauliku lapsepõli" (1898)[5]
  • "Tule koju" (1898)[5]
  • "Ehi, veli, opi veli"

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Miina Härma (1864–1941) haud
  2. Leida Kalling-Kant, Miina Härmaga enne ja nüüd, Tulimuld nr 1, 1964, lk 29
  3. Eesti nõukogude entsüklopeedia, 3. köide, lk 510/511, Tallinn: Valgus, 1988
  4. 4,0 4,1 Gustav Ernesaks Nii ajaratas ringi käib, lk 93 – 94, Tallinn: Eesti Raamat, 1977
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 Artur Vahter, Miina Härma, lk 149 - 153, Tallinn: Eesti Raamat, 1971
  6. Kalevala kontserdi laulud nalja laulude lisaga, teine anne, lk 109/110, Tartu: M. Varese kaupluse kirjastus, 1901
  7. Juubelialbum Miina Härma 150: Enne ja nüüd, lk 102, Tartu, 2014
  8. Laulu- ja Tantsupeo SA

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]