Fred Raymond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Fred Raymond (tegelikult Raimund Friedrich Vesely; 20. aprill 1900 Viin10. jaanuar 1954 Überlingen) oli Austria opereti-, lööklaulude ja filmimuusika helilooja.

Fred Raymond 1953

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Austria raudtee ametnikuna töötanud isa Vinzenz Vesely ja ema Henriette Dluhos olid tšehhi päritolu. Mõlemad väga muusikalembesed, mida sisendasid ka oma kahele tütrele ja poeg Fredile. Ehkki vanemad soovisid, et pojast saaks riigiametnik, panid ta klaverit õppima. Oli noorukina suurepärane pianist, andes 12-aastaselt edukaid kontserte. Õppis ülikoolis kaubandust ja pangandust ning samal ajal ka oma käe peal muusikat. Pärast ülikooli lõpetamist töötas mõnda aega ametnikuna büroodes, kuid see töö ei pakkunud rahuldust. Komponeeris samal ajal muusikalugusid filmidele ja lööklaule. 1923. aastal loobus ametnikutööst ja hakkas tegutsema vabakutselise muusikuna.

Lööklaulude helilooja[muuda | muuda lähteteksti]

Alustas Viini kabareede pianistina ja lauljana. 1924. aastal pani kokku menuka revüüprogrammi "Ich hab’ das Fräulein Helen baden seh’n" ("Nägin preili Helenit suplemas"), millega sõitis ringi mööda Austriat ja pälvis piisavalt head tähelepanu. See innustas komponeerima arvukalt lööklaule, millest olid eriti populaarsed tšarlston "Ich reiß mir eine Wimper aus" ("Kaotasin ripsmekarva", 1927), tangod operettidest "In einer kleinen Konditorei" (1929), "Baden-baden" (1934), "Schöne Lisa" (1934), "Zur Liebe gehört ein Hauch Romantik" (1935) jm.

Edu opereti vallas[muuda | muuda lähteteksti]

1925. aastal komponeeritud esimene muusikaline komöödia (operett) "Garderobe Nr. 7" jäi küll erilise tähelepanuta, kuid 1927. aastal valminud operett "Ich hab' mein Herz in Heidelberg" ("Kaotasin oma südame Heidelbergis") oli läbimurre, mida Viinis mängiti üle 700 korra. Selle nimilaul kujunes menukaks lööklauluks. Sellest innustatuna kirjutas üksteise järel rea revüüoperette ja aastatel 1929–1933 ka hulgaliselt filmimuusikat. Tema sulest on muusika sellistele oma aja menukatele filmidele nagu "Mein Bruder macht im Tonfilm die geräusche" ("Minu vend teeb helifilmis müra"), "Nur am Rhein" ("Ainult Reinis"), "Delikatessen" ("Delikatess"), "Zwei himmelblaue Augen" ("Kaks taevasinist silma") jt.

Hitleri lemmik[muuda | muuda lähteteksti]

1933–1944 oli Berliini Metropol-Theateri operetihelilooja. Selle perioodi kõige populaarsemaks ja rahvusvaheliselt edukaimaks teoseks kujunes "Maske in Blau" ("Mask sinises", 1937), mida mängiti laialdaselt Euroopa teatrites. 1958 oli tükk ka Vanemuise mängukavas. Seda operetti kasutasid natsid propagandistlikel kaalutlustel, avades "Maske in Blau" esietendusega propagandaminister Joseph Goebbelsi initsiatiivil loodud kammerteatrite draamanäitlejate riikliku fondi. Pärast väljatulekut on teost esitatud kõikjal maailmas üle 60 tuhande korra, mis on operetimaailmas omamoodi rekord. Kasutas oskuslikult ära natside ladviku soosingut tema loomingu suhtes. Oli Richard Wagneri kõrval Hitleri lemmikhelilooja. Võeti 1941 küll sõjaväkke, kuid suuresti kehva tervise tõttu rindele ei saadetud. Liideti natside propagandakompanii koosseisu ja lubati edasi tegutseda Metropol-Theateri juures. Kirjutas sõja ajal tohutult populaarse laulu "Es geht alles vorüber – es geht alles vorbei" ("Kõik läheb üle, kõik möödub").

Kõik möödub[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõda töötas lühikest aega Salzburgi Raadio orkestri juures ja siirdus siis elama Hamburgi, kus lõpetas kõigepealt sõja tõttu pooleli jäänud operetid "Geliebte Manuela" ("Armastatud Manuela") ja "Flieder aus Wien" ("Sirelid Viinist") ning siis komponeeris "Konfetti", mis aga kõik jäid erilise tähelepanuta. Kirjutas veel mõned operetid, kuid ükski neist ei ületanud sõjaeelsete tippteoste taset.

1951 asus koos noore naise Eva Mariaga elama Überlingenisse vastvalminud majja. Huvitus taas filmimuusika komponeerimisest ja osales enda operettidest tehtud filmide tootmisel. Suri 1954. aastal südameataki tagajärjel, nägemata samal aastal sündinud poega. Oli Paul Lincke, Nico Dostali, Walter Kollo ja Eduard Künneke kõrval üks Berliini operetikoolkonna väljapaistvamaid liikmeid. Tema teosed on jätkuvalt esitatavad saksa keelt kõnelevates riikides.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Garderobe Nr. 9 (Frankfurt, 1925),
  • Ich hab’ mein Herz in Heidelberg (Viin, 1927),
  • Die Welt um Mitternacht (koos Austin Egeni ja Charles Ambergiga, Berliin, 1928),
  • Nur mit Dir (München, 1928),
  • Die Jungfrau von Avalon (Dresden, 1929),
  • In einer kleinen Konditorei (Viin, 1929),
  • Der Königsleutnant (Leipzig, 1933),
  • Lauf ins Glück (Berliin, 1934),
  • Ball der Nationen (Berliin, 1935),
  • Auf großer Fahrt (Berliin, 1936),
  • Marielu (Dresden, 1936),
  • Maske in Blau (Berliin, 1937),
  • Saison in Salzburg (Kiel, 1938),
  • Das Bett der Pompadour (Berliin, 1939),
  • Die Perle von Tokay (Dresden, 1941),
  • Konfetti (Hamburg, 1948),
  • Wohin mit der Frau? (Schleswig, 1949),
  • Flieder aus Wien (Kassel, 1949),
  • Romanze im Schloß (Hamburg, 1949),
  • Geliebte Manuela (Mannheim, 1951).