Arthur Sullivan

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Sir Arthur Seymour Sullivan karjääri tipul

Arthur Seymour Sullivan, Sir (13. mai 1842 Lambeth22. november 1900 London) oli inglise helilooja ja dirigent, inglise väljapaistvaim operetikomponist, kelle koht ingliskeelses lavamuusikaajaloos on määratud seeriaoperettide (Savoy ooper) komponeerimisega tihedas koostöös libretist William S. Gilbertiga.

Õpingud ja karjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]

Noor Arthur Sullivan

Sullivan oli iirlasest isa Thomas Sullivani ja itaallannast ema poeg. Isa oli sõjaväeorkestri juht ja Arthur oskas 8-aastaselt mängida kõiki selle orkestri pille. 12-aastaselt laulis ta Chapel Royali kooris. 14-aastaselt sai ta Mendelssohni stipendiumi õppimiseks Kuninglikus Muusikaakadeemias, kus tema kompositsiooni õppejõududeks olid William Sterndale Bennett ja John Goss. Aastatel 1858–1861 õppis ta kompositsiooni Leipzigi konservatooriumis Moritz Hauptmanni, Carl Reinecke ja Julius Rietzi juures.

Leipzigis komponeeris Sullivan avamängu "The Light of the Harem" ('haaremivalgus') ja saatemuusika näidendile "The Tempest" ('maru'), mis äratasid otsekohe tähelepanu. Ta tegeles esialgu peamiselt tõsise muusika, koori- ja salongilaulude kirjutamisega. Sellest piisas, et teenida ära Inglismaa edukaima komponisti maine. 1862. aastal alustas ta 4-vaatuselise ooperi "The Sapphire Necklace" ('safiirist kaelakee') komponeerimist, mida aga ei lõpetanud, kuid katkendeid esitati. Koos 1891. aastal etendunud ooperiga "Ivanhoe" ning 1898. aastal loodud romantilise muusikadraamaga "The Beauty Stone" ('ilukivi') jäid need tema ainsateks tõsisteks lavateosteks.

Lavamuusika komponist[muuda | muuda lähteteksti]

1867. aastal valmis esimene operett "Cox and Box", mis sai publikult entusiastliku vastuvõtu. See innustas impressaario Thomas German Reedi tellima temalt uut kergesisulist teost. "The Contrabandista" ('salakaubavedaja') oli tagasihoidliku menuga. 1869. aastal tutvus Sullivan dramaturgi ja satiiriku William Schwenck Gilbertiga. Koostöö temaga oli edaspidi loominguliselt määrava tähtsusega. Sullivan laiendas ka oma tegevusvälja dirigendina. Esimeseks ühistööks Gilbertiga (inglise tavade kohaselt esitatakse nende koostööpaari kui Gilbert & Sullivan) oli 1871. aastal operetilaadne "Thespis", mille partituurist on aga suurem osa kadunud.

Koostöö Gilbertiga[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1876–1881 pidas Sullivan aktiivse komponeerimise kõrval ka vastloodud National Training Schooli juhataja ametikohta. 1875. aastal pööras mainekas impressaario Richard d’Oyly Carte tähelepanu tandemile Gilbert & Sullivan ja tegi neile ettepaneku luua inglise publikule operett Jacques Offenbachi "La Périchole’i" ainetel. Tulemuseks oli "Trial by Jury" ('vandemeeste kohus'), mille Londoni publik võttis suure vaimustusega vastu. Teos on unikaalne omasuguste seas, sest seal puudub kõnedialoog. Üldse üritasid mõlemad esialgu juhinduda prantslastele hästi meeldinud Offenbachi stiilist, mida oli aga inglaste jaoks vaja mugandada akadeemilisemaks ja teha aktuaalset satiiri elegantsemaks ja viisakamaks.

Savoy ooper[muuda | muuda lähteteksti]

Ärimehe vaistuga D’Oyly Carte tabas hästi vajaduse investeerida Gilberti & Sullivani talenti. Nende järgmised ühistööd "The Sorcerer" ('maag'), "H.M.S. Pinafore" ja "The Pirates of Penzance" ('Penzance’i piraadid') läksid väga menukalt. 1876. aastal asutas D’Oyly Carte nende teoste esitamise finantseerimiseks koomiliste ooperite kompanii ning pidas vajalikuks ehitada koguni nende teoste esitamiseks täiesti uue teatrimaja. See avati 1881. aastal ja sai nimeks "Savoy". Tollest nimest kujuneski Sullivani ja Gilberti lavateoste sünonüüm. Uue Savoy teatri jaoks valmis "Iolanthe". Ka teiste Gilberti & Sullivani mujal esitamisel olnud teosed kanti ettekandmiseks uude teatrimajja üle.

Tandemi praktiliselt ainus väljaspool inglisekeelset vaatajaskonda rahvusvaheliselt esitatud teos on olnud "The Mikado" ("Mikaado"). Londonis on see olnud kergemasisulisi tükke ette kandvate teatrite repertuaaris peaaegu katkematult. Eestis on seda operetti lavastatud Estonias 1911. ja 1990. aastal.

Karjääri loojang[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1880–1889 pidas Sullivan Leedsi festivali dirigendi ametit. Kui kultuurihuviline kuninganna Victoria tõstis Sullivani 1883. aastal aadliseisusesse (Sir), soovis monarh, et maestro komponeeriks ka ühe arvestatava grand opera, mille poolest inglased olid maailma ooperiturul vaeslapse osas. Sullivan oli samuti seda mõtet kaua meeles kandnud. Carte’i innustusel valmis "Ivanhoe", mis lavastati küll pompöösselt, kuid ei saavutanud märkimisväärset publiku toetust. Kuid Leedsi festivaliga seoses komponeeris ta oma kõige väljapaistvaima tõsise loomuga muusikateose, kantaadi "The Golden Legend" ('kuldne legend'), mille elemente kasutas ta hiljem operettides "Ruddigore" ja "The Yeoman of the Guard" ('valvurite jumal').

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Arthur Sullivani memoriaal Londoni Victoria kaldapealse aedades

Suhted Gilbertiga läksid alates 1889. aastast teravaks. Tandem loobus pärast "The Grand Duke’i" ('suurhertsog') valmimist koostööst. "The Rose of Persia" ('pärsia roos') andis Sullivanile lootust, et on libretist Basil Hoodi näol leidnud uue partneri. Seda koostööd jätkus lühikeseks ajaks, sest maestro surm jättis nende järgmise koostöö operetiga "The Emerald Isle" ('smaragdsaar') pooleli. Selle lõpetas Edward German. Esietendus toimus Savoy teatris pool aastat pärast Sullivani surma.

Sullivan polnud kunagi abielus, kuid tal oli mitmeid avalikkuses tähelepanu äratanud armusuhteid. Esimene neist oli inseneri tütre Rachel Scott Russelliga, kuid neiu vanemad polnud tütre suhetega noore heliloojaga mingilgi moel nõus. Pealegi arendas Sullivan samal ajal kontakte Racheli õe Louisega. Neli aastat kestnud tegelemine Russelli õdedega lõppes 1869. aastal. Edasi pööras helilooja suurt tähelepanu endast kolm aastat vanemale kahe lapse emale, Ameerika seltskonnadaam Fanny Ronaldsile. Fanny lahkus oma mehe juurest Londonisse, kuid ei lahutanud temast. Jäi kaks korda Sullivanist rasedaks, kuid tegi aborti. Suhted katkesid riiuga. Lõpuks soovis 54-aastane Sullivan abielluda 22-aastase Violet Beddingtoniga, kuid neiu lükkas asjakohase ettepaneku tagasi.

Sir Arthur Sullivan on maetud Londoni Saint Pauli katedraali.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1866–1900 komponeeris Sullivan 24 lavateost, millest 14 valmisid koostöös Gilbertiga. Kirjutas ka muusika ballettidele "The Window" ('aken'), "L’lle enchantée" ('ahvatletud saar') ning "Victoria and Merrie England" ('Victoria ja lõbus Inglismaa'), samuti orkestrimuusikat ("Irish symphony", "In Memoriam", "Di ballo overture" jm), marsse, saatemuusikat Shakespeare’i näidenditele, kamme- ja koorimuusikat, laule ja klaveripalu. Laulu ja hümniloomingust on tuntumad "Onward, Christian Soldiers" ('edasi, kristlikud sõdurid') ja "The Lost Chord" ('kaotatud akord').

Sir Arthur Sullivani hauaplaat Londoni Saint Pauli katedraalis

Lavateosed (esietendunud Londonis)[muuda | muuda lähteteksti]

  • The Sapphire Necklace (ooper, 1867)
  • Cox and Box, or The Long-lost Brothers (1866 eraesitus, 1867 avalik esitus)
  • The Contrabandista, or The Law of the Ladrones (1867)
  • Thespis, or The Gods grown old (libretist Gilbert, 1871)
  • Trial by Jury (Gilbert, 1875)
  • The Zoo (1875)
  • The Sorcerer (Gilbert, 1877)
  • H.M.S. Pinafore, or The Lass that loved a Sailor (Gilbert, 1878)
  • The Pirates of Penzance, or The Slave of Duty (Gilbert, 1879)
  • Patience, or Bunthorne’s Bride (Gilbert, 1881)
  • Iolanthe, or The Peer and the Peri (Gilbert, 1882)
  • Princess Ida, or Castle Adamant (Gilbert, 1884)
  • The Mikado, or The Town of Titipu (Gilbert, 1885)
  • Ruddigore, or The Witch’s curse (Gilbert, 1887)
  • The Yeomen of the Guard, or The Merryman and his Maid (Gilbert, 1888)
  • The Gondoliers, or The King of Barataria (Gilbert, 1889)
  • Ivanhoe (ooper, 1891)
  • Haddon Hall (1892)
  • Utopia Limited, or The Flowers of Progres (Gilbert, 1893)
  • The Chieftain (1894)
  • The Grand Duke, or The Statutory Duel (Gilbert, 1896)
  • The Beauty Stone (romantiline muusikadraama, 1898)
  • The Rose of Persia, or The Story-Teller and the Slave (1899)
  • The Emerald Isle, or The Caves of Carrig-Cleena (1901).