Nico Dostal

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Nico Dostal (täisnimega Nikolaus Josef Michael Dostal; 27. november 1895 Korneuburg27. oktoober 1981 Salzburg) oli Austria helilooja ja dirigent, 1930. aastate Berliini operetikoolkonna väljapaistev esindaja.

Õpingud ja töökohad[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaväeorkestri kapellmeistri poeg. Helilooja Hermann Dostali nõbu. Osales noorukina kohaliku teatri massistseenides. Õppis Viini ülikoolis esialgu õigusteadust, kuid loobus sellest ja alustas kirikumuusika õpinguid Klosterneuburgis (Akademie für Kirchenmusik). Omandas komponeerimise põhimõtteid Vincenz Golleri juures.

Võitles Esimeses maailmasõjas nelja aasta jooksul Itaalia ja Venemaa rinnetel.

Alustas muusikalist tegevust 1919 Innsbrucki Stadttheateri dirigendina. Töötas seejärel Sankt Pölteni, Tšernivtsi (Ukraina) ning alates 1921. aastast Salzburgi ja Grazi teatrites dirigendina.

Operetihelilooja[muuda | muuda lähteteksti]

1924. aastal asus elama Berliini, kus juhatas operette Theater am Kurfürstendammis ja Theater am Nollendorfplatzis. Oli tunnustatud orkestreerija, tehes koostööd peamiselt Oscar Strausi, Walter Kollo, Ferenc Lehár ja Robert Stolziga. 1923 valmis esimene operett "Lagunenzauber" ("Maagiline laguun"), kuid selle lavastus Grazis oli edutu. 1933 tuli läbimurre operetimaailmas, kui Berliinis etendus suure eduga silmanähtavalt tantsuline "Clivia". Tükki esitati üle 250 korra.

Rahvusvaheliselt tuntuim ja edukaim teos on "Die ungarische Hochzeit" ("Ungari pulm"), mida Estonias mängiti samal väljatuleku aastal pealkirjaga "Ungari pruudid". See on ka ainus tema 23 operetist, mida Eestis on kunagi esitatud.

Juhatas 1980 (85-aastasena) selle menuopereti pillavalt suurejoonelise lavastusega järjekordset esietendust Viini Volksoperis.

Nico Dostali haud Salzburger Kommunalfriedhofi surnuaias

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aastal abiellus ooperilaulja Lillie Clausiga. Nende poeg Roman Dostal töötas dirigendina.

1959. aastast elas Salzburgis poeg Romani juures.

Austria president nimetas ta professoriks.

1965 sai oma sünnilinna Korneuburgi aukodaniku kuldmedali.

Koos Robert Stolziga on tituleeritud operetiajastu viimasteks mohikaanlasteks.

Saavutas suurt edu ka orkestri- ja filmimuusika loojana, komponeerides muusikat 20 linateosele. Tema ainus ooper "Der fremde Vogel" ("Võõras lind") jäi tähelepanuta.

Dostal on maetud Salzburgi peamisse, Kommunalfriedhofi surnuaeda.

Operetid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Die exzentrische Frau (Salzburg, 1922),
  • Lagunenzauber (Graz, 1923),
  • Clivia (Berliin, 1933),
  • Die Vielgeliebte (Berliin, 1934),
  • Prinzessin Nofretete (Köln, 1935),
  • Extrablätter (Bremen, 1937),
  • Monika (Stuttgart, 1937),
  • Die ungarische Hochzeit (Stuttgart, 1939),
  • Die Flucht ins Glück (Stuttgart, 1940),
  • Die große Tänzerin (Berliin, 1941),
  • Eva im Abendkleid (Stuttgart, 1942),
  • Manina (Berliin, 1942),
  • Süße kleine Freundin (Wuppertal, 1949),
  • Zirkusblut (Bielefeld, 1950),
  • Der Kurier der Königin (Hamburg, 1950),
  • Doktor Eisenbart (Nürnberg, 1952),
  • Der dritte Wunsch (Nürnberg, 1954),
  • Liebesbriefe (Viin, 1955),
  • So macht man Karrier (Salzburg, 1961),
  • Rhapsodie der Liebe (Salzburg, 1963).

Esitamata on jäänud "Verzauberte Herzen Singspiel" (1946) ja "Ein Fremder in Venedig" (1946). Lõpetamata jäi "Der goldene Spiegel" (komponeeris 7 pilti).

Muusikat filmidele[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jedem seine Chance (1930);
  • Three Days Confined to Barracks (1930);
  • Headfirst into Happiness (1931);
  • The Emperor's Waltz (1933);
  • The Cabbie's Song (1936);
  • Der Optimist (1938);
  • Mordsache Holm (1938);
  • Thirteen Chairs (1938);
  • Heimatland (1939);
  • Das Lied der Wüste (1939);
  • Die Geierwally (1940);
  • Black on White (1943);
  • Glück bei Frauen (1944);
  • Child of the Danube (1950);
  • Spring on Ice (1951);
  • Das Herz einer Frau (1951);
  • Seesterne (1953);
  • A Night in Venice (1953);
  • Die Ungarische Hochzeit (1969)