Victor Herbert

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Victor Herbert, u 1913

Victor August Herbert (1. veebruar 1859 Dublin26. mai 1924 New York) oli iiri päritolu USA helilooja, dirigent ja tšellist. Teda on nimetatud oma aja talendikaimaks ameerika opereti- ja muusikalise komöödia heliloojaks.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Herbert alustas tšellomängu õppimist esialgu omal käel, kuid 1876. aastal astus ta Stuttgardi konservatooriumi, kus õppis Bernhard Cossmanni ja Max Seifrizi juures. Pärast lõpetamist mängis ta aasta Eduard Straussi orkestris Viinis ja 1881. aastal liitus Stuttgardi õukonnaorkestriga. Pärast abiellumist 1886. aastal sopran Therese Försteriga asuti elama New Yorki, kuna Metropolitan Opera palkas ta abikaasa esitama Giuseppe Verdi "Aida" nimiosa. Neil oli kaks last.

Ta mängis New Yorgi keelpillikvartetis ja oli Metropolitan Opera orkestris esimene tšellist. 1888. aasta suvehooaja kontsertidel assisteeris ta dirigent Anton Seidlit. 1893. aastal sai Herbert Ameerika konservatooriumi (National Conservatory of Music of America) orkestri dirigendiks.

Tegevus Ameerikas[muuda | muuda lähteteksti]

Victor Herbert tegelemas oma lemmikharrastusega

1894. aastal komponeeris Herbert oma esimese opereti "Prince Ananias", mis pälvis publiku suure tähelepanu. Aastatel 1898–1904 oli ta Pittsburghi sümfooniaorkestri dirigent. 1903. aastal esietendus tema "Babes in Toyland" ("Lapsed mängumaal"), esimene teos operettide ja muusikalide seerias, mis tegi temast 20. sajandi alguses Ameerika muusikaelu mõjukaima ja väljapaistvaima isiku.

1904. aastal lahkus Herbert Pittsburghi orkestrist juhtkonnaga tekkinud erimeelsuste tõttu ning asutas Victor Herbert Orchestra, millega tegi ligi 20 aasta jooksul igal suvel ringreise USA populaarsetes suvituskeskustes, esitades seal kerget ja operetimuusikat.

Pärast esimest maailmasõda publiku muusikamaitse muutus. Euroopa sentimentaalne operett kaotas järsult populaarsust. Herbert üritas komponeerida uue stiili järgi muusikalisi komöödiaid, kuid ei saavutanud nendega nimetamisväärset edu. 1911. aastal kirjutas ta Oscar Hammerstein I tellimusel ooperi "Natoma", mis jättis publiku täiesti ükskõikseks. Sama saatus tabas ka tema teist tõsist ooperit "Madeleine".

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1894–1924 komponeeris ta 45 operetti, muusikalist komöödiat ja farssi, samuti muusikat 10 revüüle, 21 kompositsiooni orkestrile, 6 kompositsiooni sümfooniaorkestrile, 4 teost keelpilliorkestrile, 9 tšellokontserti orkestri või klaveri saatel, 5 viiulikontserti orkestriga, 9 teost puhkpilliorkestrile, 22 klaveripala, 67 laulu, 12 koorikompositsiooni ja 1 kantaadi. Ta orkestreeris kümne kolleegi teoseid ning lõpetas 18 teiste heliloojate lõpetamata jäänud orkestratsiooni.

Ameerika opereti isaks tituleeritud Herberti operetid ja muusikalised komöödiad on kirjutatud suurele orkestrikoosseisule ja paistavad silma hea orkestratsiooni poolest. Paljud tema tööd olid omal ajal publiku hulgas väga populaarsed, kuid said karmi kriitika osaliseks triviaalse faabula ja tollasest maitsest erineva orkestripillide (eriti saksofonide) kasutamise pärast. 20. sajandi lõpukolmandikul hakati tema operette USAs ja Inglismaal uuesti esitama, kuid nende faabula ja laulutekstid ajakohastati.

Herbert kõnelemas New Yorgis rahvale pärast ASCAPi asutamist

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta kuulus 1885. aastast kuni 1930. aastateni tegutsenud nn Tin Pan Alley nimelisse prominentsete muusikakirjastajate ja lauluheliloojate ühendusse. Selle liikmed domineerisid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses USA meelelahutustööstuses. Tin Pan Alley nimi tähistas originaalis kohta New Yorgi Manhattani 8. tänava läänepoolse osa ning Viienda ja Kuuenda avenüü vahelises kvartalis, kus asusid muusikakirjastajate kauplused ning heliloojatele ja laulusõnade autoritele meelepärased seltskondliku kogunemise kohad.

Herbert oli Ameerika Heliloojate, Autorite ja Kirjastajate Ühingu (American Society of Composers, Authors and Publishers, ASCAP) asutajaliige.

Tema lavateostest olid populaarseimad "Babes in Toyland" (esitati väljatulekul 193 korda), "Mlle. Modiste" (202 korda), "The Red Mill" (274 korda), "Naughty Marietta" (136 korda), "The Lady of the Slippers" (232 korda), "Sweethearts" (136 korda) ja "The Only Girl" (240 korda).

Eesti teatrid pole Herberti teoseid lavastanud.

Lavateosed[muuda | muuda lähteteksti]

Victor Herberti mälestussammas (autor Edmund Thomas Quinn) New Yorgi Central Parkis
  • "Prince Ananias" (New York, 1894)
  • "The Wizard of the Nile" (New York, 1895)
  • "The Gold Bug" (New York, 1896)
  • "The Serenade" (Cleveland, 1897)
  • "The Idol’s Eye" (New York, 1897)
  • "The Fortune Teller" (Toronto, 1898)
  • "Cyrano de Bergerac" (Montreal, 1899)
  • "The Singing Girl" (Montreal, 1899)
  • "The Ameer" (Scranton, 1899)
  • "The Viceroy" (San Francisco, 1900)
  • "Babes in Toyland" (Chicago, 1903)
  • "Babette" (New York, 1903)
  • "It Happend in Nordland" (Harrisburg, 1904)
  • "Miss Dolly Dollars" (Rochester, 1905)
  • "Wonderland" (Buffalo, 1905)
  • "Mlle Modiste" (Trenton, 1905)
  • "The Red Mill" (Buffalo, 1906)
  • "Dream City" (New York, 1906)
  • "The Tattooed Man" (Baltimore, 1907)
  • "Miss Camille" (New York, 1907)
  • "The Song of Birds" (New York, 1907)
  • "Algeria" (Atlantic City, 1908)
  • "Little Nemo" (Philadelphia, 1908)
  • "The Prima Donna" (Chicago, 1908)
  • "Old Dutch" (Wilkes Barre, 1909)
  • "Naughty Marietta" (Syracuse, 1910)
  • "When Sweet Sixteen" (Springfield, 1910)
  • "Natoma" (ooper, Philadelphia, 1911)
  • "The Enchantress" (Washington, 1911)
  • "The Lady of the Slipper" (Philadelphia, 1912)
  • "Sweethearts" (Baltimore, 1913)
  • "The Madcap Duchess" (New York, 1913)
  • "Madeleine" (ooper, New York, 1914)
  • "The Debutante" (Atlantic City, 1914)
  • "The Only Girl" (Atlantic City, 1914)
  • "The Princess" Pat (Atlantic City, 1915)
  • "Heart of Erin" (Cleveland, 1917)
  • "Her Regiment" (Springfield, 1917)
  • "The Velvet Lady" (Philadelphia, 1918)
  • "Angel Face" (Chicago, 1919)
  • "My Golden Girl" (Stamford, 1919)
  • "Oui Madame" (Philadelphia, 1920)
  • "The Girl in the Spotlight" (Stamford, 1920)
  • "Orange Blossom" (Philadelphia, 1922)
  • "The Dream Girl" (New Haven, 1924)