Zarzuela

Allikas: Vikipeedia

Zarzuela (hisp zarza „murakapuhmas”) on hispaania koomiline ooper, mis koosneb dialoogist, tantsust ja populaarsest või rahvalike meloodiate baasil loodud muusikast ning on olemuselt väga lähedane operetile.

Stseen zarzuelast
Stseen zarzuelast

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nimetus tuleneb Madridi lähedal asunud kuninglikust jahilossist La Zarzuela (lossi ümbritsesid murakaväljad), kus aastail 1630–40 esitati kuningas Felipe IV initsiatiivil jahiseltskonna meelelahutuseks vaatemängulisi etendusi. Rikkalikult dekoreeritud ja kostümeeritud etendusi hakati nimetama fiestas de la zarzuela (zarzuela-pidustused). Varaseimad teadaolev zarzuela eelkäijad olid muusikaga varustatud Lope de Vega näidend La selva sin amor (Armastuseta džungel, 1629) ja kuningas Felipe IV pulmadeks kirjutatud Pedro Calderón de la Barca komöödia El jardín de Falerina (Falerina aed, 1648). Esimene zarzuela mõõtu teos, mida kuningas Felipe IV ja tema õukond nautida sai, oli 1657. Aastal neile ette kantud Juan de Hidalgo El Laurel de Apolo (Apollo Laurel), mida tänapäeval käsitletakse zarzuela ajastu esikteosena.

Nende etenduste aluseks polnud itaalia ooper, sest tollal ei riskinud ükski Itaalia ooperitrupp nii kaugele reisida. Pealegi peeti Hispaania kuningat maksujõuetuks ja pankrotistunud monarhiks. Seetõttu oli itaalia ooper Hispaanias praktiliselt tundmatu ning selle pealt polnud võimalik eeskuju võtta. Teoste ettekandmise võtsid aga enda peale mitte lauljad, vaid klounid ja näitlejad ning tegid seda palju hoogsamalt ja innukamalt kui tollastele itaalia barokkooperitele oli kohane. Hiljem nägid hispaania heliloojad juba oma silmaga itaalia oopereid ning püüdsid nähtut-kuuldut oma lavateostes matkida. Selles osas paistis eriti silma toosama Juan Hidalgo oma 1660. aastatel loodud lavalugudega La púrpura de la rosa (Lilla roos) ja Celos aun del aire matan (Armukadedus võib tappa). Sellest ajast alates järgisid uued teosed peamiselt Veneetsia ooperikoolkonna põhimõtteid, liites oopustesse ka Prantsuse õukonnas soositud balletitraditsioonid.

Ajastud[muuda | muuda lähteteksti]

Bourbonide valitsemisajal, 18.sajandi I poolel algas Itaalia ooperi pealetung ning zarzuela areng mõneti pidurdus. Siiski sündisid mitmed hiljem aja proovile vastu pannud zarzuelad, nagu oma ajastu parimaks peetud José de Nebra teos Viento es la dicha de Amor (Tuul on armastuse õnn, 1743). Ka Hispaanias teenistust otsima läinud Itaalia heliloojad katsetasid zarzuelade loomisega. Luigi Boccerini lavateos La Clementina meeldis väga Madridi kõrgaadlile.

Konkureerimisel Itaalia ooperitega jäid peagi zarzuelad peale. Antonio Rodríguez de Hita populaarsed teosed Las segadoras de Valleca (Valleca niidukid, 1768) ja Las labradoras de Murcia (Murica põllumees, 1769) panid aga aluse uuele zarzuelade komponeerimise ajastule. Kerkis esile rida võimekaid heliloojaid: Pablo Estere, Antonio Palomino, Fabían García Pachero ja Antonio Rosales.

19. sajandi I poolel täheldati hispaania natsionalismi kasvu. See tagas viljaka pinnase uute zarzuelade loomiseks. Silma paistsid heliloojad Manuel Bretón de los Herreros, Rafael Hernando ja Joaquín Gaztambide. 19. saj II pool kujunes juba zarzuelade komponeerimise kuldajastuks. Kümned heliloojad kirjutasid üksteise võidu nii Madridi kui ka Barcelona teatritele 1–3vaatuselisi teoseid. 19. saj II poole prominentseim helilooja oli Francesco Asenjo Barbieri, kelle parimateks teosed olid Jugar con fuegio (Mäng tulega, 1851), Pan y toros (Leib ja härjad, 1864) ja eriti El barbiello de Lavapíesi (Lavapíesi habemeajaja, 1874). Ilma tegid ka Pascual Arrieta ja Federico Chueca.

Mainekas zarzuela komponist Tomás Bretón
Mainekas zarzuela-helilooja Tomás Bretón

Zarzuela tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Aegade jooksul on välja arendatud järgmised zarzuela tüübid:

1. zarzuelita ehk género chico („väike tüüp”), ühevaatuseline etendus. Selle faabula on alati koomilise sisuga ning räägib mõnest populaarsest ja prominentsest Madridi elanikust, tema ametist, tegevusest ja armastusest;

2. zarzuela grande („suur zarzuela”), 2–3 vaatusega, sageli oma loomult romantiline sisuga ja püütakse vältida traagilist lõppu. Harilikult juhindutakse prantsuse grand opéra ning itaalia opera seria (tõsise ooperi) skeemist.

Sisu järgi võib zarzuelad liigitada 3 rühma:

1. Madridi linnaelu käsitleb castizo, mis annab edasi noobleid elukombeid ja käitumist. Tekst on esitatud korrektses hispaania keeles;

2. Hispaania maaelu vahendamine linnapublikule. Seal on talupoeglik keelekasutus. Üks tegelane on ilmtingimata armukade mees;

3. Viini ja saksa klassikalist operetti jäljendavad teosed, mille tegevus ei välju Euroopast ja annab edasi kõrg- ja keskklassi eluolu.

Koolkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Eristada tuleb ka Madridi ja Barcelona koolkonda, kusjuures esimese põhimõtteks on, et kuningliku perekonna tegemisi ei käsitleta. Barcelona koolkond lähtub Kataloonia muusikalisest maitsest ning tõekspidamistest.

20. saj I poolt tähistas massilist zarzuelade komponeerimist. Kümned teatrid kõikjal Hispaanias ja hispaania keelt kõnelevates maades mängisid katkematult ühe uudisteose teise järel. Helilooja Amadeo Vives, Federico Moreno Torroba, Pablo Sorozábal, José Serrano, Francisco Alonso jt komponeerisid igal aastal mitu uudisteost, mida publik innukalt vaatamas käis.

Hispaania kodusõja ajal 1930. aastatel zarzuela buum hääbus ega lahvatanud enam pärast Teist maailmasõda esile sellises ulatuses, nagu oli avaldunud terve sajandi. Vaid Sorozábal, õieti viimane mohikaanlane suurtest komponistidest, suutis luua veel haaravaid lavateoseid. Seejärel hakka Hispaania teatriüldsus tegema inventuuri aegade jooksul kujunenud zarzuelade varasalvest ning eraldama terasid sõkaldest. Kuid see ainult hispaanlastele omane lavamuusika vorm jäi Hispaanias ja hispaania keelt kõnelevates maades tänaseni väga populaarne, tõrjudes sageli opereti ja eriti ooperi tagaplaanile.

Madridi Teatro de la Zarzuela

Teatrid[muuda | muuda lähteteksti]

Zarzuelade ettekandmise lipulaev Hispaanias on Madridi Teatro de la Zarzuela. Seeresti Milano La Scala teatrisaali arhitektuuri järginud teatrimaja avati 10. oktoobril 1856, pidades silma vajadust suurejooneliselt ära märkida kuninganna Isabella II sünnipäeva.

Teiseks zarzuela ettekandmiste keskuseks Madridis kujunes Teatro Apolo, mis avati 23. märtsil 1873. See teater suleti 1929. aasta juunis ning teatrimaja lammutati. Selle asemel rajati Teatro Nuevo Apolo, mis aga enam zarzueladele erilist tähelepanu ei pööranud.

Barcelonas on zarzuelade peamiseks esitajaks olnud muusikalide ja operettide kõrval Teatre Victòria. Kuid ka üks Euroopa mainekamaid ooperimajasid, 4000 isetkohaga Gran Teatre del Liceu, mis oma tegevust alustas 1855. aastal, on üsna sageli kandnud hispaanlastest maailma tipplauljaid kaasates zarzuelade toodangu paremikku ette.

Teistes Hispaania suuremates linnades on zarzuelasid esitatud juhuslikult linna muusikaetendusi andvates teatrites.

Teatro de la Zarzuela vaatesaal

Heliloojad[muuda | muuda lähteteksti]

Nimekamateks zarzuela nkomponistideks läbi aegade on olnud Francisco Alonso (1887–1948), Pascual Arrieta (1821–94), Francisco Asenjo Barbieri (1823–94), Tomás Bretón (1850–1923), Ruperto Chapí (1851–1909), Federico Chueca (1846–1908), Vicente Díez-Peydró (1861–1938), Manuel Fernández Caballero (1835–1906), Joaquín Gaztambide (1822–70), Gerónimo Giménez (1854–1923), Jacinto Guerrero (1895–1951), Jesús Guridi (1886–1961), Vicente Lleó (1870–1922), Pablo Luna (1879–1942), Miguel Marqués (1843–1918), Manuel Nieto (1844–1915), Rafael Millán (1893–1957), Enric Morera (1865–1942), José Padilla (1889–1960), Manuel Penella (1880–1939), José Serrano (1873–1941), Pablo Sorozábal (1897–1988), Reveriano Soutullo Otero (1880–1932), Tomás López Torregrosa (1868–1913), Federico Moreno Torroba (1891–1982), José Maria Usandizaga (1887–1915), Joaquín Valverde (1846–1910), J. „Quinto” Valverde Sanjuán (1875–1918), Juan Vert (1890–1931) ja Amadeo Vives (1871–1932).

Parimad zarzuelad[muuda | muuda lähteteksti]

Populaarse zarzuela Doña Francisquita poster

Tuhandetest komponeeritud zarzueladest on aegade jooksul sõelale jäänud umbes poolsada teost, mida nüüdisajal regulaarselt esitatakse. Nendest on enim mängitud ja üldrahvaliku populaarsusega La alegría de la huerta (1900, helilooja Chueca), El barberillo de Lavapiés (1874, Barbieri), Bohemios (1904, Vives), La Calsera (1925, Alonso), El chaleco blanco (1890, Chueca), La dolorosa (1930, Serrano), Don Manolito (1943, Sorozábal), La Gran Via (1886, Chueca ja Valverde), El huésped del Sevillano (1926, Guerrero), Katiuska (1931, Sorozábal), Luisa Fernanda (1932, Moreno Torroba), Pan y toros (1864, Barbieri), La Parranda (1928, Alonso), La revoltosa (1897, Chapí), La tabernera del puerto (1936, Sorozábal), La verbena de la Paloma (1934, Bréton), La villana (1927, Vives) ning konkurentsitult populaarseimana helilooja Amadeo Vivesi Doña Francisquita (1923.