Naeratuste maa

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Naeratuste maa" (saksa keeles "Das Land des Lächelns") on Ferenc Lehári romantiline operett (Romantische Operette) 3 vaatuses ja Ludwig Herzeri ja Fritz Löhner-Beda libretoga, mis omakorda põhines Victor Léoni teose "Die gelbe Jacke" (1923) libretol.

Faktoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Esmaettekanne toimus 10. oktoobril 1929 Berliini Metropol-Theateris (praegune Komische Oper Berlin).

Osades: Richard Tauber (Sou-Chong), Vera Schwarz (Lisa), Adele Kern (Mi), Alfred Jerger (Tschang). Dirigeeris Ferenc Lehár.

Kujutab endast Lehári 1923. aastal läbikukkunud opereti "Die Gelbe Jacke" ümbertöötatud ja täiendatud varianti. Mitmed "Die Gelbe Jacke" muusikanumbrid on otseselt üle võetud. Kukkus välja palju akadeemilisem ja tõsisem kui tol ajal operetiloomisel tavaliselt kombeks oli. Ka opereti lõpp ei ole reeglipärane probleemide lahendumine ja armastajate kokkusaamine. Opereti pealkiri osutab eeldatavalt Hiina kombele alati naeratada, mis iganes ka juhtub. Peaosaline Sou-Chong viitab sellele kohe opereti alguses esitatavas laulus "Immer nur lächeln" ("Alati naeratab"). Komponeeritud populaarse tenori Richard Tauberi jaoks, kellele Sou-Chongi rolli esitamine kujunes rohkem kui 10 aasta jooksul üheks suuremaks lavaliseks saavutuseks. Sellest sai helilooja hilisema loominguperioodi rahvusvaheliselt populaarseim operett. Püsinud pidevalt saksa keelt kõnelevate maade operetiteatrite repertuaaris.

Teost on lavastatud Eestis Vanemuises 1939 ja Kandles 1939.

Peamised osad: Sou-Chong (tenor), Lisa (sopran), Mi (sopran), krahv Gustav von Pottenstein (koomiline tenor), Tschang (bariton), krahv Ferdinand Lichtenfels, Lore (sub), Hardegg (mez).

Faabula[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub 1912. aastal Viinis ja Pekingis. Krahv Lichtenfelsi kodus toimub tütre Lisa auks ball, kus neiu räägib oma noorele kosilasele husaar Gustav (Gustl) von Pottensteinile, et ta armastab hoopis Hiina diplomaati, prints Sou-Chongi. Neiu teeb husaarile ettepaneku jääda sõpradeks, millega too meeleldi nõustub. Sou-Chong saab samal balliõhtul saatkonnast teate, et peab Hiinasse tagasi pöörduma. Lisa otsustab noormehega kaasa minna ja nad abielluvad.

Lisa elab Pekingis õnnelikult ja rikkalt. Sou-Chong on riigi kõrge ohvitser ja kannab hüüdnime „Kollane Pintsak” (Die Gelbe Jacke). Sou-Chongi sarmikas õde Mi on aga Euroopa-meelne. Onu Tschangi meelepahaks kohtub Mi sageli Gustliga, kellest nüüd on saanud Austria Hiina saatkonna sõjaväeatašee.

Lisa kuuleb Gustlilt uudiseid oma perekonna kohta ja temas süveneb koduigatsus. Teda häirib tõdemus, et Sou-Chongil on peale tema veel neli naist. Sou-Chong püüab teda küll veenda, et see on rohkem formaalsus, sest tegelikult armastab ta vaid Lisat, kuid naine tahaks minna Viini vanemaid ja sõpru külastama. Sou-Chong keelab tal seda teha, sest kardab naist kaotada. Nende vahel puhkeb tüli. Lisa paiskab mehele näkku, et vihkab teda. Sou-Chong saab aru, et tema õnn on kokku varisemas. See intsident suurendab veelgi Lisa soovi naasta kodumaale.

Sou-Chong sulgeb Lisa oma palees naistele määratud ruumidesse. Naine otsustab põgeneda, milles Gustav ja Mi teda aitavad. Ainus tee vabadusse on templi kaudu. Seal satub ta Sou-Chongi peale. Mees mõistab, et tal ei õnnestu Lisa soovile Euroopasse sõita vastu seista ning annab talle reisiks oma õnnistuse, varjates väärikalt oma kurbust. Lisa lahkub mõistatusliku hiina naeratuse saatel.

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sou-Chongi naeratuste laul „Immer nur lächeln”
  • Sou-Chongi kuplee „Von Apfelblüten einen Kranz”
  • Sou-Chongi aaria „Dein ist mein ganzes Herz”
  • Lisa ja Sou-Chongi duett „Bei einem Tee a Deux”
  • Sou-Chongi armastusduett „Diseliebe Sonne”
  • Ansambel kooriga „Im Namen unseres Wen-Sway”
  • Mi tantsulaul „Im Salon zur blau’n Pagode”
  • Mi ja Gustli duett „Meine Liebe, deine Liebe”
  • Gustli ja Mi tantsuduett „Zig, zig, zig”.
  • Lisa laul „Gern, gern wär ich verlieb”
  • Lisa ja Gustli duett „Es ist nicht das erste Mal”
  • Lisa laul „Ich möcht' wieder einmal die Heimat seh'n”
  • Ansambel "Mit welchem Recht?"
  • Sou-Chongi lahkumislaul "Liebes Schwesterlein, sollst nicht traurig sein"

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1930 – režissöör Max Reichmann. Peaosades Richard Tauber ja Hella Kürty
  • 1952 – režissöör Hans Deppe ja Erik Ode. Peaosades Mártha Eggerth ja Jan Kiepura
  • 1961 – telefilm. Peaosas Gerhard Riedmann, kuid tema eest laulis Fritz Wunderlich
  • 1974 – telefilm, režissöör Arthur Maria Rabenalt. Peaosades René Kollo ja Dagmar Koller