Kose

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kose (Kose))
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See artikkel See artikkel räägib asulast Harju maakonnas. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kose (täpsustus).

Kose

Elanikke: 2020 (1.01.2019)[1] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood: 3460[2] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 59° 11′ N, 25° 10′ E
Kose (Eesti)
Kose

Kose on alevik Harju maakonnas Kose vallas Pirita jõe orus.

Esimest korda juba 1241. aastal mainimist leidnud asula on Kose valla keskus ning ühtlasi suurim viiest vallas paiknevast alevikust Ardu, Habaja, Kose-Uuemõisa ja Ravila kõrval.

Kose kirik on üks vanemaid kirikuid Harjumaal ja Eestis. Alevikus tegutsevad gümnaasium, raamatukogu, lasteaed, kunstikool ja muusikakool.

Aleviku kagunurgas asub Kose-Risti paikkond, kus ristuvad Tallinna–Tartu maantee ja Kose–Purila maantee.

Rahvastikuregistri andmetel elas Kosel 2014. aasta 1. jaanuaril 2034 inimest.

Kose aleviku kaart
Kose alevik koos lähiümbrusega

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Jalakäijate sild üle Pirita jõe

Kose asula paikneb Pirita jõe lammorus, mis on asula juures kärestikulisem ja kiirema veevooluga, kui seda on jõgi ümberkaudsematel aladel. Pirita jõel paikneb Kose aleviku keskel ka väike juga, mida ületab jalakäijate sild, ning sealt edasi allavoolu suundub jõgi kosena mööda kivisemat ja madalamat põhja. Sellelt jõelõigult pärineb arvatavasti ka Kose nimi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose ajalugu

Kose asula algusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Ürikutes on Koset (Cosius) esimest korda külana mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae). Kose suuruseks hinnati 9 adramaad, mis jäi küll alla mitmele tänapäeval endise Kose kihelkonna territooriumil paiknevale asulale (Harmi 25, Kõue 19, Ravila 18, Kirivalla 15 ja Karla 14 adramaad). Taani hindamisraamat valmis küll 1241. aastal, aga seal leiduv oli kirja pandud 1219. ja 1220. aastal. Umbes samast ajast pärines ka Kose kirik, mis on üks vanemaid kirikuid Harjumaal.

Pirita jõe kiiresti voolavat vett kasutati ka vesiveski käimapanemiseks. 1346. aastast on teateid vesiveski kohta, tänini on säilinud Kose veskijärv.

Jüriöö ülestõusust 1343. aastal võtsid osa ka Kose kihelkonna elanikud. Tagajärjeks oli aga ordu karistusretk sama aasta sügisel, mille käigus tehti arvatavasti Kose ja selle ümbrus, nagu muu Harjumaagi, inimestest lagedaks ja sajand hiljem mainiti Koset endiselt 9 adramaa suuruse külana, kus asusid kirik ja veski.

Laadaplats kirikumäel. Näha on ka Kose kirik koos kahe kabeliga ja lõik veel süvendamata Pirita jõge.
Foto: Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum

Kultuurielu algus ja esimesed seltsid[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi lõpul, kui Kosest hakkas kujunema alevik, hoogustus ka kultuurielu.

Esimesed andmed Kose kooride kohta on 1870. aastast, millal meeskoor esines pastor Hörschelmanni ametijuubeli puhul kirikus.

Kose meeskoor võttis 1879. aastal osa teisest üldlaulupeost Tartus. Kooris laulsid ka Tuhala, Oru ja Tammiku vallakooli õpetajad.

1881. aastal asutati Kose pasunakoor. Aastail 1881–1890 juhatas pasunakoori Kose-Uuemõisa kooli õpetaja Siim Oja. 1890. aastal asus pasunakoori juhtima talupoeg ja viiulimeister August Kristal, kes oskas mängida kõiki instrumente. 1892. aasta augustikuus asutati Kose Muusikaselts ja pasunakoor liitus sellega. Neil aastatel korraldati palju pidusid ja kontserte. 1896. aastal telliti pasunakoorile Saksamaalt uued instrumendid. Samal aastal võeti osa ka üldlaulupeost Tallinnas.

20. sajandi esimesel kümnendil tegutses Kosel neli seltsi: Kose Muusikaselts, Kose karskusselts Aade, Aleksandri (Triigi) valla Kooliselts ja Kose Põllumeeste Selts. Seltsidest oli kõige tegusam Kose Põllumeeste Selts, kes asutas 1909. aastal Kose Laenu- ja Hoiuühisuse ja 1911. aastal korraldas põllumajandusnäituse.

Seltsitegevus sai kannatada 1905. aastal, kui rahvas võttis revolutsioonist aktiivselt osa ja karistussalgad põletasid karskusseltsi maja maha ja mitmeid tegelasi karistati. Nii olid järgnevatel aastatel seltsid peaaegu varjusurmas.

Kose karskusselts Aade tegutses aastatel 19011908. Seltsis tegutsesid ka kirjanikke, näiteks Jakob Mändmets (1871–1930), Ernst Peterson-Särgava (1868–1958) ja ajakirjanik J. Reinthal. Selts üüris 1904. aastal eraseltsimaja Roobul, kus peeti kõnesid ka 1905. aasta revolutsiooni päevil ning seetõttu põletasid karistussalklased maja maha.

Muusika- ja karskusseltside ühendamisega moodustati Kose Haridusselts, mis alustas tööd 5. augustil 1907. Seltsi esimeheks valiti Kose-Uuemõisa kooliõpetaja Jaan Jürgenson. Haridusseltsi raamatukogu, mis tänapäeval kannab nime Kose raamatukogu, avati 1908. aastal. Kose kihelkonnas olid raamatukogud veel Paunkülas ja Triigis. Suurim raamatukogu oli kirjanik Voldemar Uexküllil Kose-Uuemõisas.

Ettevõtluse algusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Laenu- ja Hoiuühisuse pangamaja.
Foto: Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum

Revolutsioonist läks mööda mitu aastat, enne kui Kose majanduselu hoogustus.

1909. aastal asutati Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Laenu- ja Hoiuühisus. Ühisus asus esialgu kirikumõisa ruumides ja seega kerkis peagi päevakorda pangamaja ehitamine. Selleks rentis Kose Piimaühing 2 vakamaad 99 aastaks, kuna tolleaegne seadus ei lubanud nõnda väikest maatükki osta ega müüa.

Pangamaja ehitas Jüri Jõffert 1914. aasta suvel. Majas asus veel postkontor, mis tegutseb selles hoones siiani. Hoones asunud saali kasutas enne seltsimaja valmimist Kose Haridusselts ja hiljem Kose 6-klassiline algkool. Kose Laenu- ja Hoiuühisuselt said laenu omale majade ehitamiseks nii Kose Piimaühing, Kose Haridusselts kui ka teised ümberkaudsed asutused.

Panka peeti usaldusväärseks ja iga järgneva aastaga kasvas ka panga liikmete arv. 1909. aastal oli 32 liiget, 1910. aastal 108 liiget, 1917. aastal 298 liiget ja 1934. aastal 961 liiget.

9. novembril 1911 loodi Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Piimaühing. Kose Piimaühingu tootmishoone, kus tänapäeval asub AS Kohuke, kerkis kohe pangamaja vastu. Piima kogumine toimus külade kaupa ja piim veeti kordamööda Kosele. Kuna veoraha ei makstud, põhjustas see hiljem Äksi meeste lahkumise ühingust ja oma meierei asutamise Äksi.

1926. aastast avati ühisuse juures 4 koorejaama: Kiisa (töötas ainult mõne aasta), Kolu, Pikavere ja Palvere.

Kuna ühing oli aeg-ajalt majanduslikes raskustes, siis kõikus pidevalt ühingu liikmete arv. Arusaamatused ühingu juhatuse ja selle liikmete vahel põhjustasid samuti aeg-ajalt probleeme, kuid kohalikud talumehed pidasid ühingu olemasolu ikkagi vajalikuks ja toetasid seda igati.

1912. aastal oli ühingul 98 liiget. 1913. aastal oli ühingu liikmete arv vähenenud kuuekümneni. Aastatel 1916–1918 püsis liikmete arv stabiilselt (57 liiget). 1930. aastal oli liikmete arv kasvanud juba 262-ni ja 1935. aasta andmete kohaselt oli ühingul 256 liiget.

Iseseisvusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti iseseisvumist hoogustus ka ehitustegevus ja ettevõtlus. 1922. aastal valmis Kose Seltsimaja, mille pidulik avamine toimus 22. augustil. Alevikus avati mitu kauplust ja bussijaam. Sellest olenemata oli alevik endiselt väike oma üksikute taludega ja ilma suuremate ettevõteteta.

Üheks suuremaks ettevõtteks kasvas Johannes Kruusemendi autobussijaam, mille kümme autobussi vedasid inimesi mitmel liinil. Sel oli Kose keskel suur bussigaraaž ja köetav bussijaam, mis aga hävisid Teises maailmasõjas.

Kose aleviku areng okupatsiooniajal[muuda | muuda lähteteksti]

Tagasilöök saabus, kui Punaarmee 1941. aastal Eestist taganedes süütas Kose suuremad majad. Kokku hävis 25 maja (näiteks Haridusseltsi maja, mille kohal asub tänapäeval Kose Gümnaasium).

Aastatel 19501959, kui Kose oli samanimelise rajooni keskus, kiirenes taas ehitustegevus. Näiteks alustati täitevkomitee hoone ehitust, mis aga 1960. aastal valmides läks Kose Keskkoolile, kuna Kose rajoon liideti Harju rajooniga.

Pirita jõe kevadine üleujutus Kosel

Kose aardeleid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose aardeleid

Eesti suurim teadaolev noorema rauaaja hõbeaare. Avastati 1982. Kokku 1716 münti 8.12. sajandist kogumassiga 1,9 kg.

Hõbemündid leidis Kose elanik Meelis Pärsik, kes oma koduõues kaablikraavi kaevas.

Kose alevik taasiseseisvunud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

16. jaanuaril 1992 moodustati praegune Kose vald. Kose alevik säilitas oma koha valla halduskeskusena.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Haridusasutustest tegutsevad Kosel gümnaasium, lasteaed, kunstikool ja muusikakool. Aastatel 1983–2007 töötas alevikus ka Kose Teeninduskool, mis rajati 1980. aastatel, et varjata[viide?] Eesti NSV kõrgema juhtkonna majutamiseks mõeldud Kose varjendit. Tänapäeval kuulub endise teeniduskooli hoonekompleks Kose vallale ja selle ruumides asuvad nii kunstikool kui ka muusikakool, osa lasteaiast ja Kose Gümnaasiumi algklassid.

Kose Gümnaasiumi peasissepääs 2013. aastal

Kose Gümnaasium[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Gümnaasium

Kose Gümnaasiumi (endise Kose Keskkooli) sünniajaks võib pidada 1923. aastat, kui Harju maakonna haridusnõukogu asus uue maakonna koolivõrku koostama ning peeti vajalikuks kooli avamist Kosel. Varem oli Kosel töötanud ainult kirikukool, mida on esimest korda mainitud 1840. aastal.

Esimesel aastal oli ette nähtud I–IV klassi avamine 2 õpetajakohaga. 30. aprillil 1928 pikendati koolikohustust Ravila vallavolikogu otsusega 5 õppeaastale ja 1929. aastal 6 õppeaastale. Esimesena lõpetasid 6. klassi 1928. aastal 6 õpilast, kes vahepeal olid õppinud Kose-Uuemõisa algkoolis.

1938. aasta lõpuks valmis uus algkoolihoone. 15. detsembril võeti maja vastu ja anti sissekolimisluba. Õppetöö algas uues koolimajas 9. jaanuaril 1939. Hiljem asus selles hoones Kose raamatukogu.

1956. aastal muudeti kooli nime: Kose koolist sai Kose Keskkool. Järgmine nimemuutus toimus 1. jaanuaril 2003, kui koolist sai Kose Gümnaasium.

1960. aastal kolis Kose Keskkool uude majja, millele tehti suurem juurdeehitus 1975. aastal. 2000. aastal avati uus tänapäevanõuetele vastav võimla, mis paiknes varasema kaarhalli asemel. 20062007 toimus uue tiiva ehitus, kuhu tõsteti ümber eesti keele, matemaatika ja tööõpetuse klassid. Alguses oli plaanis ehitada selle tiivaga ühendatav suur saal aga rahapuudusel sellest loobuti. Samal ajal tehti korda ka koolistaadion. 1. septembril 2008 liitus Kose Gümnaasium eKooli süsteemiga.

Kose Gümnaasiumis töötas 2013/14. õppeaastal 46 õpetajat[3] ja 27 muud töötajat.[4]

Kose Kunstikooli joonistamisklass

Kose Kunstikool[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Kunstikool

Kose Kunstikool alustas tegevust 2001. aasta septembris aadressil Pikk tänav 15 asuvas majas ja kandes nime Kose Kunstikeskus. Neljanda õppeaasta alguses 2004. aastal koliti uutesse ruumidesse, mis paiknevad endise Kose Teeninduskooli ühes tiivas.

2005. aasta augustis, seoses riikliku loaga, muutus Kose Kunstikeskus kunstikooliks. Samuti lõpetas 2005. aasta kevadel kunstikooli esimene lend. Esimese lennu lõpetas kuus õpilast,[5] mida on sama palju, kui 1928. aastal oli hiljem Kose Gümnaasiumiks saanud kooli esimesi lõpetajaid (tollal kuuenda klassi).

2006. aastal tegutses kunstikoolis kuus ringi (algklasside kunstiring, performance group, inglise keel, keraamika, klaasvitraaž ja tarbekunstiring), mille töös osales 98 inimest (nii lapsi, noori kui ka täiskasvanuid).

2009. aastal sattus kool mõningatesse majanduslikesse raskustesse ning uut kursust vastu ei võetud. Samas kompenseeris selle suurem tung eelkooli rühma ning tänu viimasele on kunstikoolis 2009. aasta lõpu seisuga üle saja õpilase, mis on suurim arv kooli senises ajaloos.

2015/16. õppeaastal avati ka robootika õppesuund.

Kose Muusikakool[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Muusikakool

Kose Muusikakool tegutseb aastast 1978. Koolis on 4 osakonda – akordioni-, klaveri-, viiuli- ja puhkpilliosakond – ning kümmekond õpetajat.

Kooli direktor aastani 2012 oli Tiit Helilaid, seejärel Tarmo Velmet. Nüüdne kooli direktor on Kai Rei-Pikajago.

Muusikakool asus algul vanas puumajas aadressil Pikk 8, ent 2013. aastal koliti ümber endise Kose Kutsekeskkooli ruumidesse.

Endise Kose Teeninduskooli hoone

Kose Teeninduskool[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Teeninduskool

Harju rajooni ametikooli rajamine Kosele otsustati 1979. aastaks. Kose Kutsekeskkool nr 40 avati 1983 ja see oli mõeldud 720 õpilasele. Esimesele õppeaastale suunduti nelja põllumajandusliku ja kahe ehituserialaga.[6]

Õpilaste arv vähenes 2000. aastate algul ning teeninduskool liideti 2004. aastal Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooliga.[7] Selle järel lõpetati 2006. aasta sügisest alates tegevus Kose Teeninduskoolis, kus suure õppehoonete kompleksi renoveerimine ja üleval pidamine oleks nõudnud liiga suuri kulutusi.[8]

Kose Teeninduskooli hoone kuulus Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes andis vara üle Kose vallale koos maa-aluste varjenditega. Vallavalitsus plaanis sinna üle viia Kose Gümnaasiumi algklasside osa, ühe lasteaiarühma, kultuurimaja, raamatukogu ja noortekeskuse. Selle teostamiseks taotleti abi Euroopa Liidu fondidest, vald lubas omafinantseeringuid mahus 13 miljonit krooni.[9]

2012–2013 renoveeriti hoonekompleksi tühjalt seisvad osad. Pinnale koliti ümber Kose Muusikakool (asub endises administratiivosas), Kose Noortekeskus (söökla ja sauna osas), Kose Raamatukogu (söökla osas), Kose Kultuurikeskus (raamatukogu ja aula piirkonnas), osa Kose Lasteaiast (laboritepoolses tiivas esimesel korrusel) ja Kose Gümnaasiumi algklassid (teisel ja kolmandal korrusel). Siseõues hakkas tegutsema kohvik Mõnus Amps.

Varem tegutsesid selles hoones juba Kose Kunstikool, Kose Päevakeskus, Kose Äriteeninduse osaühing, OÜ Kose Tervisekeskus, Kose Loomakliinik, fotograaf, massöör, Kose konstaablipunkt, Kose kiirabi (kuni 2011, nüüd Kose Tuberkuloosi haiglas) ja Kose Hambaravi OÜ. Varem tegutses seal ka kino ning pehme mööbli valmistamisele spetsialiseerunud ettevõte Cicada AS. Lisaks asuvad hoones ka valla sotsiaalkorterid.

Üks sissepääs Eesti NSV valitsusele ehitatud varjendisse

Teeninduskooli alused Kose varjendid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose varjendid

Kosel paikneb mitu varjendit, kuid neist olulisim ja suurim on endise Kose Teeninduskooli maa-alal paiknev ning Eesti NSV kõrgema juhtkonna majutamiseks mõeldud umbes 2500 m² suurune varjend.

Kose Päevakeskus tegutseb ühes endise Kose Teeninduskooli tiivas teisel korrusel

Kose Päevakeskus[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Päevakeskus asub aadressil Hariduse tänav 2. Kose päevakeskuse juhataja on Malle Lambasaar.

Päevakeskuses tegutsevad mitmed ringid (näiteks: kabe-malering, laulumängutunnid väikelastele, tervisevõimlemine eakatele) ja seal pakutakse ka sotsiaalteenuseid.

Kose Lasteaed[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Lasteaed öösel
Next.svg Pikemalt artiklis Kose Lasteaed

1930. ja 1940. aastatel oli mitmel aastal kahe-kolme kuu jooksul avatud suvelasteaed, mis töötas Kose seltsimajas. Suvelasteaeda leiti kasvatajad kas spetsiaalse koolituse läbinute hulgast või Tallinna Kodumajandusinstituudist. Lastel oli võimalik mängida lasteaia poolt võimaldatud mänguasjadega, kuid söök tuli ise kaasa võtta. Suve lõppedes esitasid lapsed suvega õpitud laule ja luuletusi oma vanematele.

Lasteaed avati Kosel 1954. aastal. Lapsi oli seal alguses 15 ja töötas kaks lasteaiarühma.

1961. aastal avati lasteaed endise kahe rühma asemel nelja rühmaga, mis oli mõeldud sajale lapsele. Sõimerühmad asusid Kehra maantee 5 ja kaks vanemat rühma paiknesid Pikk 8 asuvas vastremonditud majas. Lasteaiatöötajaid oli kahe maja peale kokku 27.

Tänapäeval kasutatavasse majja, mis on ehitatud spetsiaalselt lasteaiaks, kolis tollane Kose Lastepäevakodu 1978. aastal.

2008. aasta sügisel oli Kose lasteaias 6 rühma, kus käis kokku 126 last vanuses 2–7. Töötajaid oli Kose lasteaias 31. 2013. aastal avati Kose Kultuurikeskuse ruumides kaks lisarühma.

Kose kirik[muuda | muuda lähteteksti]

Kose kirik
Next.svg Pikemalt artiklis Kose kirik
Kose kirik tellingutes 2020. aasta algul

Kose Püha Nikolause kirik on üks Eesti vanimaid kirikuid, mille asutamisajaks loetakse 1231. aastat. Algselt oli tegemist puukirikuga, hiljemalt 1370. aastal valmis kivikirik. Esialgsest kirikust on säilinud vaid müürid.

Katolikuaegne kirik hävis 1482. aasta venelaste süüdatud tulekahjus ja seda asuti taastama hiljemalt Rootsi ajal.[10]

Ülesehitamisel on kiriku põhiplaan jäänud läbi aegade üldiselt samaks, kui välja arvata kiriku põhjapoolne juurdeehitus 1858. aastal (1856–1858 lammutati kiriku põhjaküljel paiknenud käärkamber – selle asemele kerkis suurem leerisaal, mida sai vajadusel kasutada ka kiriku laiendusena).

Uus torn ehitati kirikule 1873. aastal (pühitseti sisse 16. augustil). Torni otsa kaunistab kuldne muna, mille peal paiknevad rist ja kukk-tuulelipp. Kirikutornis on praegu kaks kella, millest vanem pühitseti sisse 22. detsembril 1716. aastal siis veel vanas kirikutornis. Kella kinkis Joh. Knorring Habajalt. Teine kell telliti uue torni tarvis ja seati vanema ning väiksema kella kõrvale 1879. aastal.

Kose kiriku interjöör

Kose kiriku kunstimälestised on ristimisvaagen (15. sajand), vasklühter (17. sajand), kantsel (Tallinna tisleri Tobias Heintze vanema töö 1630. aastast), paest hauaplaat (15. sajand) jm.

1774. aastal kinkis Carl Zoege von Mannteuffel kirikule altariseina. Altariseinal asetses puulaudadele maalitud "Kristus ristil", mis oli vahepeal mitu aastakümmet kinnikaetud praegu kiriku käärkambris paikneva Carl Sigmund Waltheri samasüžeelise maaliga (valminud 1855). 12. aprillil 1859 seati üles leerisaali altarimaaliks mõeldud "Jeesuse haudapanek" (Carl Timoleon von Neffi järgi Otto Zoege von Mannteuffel), mis asub nüüd kiriku lõunaserval.

Kirikus paikneva oreli ehitas 1890. aastal Gustav Normann. Orelile tehti 2002. aastal OÜ Olev Kentsi Orelitöökojas põhjalik remont.

Kiriku kell seati torni 1921. aastal.

Kirikuaias on neli rõngasristi ning rõngasristid on müüritud ka kahele poole Kose kiriku portaali. Kirikuajas asuvad kaks kabelit, millest vanem pärineb Rootsi aja algusest ning paikneb keset kirikuaeda piiravat piirdemüüri. Uuem kabel on Ravila mõisniku Paul von Kotzebue kingitus Kose kirikule (valmis 1898). Kiriku kõrval asub pastoraat, mis on alates 1997. aastast taas aktiivselt koguduse kasutuses.

Kose kirik on arhitektuurimälestisena kaitse all. Legendi kohaselt on kiriku tornikiivri tipus asuvas munas ruum, milles on laud ja neli tooli.

Kose kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestussammas vabadussõjas ja esimeses maailmasõjas langenud Kose kihelkonna meestele
Next.svg Pikemalt artiklis Kose kalmistu

Kose kalmistu on suur kihelkondlik kalmistu, kuhu on maetud nii Kose ja Kõue, aga ka Rae ja Anija valla surnuid. Kalmistu vanem osa paikneb ümber vana kabeli, mis on tänapäeval kasutuses hoidlana matusetarvete ja tööriistade tarvis.

Kalmistu vanimad hauatähised, milleks on paeristid ja üks paekivist hauaplaat, paiknevad vana kabeli läheduses. Hauaplaadil on kirjas nimi Emilie Adelhelt ja selle juurde on surma-aastana märgitud 1826.

Kalmistut ümbritseb maakividest laotud kiviaed, mille lõunapoolses osas on kolm väikest väravat. Peavärav, mille moodustab kolm väravaposti koos nendevaheliste sepistatud väravatega, paikneb kalmistu idaküljes.

Mälestussammas sõjas langenud Kose kihelkonna meestele[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Vabadussõja mälestussammas

Kose kalmistu keskel asub mälestussammas Vabadussõjas ja Esimeses maailmasõjas langenud Kose kihelkonna meestele. Mälestussammas avati 5. juulil 1925. 1941. aastal ausammas lõhuti ning mälestussamba tükid veeti Pirita jõkke. 1989. aastal püstitati Kose Muinsuskaitse Seltsi aktiivsemate liikmete poolt endisele kohale samasugune mälestussammas osaliselt ka originaalsamba tükkidest, mis jõest välja tõmmati. Sammas avati taas 17. juunil.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Kose rahvastikupüramiid 2014. aastal

Kose alevikus, kui Kose valla keskuses, elas 1. märtsi 2006 seisuga Statistikaameti andmetel 2156 elanikku, mida oli enam kui kolmandik valla rahvastikust.

1. jaanuaril 2014 elas Kosel Rahvastikuregistri andmetel 2034 inimest, mis oli ligi 29% Kose valla elanikest. Seejuures oli valla elanike arv suurenenud 7129 inimeseni, kuna 2013. aasta lõpul ühinesid Kose ja Kõue vald.

Aasta 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009
Elanike arv 2213 2151 2182 2151 2200 2166 2251 2148 2266 2180
Põhineb Kose vallavalitsusest saadud andmetel (erineb Statistikaameti vastavatest andmetest).

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Kultuurikeskuse ja Kose raamatukogu sissepääs

Kose raamatukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose raamatukogu

Kose raamatukogu asutati 1908. aastal. Kogu raamatukogu hävis 1941. aastal sõjas. Taastati 1949. Alates 1993. aastast on Kose valla eelarveline asutus. 19962013 tegutseti aadressil Ravila maantee 12. Alates 10. septembrist 2013 asub raamatukogu endise Kose Teeninduskooli ruumides aadressil Hariduse 2.

2004. aastal oli raamatukogus 26 975 raamatut. 2005. aastal tegid 1199 lugejat 15 885 külastust ja sooritasid 30 316 laenutust.[11]

Kose Noortelava pärast omaalgatusliku noortemuusikali "Üks samm sinnapoole" kolmanda etenduse lõppu
Noortemuusikali "Suvevärvid" lõpetamine 2010. aastal

Kose Lauluväljak[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Lauluväljak

Kose Lauluväljak asub Aasumäel. 1984. aastal põles ära laululava kõlakoda. Säilinud on betoonist trepistik.

23. mail 2009 avati laululava taga paiknev Kose Noortelava.[12]

Kose Pasunakoor[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Pasunakoor

Kose Pasunakoor tegutseb juba 1881. aasta kevadest.

Kose Pasunakoori juhendaja on Olev Roosa.

Kose Kammerkoor[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Kammerkoor on loodud 12. septembril 1989. Selle juhendajad on Heli Sepp ja Inta Roost. Koor on võitnud Tuljaku võistulaulmisel II koha (2001, 2002) ja III koha (1994, 2007).[13]

Kose naisrühm Kirilind 2008. aasta Europeade'il Šveitsis

Rahvatantsurühm Kirilind[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose Kirilind

Kirilind on rahvatantsuga tegelev naisrühm, mille algusajaks võib pidada 1971. aasta sügisest. Alates 1973. aastast osa võetud kõigist üldtantsupidudest. Suurimateks saavutusteks on teine koht Vabariiklikul naisrühmade võistutantsimisel (2000), esimene koht ja publiku preemia Maie Orava tantsude võistutantsimisel (2001), kolmas koht Kai Leete tantsude võistutantsimisel (2002 ja 2006) ning kolmas koht Vabariiklikul naisrühmade võistutantsimisel (2003).

Folkansambel Pillipiigad[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Muusikakooli folkansambel Pillipiigad tegutseb alates 1987. aasta maist.

Juhendajad on Juta Helilaid ja Angelika Kadarik.

Kose valla naiskoor Krõõt[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Krõõt (koor)

Koor loodi 1981. aasta septembris Juta Helilaiu algatusel. Koori praegune dirigent on Tiina Steinberg ning kooris laulab naisi nii Kose vallast kui ka Tallinnast.[14]

Alates 1985. aastast on koor osalenud kõigil üldlaulupidudel ning laulnud vabariiklikel naiskooride laulupäevadel Haapsalus (1984), Põlvas (1989), Elvas (1993), Viljandis (1998) ja Narvas (2001). Tihti on esinemas käidud välismaal.

Kultuurimälestised[muuda | muuda lähteteksti]

Kose pastoraadi hoone on arvele võetud kultuurimälestisena

Kose alevikus on kultuurimälestistena arvele võetud peamiselt kirikuga seotud objekte. Lisaks Kose kirikule endale on kaitse all nii kirikuaed, pastoraadi hoone, mõlemad kirikuaia kabelid, kirikuaia piirdemüür väravaga kui ka aias paiknev Otto von Kotzebue haud. Samuti paikneb kirikus hulgaliselt kunstimälestisi. Väljaspool kirikuaeda on kaitse all Kose kalmistu, kalmistul paiknev Vabadussõja mälestussammas ja Pirita jõe äärde jääv II maailmasõjas hukkunute ühishaud.

II maailmasõjas hukkunute ühishaud[muuda | muuda lähteteksti]

Aadressil Pikk 27a asub Teises maailmasõjas hukkunute ühishaud, kuhu on maetud 1941. ja 1944. aasta lahingutes langenuid. 1950. aastal püstitati samasse mälestussammas, mis kujutab endast kaheosalisest alusest, postamendist ja dolomiidist sambast koosnevat obeliski. Samba ülemisse ossa on raiutud viisnurk. Samba esiküljel on eesti- ja tagaküljel venekeelne tekst.[15]

Kose Vallamaja[muuda | muuda lähteteksti]

Vallamaja, milles töötavad volikogu, vallavalitsus ja haldusaparaat, asub Kose alevikus aadressil Hariduse 1.

Tehnilised infrastruktuurid ja maa[muuda | muuda lähteteksti]

Uue veevärgi paigaldamine koos tee-ehitusega 2010. aastal. Kose–Jägala maantee ja selle äärde jääv kergliiklustee

Alevikus toimib keskküttesüsteem ja küttena kasutatakse valdavalt põlevkiviõli. Kaugkütte teenust pakkus kuni 2013. aasta sügiseni UM Soojus OÜ, mis oli Kose vallale kuuluv osaühing. Siis liideti see teise vallale kuuluva ettevõtte, OÜ Kose Veega.[16]

Kosel paikneb elektri jaotusvõrgu 35/10-kilovoldine alajaam, mis on oluline sõlmpunkt Harju maakonna elektrivõrgus. See piirkonnaalajaam rajati 1971. aastal ning seda uuendati 2015.[17]

Alevik on varustatud ühisveevärgiga. Kose valla vee-ettevõte on OÜ Kose Vesi, mis kuulub täies mahus vallale ja osutab veevarustus- ja kanalisatsiooniteenust lisaks Kosele ka Kose-Uuemõisa ja Ravila alevikus ning Oru, Sepa, Karla, Vardja ja Palvere külas.[18]

2010–2012 viidi läbi Kose aleviku ühisvee- ja kanalisatsiooni rekonstrueerimine, mille käigus vahetati välja vee- ja kanalisatsioonitorustikud ning valmisid veetöötlusjaam ja uus reoveepuhasti.[19]

Kose alevik on üks kümnest suuremast Kose valla asulast ning elamurajoonist, mis on varustatud tänavavalgustusega. Teised on Ravila, Kose-Uuemõisa, Palvere, Oru, Karla, Vardja, Sepa, Männimäe ja Heinamäe (kaks viimast on elamurajoonid Oru külas).

Kose vallas on maa jagatud kolme maksutsooni, millest Kose alevik moodustab ühe tsooni. Maamaks Kose alevikus on 2,0% maa maksustamise hinnast aastas.

Tervishoid[muuda | muuda lähteteksti]

Hariduse tänav

Tervishoiualast abi osutavad Kosel 3 perearsti, kellel on ka harukabinette Kose-Uuemõisas ja Orus. Eriarstide juurde suunatakse elanikke valdavalt Tallinna meditsiiniasutustesse.

Kiirabiteenust osutab Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabibrigaad, mis paikneb Põhja-Eesti Regionaalhaigla Pulmonoloogiakeskuse tuberkuloosiosakonnas Kose polikliinikus Ravila mnt 29.

Tervishoiukulud Kose valla eelarves on väga väikesed: 2006. aastal oli eelarves tervishoiule ette nähtud 130 000 krooni, mis kulus perearstikeskuste toetamiseks ja eriarsti vastuvõttudele.[20]

Vana apteek. Pildistamise hetkel kasutusel Tarbijate ühisuse poena.
Foto: Kose-Uuemõisa Koduloomuuseum

Apteek[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Alfred Ellrich avas Ravila mõisas 1884. aastal oma apteegi. Varsti pärast seda lasi mõis Ravilast ühe maja Kosele vedada, mis ehitati 1888. aastal ümber apteegiks.

20. sajandi alguses asus apteek vana koolimaja ja praeguse raamatukoguhoone kohal, kust pärast esimest maailmasõda koliti uude asupaika (Kehra mnt 6), kus paiknes apteek 2002. aastani. Siis kolis AS Kose Apteek aadressile Pikk tänav 15.

Hambaravi[muuda | muuda lähteteksti]

Kosel pakuvad hambaravi võimalust kaks ettevõtet: OÜ Hambaravi Malle Veering (asub samas majas, kus postkontor) ja OÜ Kose Hambaravi (asukohaga Hariduse 2, esimesel korrusel).

Kose sanatoorium

Kose sanatoorium[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kose sanatoorium

Esimesed haiged võeti Kose sanatooriumisse 25. mail 1966. Tänapäeval kuulub sanatoorium sihtasutusele Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja seal on 100 voodikohta.

Kose sanatooriumis ravitakse tuberkuloosihaigeid.[21]

Veterinaaria[muuda | muuda lähteteksti]

Veterinaaria alast teenust pakub Priit Koppeli Kose Loomakliinik asukohaga Hariduse 2.

Ettevõtlus[muuda | muuda lähteteksti]

Nisupõld aleviku territooriumil

Kose aleviku ning ühtlasi ka Kose valla suurimaks tööandjaks on vald (Kose Gümnaasium, Kose Lasteaed jm.).

Aleviku üks suurim tööandja oli Tere AS tütarfirma AS Kohuke, mis rajati 1996. aastal endistesse Kose Piimaühingu meierei ruumidesse postkontori vastas, kuid mis koliti 2010. aasta suvel Viljandisse. Majandussurutisega kaasnenud raskuste tõttu on Koselt tootmise minema kolinud või pankroti läinud veel mitu ettevõtet.

Radix Hoolduse OÜ on olmejäätmete veo ja käitlemisega tegelev ettevõte, mis tegutseb Kose, Lääne-Harju, Kuusalu ja Anija vallas.[22]

Ecoterm AS on asutatud 1993. aastal. Ettevõtte tegevusalaks on komplektsete automatiseeritud soojussõlmede ja avatavate plaatsoojusvahetite valmistamine.[23]

AS Standard on 1944. aastal asutatud mööblitootja. Mööblit toodetakse kahes tehases, millest üks asub Tallinnas Marja tänaval ja teine Kose-Ristil.[24]

Kosel paikneb ka elektri- ja telekommunikatsioonivõrkude projekteerimise, ehitamise ja hooldamisega tegelev ettevõtte Corle.

AS Kose Agro on Ravila ühismajandist 1993. aasta põllumajandusreformi tulemusel välja kasvanud ettevõte, mille põhitegevuse oli ja on taimekasvatus. Ettevõtte harida on ligikaudu 900 hektarit maad Kose vallas ning osa sellest jääb ka Kose aleviku piiridesse.

Transport[muuda | muuda lähteteksti]

Kose vaadatuna Tallinna–Tartu maantee suunalt

Kohalikud ühistransporditeenused on tihedalt seotud kooliliinidega. Koolipäevadel on bussid kolmel Kose vallas moodustatud liinil 5 korda päevas, koolivaheaegadel 3 korda päevas ja nädalavahetustel ning riiklikel pühadel liiklust ei toimu.

Bussiliine Tallinn–Kose–Ardu ning Tallinn–Kose–Habaja–Kuimetsa kasutavad Tallinnas ja Kosel tööl ning koolis käivad inimesed.

Alevikku läbivad suuremad teed on Kose–Purila maantee, Kose tee, Kose–Jägala maantee, Kose–Ravila–Nõmbra tee ja Kose sanatooriumi tee.

18. novembril 2013 avati Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee Aruvalla–Kose teelõik (kilomeetrid 26,7–40,0),[25] mis parandas transporditingimusi aleviku ja pealinna vahel. Kose–Ardu–Võõbu neljarealise teelõigu valmimisel 2020. aastal ei läbi Tallinna–Tartu maantee enam Kose-Ristit, vaid kulgeb sellest lõunast mööda.

Keskkonnakaitse ja prügimajandus[muuda | muuda lähteteksti]

Olmejäätmete veoga Kose vallas tegeleb OÜ Radix Hooldus ning jäätmeid ladustatakse Jõelähtme ja Väätsa prügilasse; kuni 1. juuli 2009 leidis kasutust ka Oru lähedal asuv Nõrava prügila, mis on nüüdseks suletud.[20]

Ohtlike jäätmete kogumispunkt asub Kose bensiinijaamas. Samuti on kauplustes on vanade patareide kogumiskonteinerid. Suuregabariidilisi jäätmeid viiakse ära kampaania korras.[20]

Seisuga 1. jaanuar 2008 oli Kosel 6 pakendijäätmete ning 7 paberi- ja papijäätmete kogumiskonteinerit, millele lisandusid veel kooli, lasteaia ja raamatukogu juures olevad konteinerid. Koostöös MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsiooni ja MTÜ Eesti Pakendiringlusega on plaanis pakendijäätmete kogumisvõrku tihendada.[26]

Kose territooriumil asub ka potentsiaalselt keskkonnaohtlikke objekte, mis kuuluvad likvideerimisele, näiteks Kose masuudihoidla.

Suviti on tööl aednik, kes hooldab Kose aleviku haljasaladele istutatud puid-põõsaid ja püsikuid.

Detsembritorm 2011. aastal kiskumas katust ühelt Kose alevikus asuvalt majalt

Turvalisus[muuda | muuda lähteteksti]

Korrakaitsega tegelevad politsei Kose piirkonna konstaablid, keda abistavad abipolitseinikud ja MTÜ Kose korravalve. Viimasena mainitu on valla ja ettevõtjate koostöös loodud ning osaliselt valla eelarvest finantseeritud asutus, kus töötab 7 teenistujat.

Kose alevikus tegutseb Kaasiku naabrivalve piirkond, mis on üks kahest Kose valla territooriumil moodustatud naabrivalvepiirkonnast.

Kose vallas ei ole ettevõtteid, mis võiksid endast kujutada suurt ohtu ümbruskonnale.

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

Kose alevik õhust

Kose Spordimaja[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Spordimaja valmis 1993. aastal Kose kutsekooli viimase ehitusjärguna. Kompleks koosneb ujulast, raskejõustiku saalist, kehalise ettevalmistuse saalist ja abiruumidest.

Kose ujula on nelja 25-meetrise rajaga ujula, mis töötab kütteperioodil. Ujulaosa rekonstrueeriti pärast hoone üleandmist Kose vallale 2001. aastal.

Kose Tenniseklubi[muuda | muuda lähteteksti]

Kosel asuvad tenniseväljakud, mida haldab MTÜ Kose Tenniseklubi.[27]

Kose Korvpalliklubi[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Korvpalliklubi on asutatud 1992. aastal. Klubi korraldab näiteks Kose meistrivõistlusi korvpallis.

Kose Spordikool[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Spordikool (tegutseb 1. septembrist 1996) tegeleb kergejõustiku, ujumise ja korvpalliga. Kool allub Kose vallavalitsusele.[28]

Kergejõustikuklubi Kose 2000[muuda | muuda lähteteksti]

Kergejõustikuklubi Kose 2000 tegutseb alates 2000. aastast.[29]

Kose maadlusklubi Võimula[muuda | muuda lähteteksti]

Kose Võimula maadlusklubi on nime saanud Eesti raskejõustiklase Tõnu Võimula (11. september 18711955) järgi, kes elas Kose kihelkonnas Tuhalas. Klubi alustas tegevust 1998. aastal ja selle all võistles edukalt näiteks Magnus Piirits, kes tuli korduvalt oma vanuseklassis Eesti meistriks. 2014. aasta seisuga on klubi tegevus katkenud.

Karateklubi Daigo[muuda | muuda lähteteksti]

Karateklubi Daigo tegutseb nii Kosel kui ka Tallinnas Sikupilli Keskkoolis.

Kose staadion[muuda | muuda lähteteksti]

Kose staadion. Kaugemalt paistab Kose ujula

1. juulil 2008 avati ümberehitatud Kose staadion BIG Kuldliiga etapiga.[30]

FC Kose[muuda | muuda lähteteksti]

FC Kose loodi 1999. aasta kevadel Kose-Uuemõisa ja Oru noorte poolt. Meeskond treenis algul Kose Gümnaasiumi staadionil, aga kuna sealsed tingimused olid viletsad, koliti kuni Kose koolistaadioni ümberehitustööde lõpuni Oru kooli staadionile. Pärast seda jätkati treeninguid taas Kosel. Praegu kasutatakse mõlemat staadioni.

Estonian Open[muuda | muuda lähteteksti]

Kosel hakkasid alates 2009. aasta novembrist toimuma ka Eesti meistrivõistlused Rubiku kuubiku lahendamises (teise nimega Estonian Open). Tegemist on esimese sellelaadse võistlusega Eestis, kus püstitatud tulemused võivad saada ametlikult tunnustatud nii Eesti kui ka maailmarekorditena. 2009. aasta võistlusel püstitatud kaks maailmarekordit olid arvatavasti esimesed maailmarekordid, mis kunagi Kose alevikus püstitatud.

Kose alevikuga seotud silmapaistvaid isikuid[muuda | muuda lähteteksti]

Otto von Kotzebue haud Kose kiriku kalmistul
Mati Kõrts 2009. aastal Kose Noortelaval noortemuusikali "Üks samm sinnapoole" proovis

Meresõitja-maadeavastaja Otto von Kotzebue (1788–1846) oli Triigi mõisa omanik (Triigi mõis kuulus tol ajal Kose kihelkonda). Ta on maetud Kose kiriku kalmistule.

Anton thor Helle (1683–1743) oli saksa päritolu vaimulik, keele- ja kirjamees, kes pidas kirikuõpetajaametit lisaks Jüri kihelkonnale ka Kosel. Ta oli esimese eestikeelse Piibli tõlkija.

Eestimaa konsistooriumis tegutses pietistide grupp. Sinna kuulus ka Hermann Johann Heitzig Koselt. Nad andsid välja eestikeelse Uue Testamendi (1715), kirikliku käsiraamatu (1721) jm.

Kose kirikuaeda on maetud Peter August Friedrich von Manteuffel (1768–1842), kes oli Ravila mõisa omanik kokku 63 aastat. Manteuffel suhtus väga sõbralikult talurahvasse, oskas kõiki talutöid ja olevat lasknud endale isegi mõisatallis mõned piitsahoobid anda, et teada saada, mida talupojad ihunuhtluse ajal tunnevad. Rahva seas "hullu krahvina" tuntu avaldas jutukogu "Aiawite peergo walgusel", milles kajastas talurahva elu ja kombeid.

Joachim Cottlieb Schwabe (1754–1800) sündis Kosel pastori pojana. Toimetas 1790. aastail Tallinnas välja antud Eesti-Ma Rahva Kalendrit.

Kose alevikust on pärit arheoloog Marta Schmiedehelm (1896–1981).

Kose kirikuõpetaja Harald Põld (1874–1939) oli paljude seltside ja ühistute juhatuse esimees, raamatu "Eesti keeleõpetus koolidele" koostaja.

Kosel töötas 20. sajandi aluses 45 aastat arstina Jüri Kaupmees (14. jaanuar 1889 – 22. detsember 1966), kes saavutas rahva hulgas erakordse populaarsuse ja oli valitud paljude seltside auliikmeks.

Valve Ventsel (14. aprill 1925 Kadrina – 23. oktoober 2005 Kose) oli luuletaja ja kunstnik.

Aleviku lõunaosast Kose-Ristilt on pärit animaator ja režissöör Riho Unt (sündinud 1956).

Kosel on koolis käinud fotograaf ja alpinist Jaan Künnap.

Ooperilaulja Mati Kõrts lõpetas 1981. aastal Kose Gümnaasiumi (tollel ajal Kose Keskkooli).

Endine Postimehe ajakirjanik ja praegu Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski on Kose Gümnaasiumi 29. lennu lõpetaja.

1999 lõpetas 40. lennu koosseisus sama kooli raadio- ja teleajakirjanik Meelis Kompus.

2008. aastal lõpetasid 49. lennu koosseisus lavastaja Mehis Pihla[31] ja ettevõtja Kristel Kruustük[32].

Alevikus on sündinud ja koolis käinud poliitik ja pedagoog Vallo Reimaa, kes oli ajavahemikus 5. aprill 2007 – 23. jaanuar 2008 Eesti regionaalminister.[33]

Kose aleviku kõrval Liiva külas elab plaadifirma TopTen juhataja, Viru Folgi korraldaja ja harrastusornitoloog Peep Veedla.[34]

Mord Fustang ehk Rauno Roosnurm on elektroonilise tantsumuusika esitaja, kes on tegutsenud peamiselt Põhja-Ameerikas.[35]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Statistikaamet, vaadatud 9.06.2019.
  2. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  3. Kose Gümnaasium. Pedagoogiline personal
  4. Kose Gümnaasium. Teenindav personal
  5. Kose Kunstikooli koduleht
  6. "Kose vald 20", lk 9
  7. Riigi Teataja: Kose Teeninduskooli ja Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli ümberkorraldamine
  8. Veiko Pesur: "Kose teeninduskool sureb välja" Ärileht (Eesti Päevaleht), 16. veebruar 2004
  9. Kaia Roots: "Endine Kose teeninduskool ärkab elule" Harju Elu, 10 oktoober 2008
  10. Kose kirik eelk.ee
  11. "100 aastat Kose raamatukogu" Kose Teataja, aprill 2008, lk 7–8
  12. "Tegemistest Noortelaval" Kose Teataja, juuni 2009, lk 6
  13. Kose Kammerkoor rahvakultuur.ee
  14. Kose valla koduleht: Kose valla naiskoor
  15. II maailmasõjas hukkunute ühishaud Kultuurimälestiste riiklik register
  16. Kose Vesi: ajalugu
  17. "Valmis rohkem kui miljon eurot maksnud Kose alajaam" Delfi Ärileht, 9. september 2015
  18. Kose Vesi: ettevõttest
  19. Kose aleviku ühisvee- ja kanalisatsiooni rekonstrueerimise projekt Kose Vesi
  20. 20,0 20,1 20,2 Kose Valla arengukava 2006–2013
  21. Tuberkuloosiosakond Kosel Regionaalhaigla
  22. www.radix.ee
  23. www.ecoterm.ee/
  24. www.standard.ee
  25. Avati Aruvalla-Kose maanteelõik – 13 kilomeetrit ohutut teed
  26. Kose vallavolikogu istung 20. detsembril 2007: Kose valla jäätmekava vastuvõtmine
  27. TENNISEVÄLJAKUTE KODUKORD kosevald.ee
  28. www.spordimaja.ee
  29. Kergejõustikuklubi Kose 2000 koduleht
  30. Kose staadion avatakse BIG Kuldliiga etapiga Kalev.ee, 1. juuli 2008
  31. Mehis Pihla Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
  32. "Kristel Kruustük: Euroopa Liidu abiga Koselt maailmakaardile" kasulik.delfi.ee, 28. november 2018
  33. Siseministeeriumi koduleht. Vallo Reimaa
  34. "Valveornitoloog hakkas folgifänniks" Virumaa Teataja, 20. mai 2010
  35. "Kõige edukam Eesti muusik maailmas - Mord Fustang" EEsti Ekspress, 12. juuli 2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hardo Voll ja Helve Voll. Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila, Maalehe Raamat: 2002. ISBN 9985641590
  • Kose vald 20 : sündmused, faktid, mälestused, Kirilille Kirjastus: 2012. ISBN 9789949439454

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]