Tuljak
Jump to navigation
Jump to search
![]() |
See artikkel räägib laulust; tantsu kohta vaata artiklit Tuljak (tants); kohviku kohta artiklit Tuljak (kohvik); koori kohta vaata artiklit Tuljak (koor) |
"Tuljak" on eesti koorilaul, mille viisi komponeeris Miina Härma mitme rahvaviisi töötlusena ning sõnad kirjutas Karl Ferdinand Karlson.
Laulule on Anna Raudkats seadnud tuntud rahvatantsu (tuljak).
Laulusõnad[muuda | muuda lähteteksti]
- Terve vald oli kokku aetud,
- kihelkond kokku kutsutud;
- külalisi igat seltsi –
- Viruvanem kaasagagi palutud!
- Tõnni, parajam peiu,
- kosind Mannikese endale,
- Manni, nobedam neiu,
- läheb Tõnnile mehele.
- Pulmad, jah pulmad!
- Pulmapidu ülitore.
- Viina viiskümmend vaati,
- pulma kraami kokku toodi
- nõnda palju, kui saadi.
- Parte, hanesid praeti
- vist üle tuhande ära,
- terve trobikond püssisid
- pulma auks teeb kära.
- Kas vahest kuu
- meil kumab ju,
- või näen päikest hiilg’va sära sees?
- See on ju Tõnn, seal ka ta Mann –
- kahekesi sammuvad nad käsi-käes.
- Teeb nalja Mann,
- siis naerab Tõnn,
- nii et vesi veereb palgeilta.
- Neil ilus ilm,
- neil särab silm,
- jõuaks nemad nõnda elust läbi ka!
- Vennad, veeretage viru valssi,
- meie tahaks minna tantsima.
- Tublist’ helistage tuljaku tantsu,
- see paneb vere kihama.
- Pill sütitab meeli, tants keerutab pead,
- poiss kutsub, memm tahab, et tantsima läed.
- Kuid miks värised, hüppad nõnda, südameke sees,
- kui kaenlasse vajutab meid mehine mees.
- „Ärge häbenege, piigakesed, midagi meid,
- meie võime ju omal ajal kosida teid.
- Kena hobu hirnub tallis, tore saan on mul ka,
- rikas talu, mille peremeheks pea saan ma.“
- „Kuule armas languke!“
- „Mis tahad, Tõnni taadike?“
- „Tants on tubli, lõbus pilliviis!“
- „Eks läheme ka tants’ma siis!“
- Hõissa!
- Tõnni taat viis Manni memme tantsima!
- Taati memmega
- Laskem elada!
Laulu tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]
"Tuljak" on Eesti kõige tuntum segakoorilaul.[1] "Tuljak" on saavutanud eriti suure populaarsuse ja muutunud laulupidude "rõkkava rõõmu lauluks", kirjutas Leida Kalling-Kant.[2]