Karistussalk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Karistussalk on väesalk, mis on moodustatud ülestõusnute või partisanide vastu võitlemiseks[1].

Karistussalkasid moodustasid nt Tsaari-Venemaa võimud 1905. aasta revolutsiooni ajal, et maha suruda mässulisi[viide?].

Karistussalgad Eesti alal[muuda | muuda lähteteksti]

Rahutuste likvideerimise ajaks moodustati keisri ukaasiga 24. novembrist ajutine Balti kindralkubermang ja määrati ajutiseks kindralkuberneriks Vassili Sollogub (1848–1914). Eestimaa kubermangu kuberner oli märtsist kuni 13. novembrini 1905 Aleksei Lopuhhin. Rahutuste mahasurumiseks moodustati ekspeditsioonisalgad: Põhjasalk, mille juht Tema Keiserliku Kõrguse õukonna kindralmajor Aleksander Orlov ja kuhu kuulusid 1 pataljon jalaväelasi, 8 eskadroni ratsaväge, 6 kahurit ja 4 kuulipildujat, koondsalga tegevuspiirkonnaks oli Liivimaa kubermangu Valga, Volmari ja Võnnu kreis. Lõunasalk, mille juhiks oli kindralmajor Meinard ja kuhu kuulusid 6 eskadroni, 200 ratsaväelast ja 2 ratsaväekahurit, Tegevuspiirkonnaks Pļaviņas (saksa k. Stockmannshof). Kindralmajor Wendti salk, kuhu kuulusid 2 pataljoni, 2 eskadroni, 6 kahurit ja 2 kuulipildujat. Tegevuspiirkonnaks Krustpils (saksa k. Kreutzburg) ja Läti Riia–Orjoli raudtee tegevuse kindlustamine. Jelgavasse (saksa k. Mitau) suunati 6 pataljoni jalaväge, 6 eskadroni ratsaväge ja 2 suurtükipatareid. Eestimaa kubermangu suunati 2 pataljoni mereväelasi kuulipildujatega ja Saaremaale salk mereväelasi (218) 2 kuulipilduja ja 8 ohvitseriga. Lätlastega asustatud Vitebski kubermangus Põtalovos asuvasse Peterburi–Varssavi raudtee raudteejaama saadeti 2 roodu jalaväge ja kasakasotnja 2 kuulipildujaga[2].

Eestimaa kubermangus tegutses karistussalkadena algul 800 madrust, hiljem ka 2 tragunieskadroni ja 2 jalaväeroodu[3]. Liivimaa kubermangus tegutses karistussalkadena jalaväepataljon, 8 tragunieskadroni ja sapöörirood[3]. Eestimaa kubermangus juhtis karistussalkade tegevust kindralmajor Vladimir Bezobrazov, Liivimaa kubermangus kindralmajor A. Orlov[3].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis, 2011.