Pietism

Pietism (ladina sõnast pietas 'vagadus, jumalakartlikkus') oli saksa protestantismi vabadusliikumine 17.–19. sajandil. Pietism mõjutas ka kalvinismi ja roomakatoliiklust. Pietismi isaks nimetatakse Philipp Jakob Spenerit, kes rajas pietistliku teoloogia alustalad. Pietismi eelkäijaks võib aga lugeda Johann Arndti, kes tegutses 1600. aasta paiku Braunschweigis ja kirjutas neli raamatut täiuslikuks kristlaseks olemisest.

Philipp Jacob Spener (1683)

Pietism vastandus luterlikule ortodoksiale, suunates pilgu tulevikku, kui kristluse helgemale ajajärgule. Pietismi peamine eesmärk oli uuenenud inimese loomine. Selle jaoks pidi iga inimene ise intensiivselt kristluse põhitõdedega suhestuma. Seega on pietismile omane individuaalsus, aga ka teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest.

August Hermann Francke

Pietistid asetasid esikohale kristliku vagaduse ja ligimesearmastuse, kuulekuse, kuid ka töökuse, karskuse, eluviiside lihtsuse ja säästlikkuse. Ilmalikud lõbustused, ilmalike laulude, ka rahvalaulude laulmine ja eredavärvilise rõivastuse kandmine hüljati. Lastele õpetati vaimulike tekstide lugemise kõrval käsitööd; nõuti ranget kuulekust ja distsipliini, mille saavutamiseks kasutati sageli kehalisi karistusi. Pietistide arvates tekkisid suur osa ühiskondlikke pahesid väärkasvatusest, nad soovitasid rohkem tähelepanu pöörata laste kasvatamisele ja see töökasvatuse, õppetöö emakeelseks ja näitlikuks muutmise ning vagaduse teel elulähedaseks muuta.

Pietismi keskuseks kujunes Halle linn Saksimaal, kus sealse Halle ülikooli teoloogiaprofessor August Hermann Francke (1663–1727) oli Philipp Jakob Speneri kõrval nimekamaid pietismi ideolooge Euroopas.

Pietism ja vennastekogudused Eestis

Pietism hakkas levima Eestis Rootsi aja lõpukümnenditel. Pooldajateks olid Liivimaa kindralsuperintendant Johann Fischer ning mitmed pastorid ja Tartu ülikooli õppejõud (U. Hjärne, M. Dan, L. Mölin). Tallinna toomkoguduse pastor Christoph Friedrich Mickwitzil andmeil oli 1728. aastal pietismisõbralikud pastorid ja mitme kooliõpetajad: hilisem Liivimaa kindralsuperintendent 1736–1744 Jakob Benjamin Fischer (1684–1744), Rannu pastor Johann Caspar Meder, Kullamaa pastor Heinrich Gutslaff, Harju-Jaani pastor Heinrich Christoph Wrede jt. Heinrich Gutslaff asutas juba 1713. aastal oma Kullamaa kihelkonnas kihelkonnakooli, 1727. aastal andis ta koos piiblitõlkija Anton thor Hellega välja eestikeelse usuõpetuse õpiku “Jummala Nõu Innimesse iggawessest õnnistusest”. Pastor Heinrich Christoph Wrede Harju-Jaani kihelkonnas 1717. aastal köstrikooli, kus õpetajaks oli köster Jaan Bergmann, H. Chr. Wrede oli pikemat aega nn Albu vaestekooli juhataja ja 1721. aastal andis ta uuesti välja 1695. a Johann Hornungi toimetusel ilmunud “Koddo ning Kirgo ramatu”. Chr. Friedrich Mickwitz asutas 1725. aastal Tallinnas pikka aega tegutsenud orbudekodu koos kooliga. Anton Thor Helle avaldas ka 1732. aastal oma keeleõpiku. Enamik ülalmainitud kirikutegelastest olid hariduse saanud Halle ülikoolis

Kuigi juba oma eluajal oli saksa luterlik teoloog Johann Arndt (1555–1621) kirjavahetuses Niguliste kiriku pastori ja Tallinna superintendendi Johann Knopiusega (1579–1632), leidis eestlaste hulgas pietism laiemat kõlapinda 18. sajandil, kui Eesti aladele jõudsid hernhuutlased. Nad tegid misjonitööd, mille läbi sai vennastekogudusliikumisest tõenäoliselt siiani suurim äratusliikumine Eestis.

 Pikemalt artiklites Hernhuutlus Eestis ja Hernhuutlus

Kirjandus

• Olaf Sild, August Hermann Francke' mõjud meie maal., Usuteadusline Ajakiri, Detsember 1927 Nr 2, lk 69-92