Lääne-Frangi riik

Allikas: Vikipeedia
Lääne-Frangi riik
843987
West Francia 843.svg
Lääne-Frangi kuningas {{{riigipea-nimi}}}
Pealinn Pariis

Lääne-Frangi riik (ladina keeles Francia Occidentalis) oli lühiealine kuningriik, mis hõlmas Karolingide impeeriumi lääneosa maad, mis läksid 843. aasta Verduni lepingu tulemusel Karl Suure pojapoja Charles II Paljaspea vaieldamatu kontrolli alla.

Läänefrankide kuningriik (punane) aastal 843.

Frangi riik, Karl Suure poolt ühendatud riik, mis koosnes suurest osast Lääne-Euroopast, jagati pärast kolmeaastast kodusõda (840-843) tema pojapoegade vahel. Nende vanaisa poolt asutatud frangi Karolingide impeerium kestis nende isa Ludwig Vaga kaudu ainult ühe põlvkonna. Tema riik, suur pärusvaldus, mis kattis enamuse Põhja-Itaaliast (Lombardia), Prantsusmaa (välja arvatud Bretagne), Madalmaad, Šveitsi ja enamuse tänapäeva Austriast ja Saksamaast, jagati pärast mõningaid vähese mõjuga kokkupõrkeid Ida-Frangi riigiks, Lääne-Frangi riigiks ja Kesk-Frangi riigiks.

"Lääne-Frangi riigi" muutumist "Prantsusmaaks" ei saa kinnitada ühegi kindla kuupäevaga, vaid esitatakse järkjärgulise arenguga varakeskaegsest feodaalmaast moodsaks rahvusriigiks. Mõned ajaloolased peavad Hugues Capeti valimist ja kroonimist Lääne-Frangi riigi Prantsusmaa kuningriigiks muutumise sündmuseks, kuigi Capet ise ja tema järglased krooniti kui "Rex Francorum" või "frankide kuningaks" kuni Philippe II Auguste võttis 12. sajandi lõpul tiitli "Franciae Rex" või "Prantsusmaa kuningas". Pariisi krahvi Hugues Capeti troonile asumine (987) rajas Kapetingide dünastia, mis selle Valois ja Bourboni harudega valitses Prantsusmaad rohkem kui 800 aastat.

Lääne-Frangi riik jagati järgmisteks suurteks läänideks: Akvitaania, Bretagne, Burgundia, Kataloonia, Flandria, Gascogne, Gothie, Île-de-France ja Toulouse.

Verduni leping[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Verduni leping

Kui Ludwig Vaga aastal 840 suri, taotles vanim poeg Lothar kogu keisririiki olenemata jaotamisest. Vaidlus sütitas uue sõja, seekord ühinesid Charles II ja Ludwig Sakslane Lothari vastu. Pärast kaotust Fontenay lahingus oma noorematele vendadele, põgenes Lothar oma pealinna Aachenisse ja kogus uue armee. Uued väed olid kehvemad kui noorematel vendadel. Aastal 842 leppisid Charles II ja Ludwig Strasbourgi vannetega kokku kuulutada Lothar keiserlikule troonile kõlbamatuks. Strasbourgi vanded tähistasid enne Verduni lepingut keisririigi jagamist Ludwigi ja Charles II vahel ida ja lääne osaks. Lothar sai keisritiitli, Itaalia kuningriigi ning territooriumi Reini ja Rhone jõgede vahel, mida kokku kutsuti Kesk-Frangi riigiks. Ludwig Sakslane sai kõik valdused Reinist idas ning Itaaliast põhjas ja idas, mida kutsuti Ida-Frangi riigiks ja mis oli tänapäeva Saksamaa eelkäija. Charles II sai kõik maad lääne pool Rhone jõge, mida kutsuti Lääne-Frangi riigiks.

9. sajandi teisel poolel allutasid viikingid sõja- ja röövretkedega Ida-Inglismaa ning moodustasid Inglismaa piirkondlikud kuningriigid ning kehtestasid aastateks 886–954, ida- ja Põhja-Inglismaal taanlaste ülemvõimu, Danelaw alad. Kesk-Frangi riigi Frisia Magna okupeeriti osaliselt viikingite poolt 840. aastatel, kuni nende väljaajamiseni 885. ja 920. aasta vahel. Pärast Frangi keisri (814–840) Ludwig Vaga surma aastal 840 autasustas tema poeg, keiser Lothar I, Kesk-Frangi riigi kuningas, Taani vendi Rorikit ja Haraldit katse eest vastata viikingite rünnakutele Friisimaaga — tänapäeva Friisimaa ja Hollandi provintsid.

845. aastal seilasid viikingid mööda Seine jõge ning rüüstasid Pariisi linna.

Next.svg Pikemalt artiklis viikingiaeg

Akvitaania kuningriik[muuda | muuda lähteteksti]

Akvitaania alad pärast Poitiers'i lahingut (734-743).

Keiser Ludwig Vaga oli andnud Akvitaania kuningriigi teisele pojale Pippinile. Gootia lahutati Akvitaania kuningriigist ja hallati keisri poolt otse, seega taasloodi endise Akvitaania hertsogkonna piirid. 817. aastal korraldas Ludwig Vaga varajase osadeks jaotamise tulevases keisririigi pärimises: Pippin kinnitati kuningaks Akvitaanias, Ludwig Sakslane tehti kuningaks Baieris, samas vanem poeg Lothar tehti kaaskeisriks koos tulevase võimuga oma vendade üle. 823. aastal sündinud Charles II Paljaspea. 838. aastal Akvitaania Pippin I suri ning Ludwig Vaga ja tema naine kavatsesid Charles II Paljaspea uueks Akvitaania kuningaks teha. Wormsi riigipäeval aastal 839 jagati keisririik ümber selliselt: Charles II Paljaspeale anti keisririigi lääneosa (Neustria ja Austraasia), Lotharile kesk- ja idaosa, samas Ludwig Sakslasele jäi vaid Baieri. Pippin I poeg Pippin II ei nõustunud sellise otsusega. Teda tervitati akvitaanlaste poolt (kuid mitte baskide poolt, kes selleks ajaks lahku lõid ja lahutasid Vaskoonia Akvitaaniast) kuningana ja ta hakkas oma vanaisale vastu.

840. aastal Ludwig Vaga surma järel, puhkes üldine sõda. Alguses liidus oma vennapoja Pippin II-ga, liitus Ludwig Sakslane varsti oma poolvenna Charles II Paljaspeaga ja üheskoos võitsid nad Lotharit. Verduni lepinguga keisririik jagati kolmeks. Pärast Verduni lepingut liikus Charles II Paljaspea lõunasse alistama Pippin II ja lisama Akvitaaniat oma territooriumile. Esmalt vallutas ta Gootia oma mässuliselt krahvilt (kes oli ära kasutanud Karolingide vaenu) ja hukkas ta. Aastal 844 liikus ta läände ja asus piirama Toulouse'i, Akvitaania kuninga Pippin II pealinna. Siiski pidi ta taanduma, olles võimetu linna vallutama. 845. aastal sõlmis kuningas Charles II Paljaspea Pippin II-ga lepingu, milles ta tunnistas viimast Akvitaania kuningana, mille vastutasuks andis Pippin II Charles II Paljaspeale Akvitaania põhjaosa (Poitiers'i krahvkonna). Siiski muutusid akvitaanlased väga vihaseks oma kuninga Pippin II suhtes, võib-olla tema sõbraliku suhtumise pärast viikingitesse, kes tekitasid kohutavat kahju rahvastikule, ja nii kutsusid nad aastal 848 Charles II Paljaspea kukutama Pippin II-st. Aastal 849 oli Charles II Paljaspea taas lõunas ja talle anti hiljuti Pippin II poolt nimetatud Toulouse'i krahvi Frédoloni poolt üle Akvitaania pealinn Toulouse. Charles II Paljaspea kinnitas Frédoloni siis ametlikult Toulouse'i krahviks. Varsti langes kogu Akvitaania Charles II Paljaspeale ning aastal 852 vangistati Pippin II baskide poolt ja anti üle tema onule, Charles II Paljaspeale, kes pani ta kloostrisse. Aastal 852 krahv Frédolon suri ja Charles II Paljaspea nimetas Frédoloni venna Raymondi (Raimond) uueks krahviks. See Toulouse'i krahvide dünastia alguseks, kõik järgnevad olid krahv Raymond I (Raimond I) järeltulijad. Aastal 855, järgides oma vanaisa Karl Suure näidet, taasasutas Charles II Paljaspea Akvitaania kuningriigi (ilma Gootiata) ja ta andis krooni oma pojale Charles Lapsele (Charles l'Enfant). Vahepeal põgenes Pippin II aastal 854 kloostrist ja ta korraldas Akvitaanias ülestõusu. See ei osutunud akvitaanlaste seas väga populaarseks ja ta oli edutu. Siis kutsus ta viikingid appi. Aastal 864 piiras Akvitaania Pippin II viikingiarmee eesotsas Toulouse'i, kus Toulouse'i krahv pani raevukalt vastu. Piiramine ebaõnnestus ja viikingid läksid röövima teisi Akvitaania alasid. Pippin II, kõigist hüljatud, nägi oma ambitsioonide varemeid. Ta püüti kinni ja pandi onu poolt jälle kloostrisse, kus ta varsti pärast seda suri. Aastal 866 Charles Laps suri. Charles II Paljaspea tegi siis oma teisest pojast Louis Kogelejast uue Akvitaania kuninga.

Next.svg Pikemalt artiklis Akvitaania hertsogkond, Toulouse'i krahvkond

Meersseni leping[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Meersseni leping
Karolingide keisririik pärast Meersseni lepingut (870).

Lothar I suri aastal 855, jagades oma Kesk-Frangi riigi kolmeks osaks, Ludwig II, olles rahulolematu, et ei saanud seoses isa surmaga rohkem territooriume, liitus aastal 858 oma onu Ludwig Sakslasega oma venna Lothari ja oma onu Charles II Paljaspea vastu. Lothar leppis varsti pärast seda oma venna ja onuga ära. Charles II Paljaspea oli nii ebapopulaarne, et ei suutnud koguda vägesid võitluseks sissetungijatega ja põgenes Burgundiasse. Teda päästsid vaid piiskopid, kes keeldusid Ludwig Sakslast kuningaks kroonimast. Aastal 860 tungis Charles II Paljaspea Burgundia kuningriiki, kuid tõrjuti tagasi.

861. aastal rajas Charles II Paljaspea Neustrias kaks marki, üks bretoonide vastu ja teine viikingite vastu. Neid kahte marki on sageli kutsutud vastavalt Bretooni mark ja Normanni mark. Neid valitsesid krooni poolt nimetatud ametnikud, tuntud kui valvurid või markkrahvid (prantsuse "marquis"). Karolingide ajal oli Neustria kuninga põhikohustus olnud kaitsta frankide suveräänsust bretoonide vastu.

Next.svg Pikemalt artiklis Neustria margid, Bretagne'i hertsogkond

Lothar II suri aastal 869 ilma seaduslike pärijateta ning tema Lotharingia kuningriik jagati Charles II Paljaspea ja Ludwig Sakslase vahel aastal 870 Meersseni lepinguga. Lotharingia lääneosa läks Lääne-Frangi riigile ja idaosa Ida-Frangi riigile.

Neustria, Austraasia, frankide kontekstis.

Ida-Frangi riigi kuningas 843–876 Ludwig II suri ja nimetas oma pärijaks vanema poja Karlmanni. Karlmann ei valitsenud riiki ainuvalitsejana, sest Karl Paks oli Alemannia ja Reetia kuningas, Ludwig Nooremale kuulus aga Saksimaa. Charles II Paljaspea, keda toetas Rooma paavst Johannes VIII ja krooniti nii Itaalia kuningaks (875–877) kui ka Saksa-Rooma keisriks (875–877).

Charles II Paljaspea valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Charles jätkas traditsiooni nimetada Neustriat valitsema vanem poeg oma õukonnaga Le Mansis, kui ta aastal 856 tegi kuningaks Louis Kogeleja. Louis abiellus Bretagne'i kuninga Erispoe tütrega ja sai bretooni monarhilt frangi suurnike nõusolekul regnumi. See ainulaadne suhe Neustriaga rõhutas, kui väikseks Neustria oli selleks ajaks jäänud ilma Île-de-France'i ja Pariisita, kui see eemaldus Charles II Paljaspea keskvõimust ja lähenes Erispoe omale. Louis oli viimane Frangi monarh, kes nimetati Neustriasse oma isa poolt ja poegadele alamkuningriikide loomise praktika hääbus hilisemate Karolingide seas.

Aastal 876 tungis Charles Lotharingia idaossa, kuid kaotas Andernachis Ludwig II-le. 877. aastal tungis Itaaliasse Ida-Frangi kuningas Karlmann, Charles Paljaspea aga suri 877. aastal. Kui Lääne-Frangi riigi Charles II Paljaspea aastal 877 suri, nõudsid nad Charles'i pojalt Louis II Kogelejalt taas Kesk-Frangi kuninga Lothar I pärandit, samuti keisritiitlit. Seoses Lääne-Frangi riigi nõrgenemisega sai Karlmann Itaalia kuningaks, samas sisenes Ludwig Noorem Lääne-Lotringi, mille Charles'i pojapojad Louis III ja Karlmann II aastal 880 Ribemonti lepinguga talle loovutasid. Frangi keisri surma järel nõudis Ida-Frangi kuningas Karlmann Frangi keisrikrooni endale, kuid paavst ei tahtnud seda talle anda. Karlmanni haigestumisel tungisid tema liitlased Spoleto hertsog Lamberto I ja Toscana margi markkrahv Adalberto I Rooma ning vangistasid paavsti, nõudes Rooma elanikelt truudusvannet Karlmannile. Paavst Johannes VIII keeldus okupeerijate nõudmisi täitmast ja põgenes Lääne-Frangi riiki, kus ta kroonis 7. septembril 878 Troyes kuningaks Louis II. Frangi keisriks Louis II siiski ei saanud, sest juba järgmise aasta aprillis ta suri, olles valmistumas retkeks viikingite vastu. Et ta valitsusaeg kestis vaevalt poolteist aastat, ei jõudnud ta midagi erilist korda saata.

Selleks ajaks oli keskriik kiiresti kaotamas võimu. Charles II Paljaspea oli üsna edutu ohjeldama viikingeid, kohalik elanikkond pidi toetuma oma kohalikele krahvidele, et seista viikingitele vastu, ja krahvid muutusid varsti peamiseks võimuallikaks, esitades väljakutse Charles II Paljaspea keskvõimule Pariisis. Kui nende võim kasvas, hakkasid nad oma ametit perekonnas pärandama ja rajasid kohalikke dünastiad. Tekkisid sõjad keskvõimu ja krahvide vahel, samuti sõjad võistlevate krahvide vahel, mis veelgi kurnas kaitsjaid viikingite vastu. Viikingite sissetungid põhjas ja araabia piraatide rüüsteretked lõunas tõid kaasa Lääne-Frangimaa tegeliku võimu langemise kuninga kohalike vasallide krahvide õlule, kes võtsid endale peaaegu kuningliku sõjalise, fiskaalse ja kohtuvõimu.

Charles II Paljaspea sõlmis 877, aastal Quierzy kapitulaari, mis võimaldas Toulouse'i krahvidel pärandada amet poegadele, kui nad surid. See oli feodalismi nurgakivi Lääne-Euroopas. Louis Kogeleja ei valinud ühtegi oma poega uueks Akvitaania kuningaks, tehes seega lõpu Akvitaania kuningriigile, mida ei taastatud enam kunagi. Tegelikkuses siiski oli keskvõim aastatel 870-890 nii nõrgenenud, et krahvid Lõuna-Prantsusmaal saavutasid täieliku autonoomia. Rajatud dünastiad valitsesid sõltumatult. Keskriik Pariisis ei suutnud oma võimu Lõuna-Prantsusmaal kinnistada järgmised neli sajandit.9 . sajandi lõpuks muutus Toulouse sõltumatu Toulouse'i krahvkonnna pealinnaks, seda valitses Frédoloni asutatud dünastia, kes teoorias oli Prantsusmaa kuninga ülemvõimu all, kuid tegelikult oli täielikult iseseisev.

Next.svg Pikemalt artiklis Toulouse'i krahvkond

Aastal 879 kutsuti Ludwigi poeg Ludwig Noorem Lääne-Frangi aadlikildkonna poolt Charlesi poja, Louis Kogeleja järglaseks troonile. Vastuseks loovutasid Louis Kogeleja pojad, Karlmann ja Louis III Lotharingia lääneosa Ludwig Nooremale. Piir kahe kuningriigi vahele loodi Saint-Quentinis järgmisel aastal (880).

Burgundia umbes aastal 900
██ Ülem-Burgundia, asutatud aastal 888 (Transjuraania + Burgundia krahvkond)
██ Alam-Burgundia, asutatud aastal 879
██ Richard Justiciariuse Burgundia hertsogkond Lääne-Frangi riigis

Louis II surma järel (879) said Lääne-Frangi ühisvalitsejateks Louis III ja Karlmann. Louis sai riigi põhjaosa ehk Neustria valitsejaks, Karlmannile jäi lõunaosa, Burgundia ja Akvitaania. Tegelikkuses siiski oli keskvõim aastatel 870-890 nii nõrgenenud, et krahvid Lõuna-Prantsusmaal saavutasid täieliku autonoomia. Rajatud dünastiad valitsesid sõltumatult. Keskriik Pariisis ei suutnud oma võimu Lõuna-Prantsusmaal kinnistada järgmised neli sajandit. Ent hertsog Boso, kes valiti Provence'i kuningaks, keeldus vendade võimu tunnustamast ning nii puhkes kodusõda. Louis'l ja Karlmannil ei läinud ka nende onu Karl Paksu abiga korda Bosot alistada, tema keskust Vienne'i piirati ebaõnnestunult 880. aasta sügisel. Aastaks 882 sai Alam-Burgundia kuningriik Karlmann II, abil taas Lääne-Frangi riigi osaks. Alam-Burgundia läks aastal 884, pärast Karlmanni surma, Karl Paksu kätte. Augustis 882 suri Louis ootamatult ning Karlmann sai riigi ainuvalitsejaks. Karlmann II aga suri jahiõnnetusel 884. aastal.

Burgundia eraldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Arelaat ehk Alam-Burgundia kuningriik, Ülem-Burgundia, Burgundia hertsogkond, Provence'i ajalugu

Segaduses pärast Louis II Kogeleja surma aastal 879 kasutas Lääne-Frangi krahv Boso juhust ja rajas Alam-Burgundia kuningriigi (Bourgogne Cisjurane) Arles'is. Paralleelselt asutas Welfi Auxerre'i krahv Rudolf aastal 888 pärast Ida-Frangi riigi keisri Karl Paksu surma Ülem-Burgundia kuningriigi Saint-Maurice'is. Kui tema poeg ja pärija Rudolf II omandas aastal 933 kuningas Hugues'lt lõpuks Alam-Burgundia, taasühendati Burgundia kuningriik. Burgundia kuningriik kukkus kokku seoses feodaalse anarhiaga pärast valitseva suguvõsa hääbumist aastal 1032. Arelaat läks Saksa-Rooma riigi kontrolli alla, kui selle päris keiser Konrad II Saali dünastiast, Burgundia hertsogkonda hakkas valitsema Prantsuse Kapetingide kõrvalharu.

Burgundia hertsog (888–921) Richard Justiciariuse ajal (suri aastal 921) hakkas tekkima Burgundia hertsogkond. Richardit tunnistati kuninga poolt ametlikult kui hertsogit; ta oli ka iga oma krahvkonna krahv (kui seal ei olnud tema asemel vikont). Burgundia hertsogina oli ta võimeline valitsema järjest suurema võimuga oma territooriumi üle. Tema territooriumide kogumil kasutati mõistet "ducatus" (hertsogi poolt valitsetav territoorium). Richardi ducatusesse kuulusid piirkonnad Autunais, Beaunois, Avalois, Lassois, Dijonais, Memontois, Attuyer, Oscheret, Auxois, Duesmois, Auxerrois, Nivernais, Chaunois ja Massois. Richardi ajal said need territooriumid seaduse ja korra, neid kaitsti normannide eest ja need pakkusid varjupaika tagakiusatud munkadele.

Next.svg Pikemalt artiklis Burgundia hertsogkond

Pärast Louis II surma sai kuningaks tema vanem poeg, Louis III, kes aga suri juba 882, kui ta veel 20-aastanegi polnud, hobuse seljast kukkudes. Siis sai Lääne-Frangi kuningaks Karlmann II, kes aga suri jahiõnnetusel 884, samuti enne 20. sünnipäeva. Järgmiseks kuningaks ei valitud noorimat Charles'i, kes oli veel liiga noor, vaid tema onu Karl Paks, kes oli ühtse Frangi riigi viimane valitseja.

Karl III valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Ludwig Sakslase poeg Karl III Paks 882–887 Ida-Frangi kuningas, Frangi keiser 879–887 oli viimane valitseja, kes suutis taastada ajutiselt Frangi impeeriumi ühtsuse (välja arvatud Alam-Burgundia). Karl III suutis rohkem tänu õnnele kui isiklikele omadustele Frangi impeeriumi ühtsuse küll taastada, kuid ta osutus saamatuks monarhiks. Tema katsed peatada viikingite ja araablaste röövretki kukkusid läbi ning tema vennapoeg Arnulf haaras 887. aastal Ida-Frangi riigis võimu enda kätte. Karl ei teinud midagi, et seda vältida või oma võimu taastada, ning taandus Neidingeni, kus ta suri 888. aasta algul. Sellega oli Karl Suure loodud impeeriumil ka lõpp.

885. aastal tegid viikingid rüüsteretke Neustria aladele ning piirasid Pariisi.

Karl III Paksu surma järel valisid Lääne-Frangi ülikud kuningaks (888–898) Pariisi krahvi Odo. Odo suri 898 ja tal oli kaks poega, kellest mõlemad elasid isast kauem, aga kumbki ei saanud täiskasvanuks. Charles ei saanud siis nooruse tõttu riiki valitseda ja tema eestkostjaks nimetati Ramnulf II, kes ei tunnistanud Odot kuningana. Ramnulf suri juba 890, sest mürgitati. Peatselt suri ka tema ainus seaduslik laps, poeg Ramnulf III. Kuid 893 krooniti Charles Ida-Frangi kuninga Arnulfi toetusel Lääne-Frangi kuningaks. Täieliku tunnustuse kuningana sai ta siiski alles pärast Odo surma.

Charles III Lihtsameelse valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Samal aastal suri Saksa kuningas Ludwig III Laps. Lotharingia elanikud valisid Lotringi hertsogi Reginar I juhtimisel uueks kuningaks Charles III Lihtsameelse, lüües sellega lahku sakslastest, kes valisid oma järgmiseks Ida-Frangi kuningaks Konrad I. Seetõttu pidi Charles kahel korral kaitsma Lotharingiat Konradi sõjakäigu vastu. Lotringi toetuse saamiseks oli Charles 907 abiellunud lotringi naise Frederunaga.

Karolingidest kuningate domeenid 10. sajandil (kollasega).
Kuninglikud maad (sinisega) 10. sajandi lõpul

911. aastal andis ta Normandia valitseda viikingitele, selle esimeseks valitsejaks sai Rollo (Hrolf Ganger). See tehing lõpetas viikingite retked Lääne-Frangi riigi alale.

Next.svg Pikemalt artiklis Normandia hertsogkond

Prantsuse alade ülikud polnud aga Charlesi valitsemisega rahul. Vastumeelsust tekitas eeskätt see, et ta oli enda soosikuks ja nõunikuks määranud Hagano, kes oli küll aadlik, aga mitte kõrgaadlik. Ta oli Frederuna sugulane ja pärit Lotringist, aga kuningakotta tuli alles pärast Frederuna surma 917. Ülikute mõõt sai täis siis, kui Charles hakkas Haganole annetama benefiitse ja muid valdusi, mis kuulusid teistele. Siiski ei olnud vastuseis Charles'ile päris üksmeelne. Umbes 921. aastal kasvas rahulolematus Charlesi üle, ta pagendati ning 29. juunil 922 krooniti vastukuningaks Odo vend Robert I.

Kui läänefrangid Charles'i aastal 922 kukutasid jäi Charles III Lihtsameelne Lotharingias kuningaks, kust ta püüdis aastal 923 oma teist kuningriiki tagasi vallutada. Charles kogus kokku sõjaväe ning asus vastulöögile, ta püüti kinni ja vangistati, kus ta aastal 929 suri. 15. juunil 923 toimunud lahingus aga Robert I hukkus. Tema perekond, hilisemad Kapetingid (Hugues Suur, 922–956 ja Hugues Capet, 956–987), valitses kogu Neustriat aastani 987, kui Hugues Capet valiti kuningaks.

Rudolf Burgundiast valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rudolf Burgundiast, (923–936)

Lääne-Frangi kuningad[muuda | muuda lähteteksti]


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]