Karolingid

Karolingid (ladina Karolingi, Carolingi, saksa Karolinger, prantsuse Carolingiens, itaalia Carolingi) on frangi valitsejasugu, mis valitses Karolingide dünastia ehk Frankide dünastiana Frangi riiki ja hiljem ka selle osasid.

Dünastiad said Karolingide nime suguvõsa kuulsaima esindaja Karl Suure järgi, kellest põlvnesid hilisemad Karolingide valitsejad.

Alates majordoomus Pippin Keskmisest ehk Pippin II-st (687–714) valitsesid Karolingid Frangi riiki. Karl Martell (714–741) valitses viimased viis aastat ilma uut kuningat valimata. 751 krooniti Karoling Pippin Lühike Frangi kuningaks. Pärast Frangi riigi jaotamist Verduni lepinguga 843 püsisid Karolingid võimul: Itaalias aastani 905, Saksamaal (Ida-Frangi riigis) väljasuremiseni aastal 911 ja Prantsusmaal (Lääne-Frangi riigis) kahe katkestusega kuni dünastiavahetuseni Kapetingide võimule tulekuga 987. Alam-Lotringi hertsogiriigis valitses 11. sajandi alguseni Lääne-Frangi Karolingide kõrvalharu. Sellega suri Karolingide suguvõsa meesliinis välja (kui arvestada ainult pärimisõiguslikke abielust sündinud poegi). Karolingide valitsejate troonikõlbmatuid abieluväliseid lapsi ja Karl Suure naisliinis järeltulijaid oli siiski arvukalt.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Karolingid valitsesid, nimetati neid allikates sageli Karl Suure järglasteks; nime "Karolingid" põlvnemise tähistamiseks ei olnud. See nimi võeti kasutusele alles tagantjärele, lähtudes nähtavasti sellest, et Karl Suur oli hilisemate Karolingide esivanem, ning seda, et Karl oli suguvõsa juhtnimi. Ida-Frangi riigis võttis alles 10. sajandi teisel poolel ajaloolane Widukind Corveyst kasutusele nime Karoli 'Karlid'; ta nimetas 965. aasta paiku viimast Ida-Frangi riigi Karolingist kuningat Ludwig Last, kes suri 911, ultimus Karolorum apud orientales Francos ('viimane Karlidest idafrankide juures'). Prantsusmaal, kus Karolingide valitsemine lõppes 987, nimetas ajaloolane Richer Reimsist varsti mineviku kuningaid Karlideks. Sellest said hilje ladina nimekujud Karlenses, Karlingi, Karolini ning lõpuks ka Karolingi, millest lõppkokkuvõttes pärineb ka eestikeelne nimi "Karolingid".

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Karolingide esivanemad olid Arnulf Metzist Arnulfingide soost ja Pippin Vanem Pippiniidide soost. Karolingid valitsesid Frangi riigis katkestustega juba 639. aastast, kuid mitte kuningatena, vaid ainult Merovingide majordoomustena, kelle ainuõigust kuningaaule endiselt austati. 8. sajandi keskpaigaks oli Karolingide või sedavõrd kindlustunud, et nad said Merovingide dünastia nominaalsetest kuningatest vabaneda. Aastal 751 kuulutasid Frangi riigi aadlikud paavsti toetusel Pippin Lühikese frankide kuningaks, viimane Meroving tõugati troonilt. Temalt võeti sümboolselt kuningaõnnistus: ta pea pöeti paljaks ja ta pandi kloostrisse. See dünastiavahetus tähendas ideega "Jumala armust" põhjendatud kõrvalekallet vereõigusest, mis aga jäi püsima ja kanti nüüd üle uuele dünastiale. Tuntuim Karoling Karl Suur rajas uue Rooma keisririigi, kui 25. detsembril 800 salvis ja kroonis paavst Leo III ta Roomas keisriks.

Karl Suurele järgnes keisrina 814 Ludwig Vaga, sest Karli vanemad pojad Karl Noorem ja Pippin Küürakas surid juba enne Karli. Juba Ludwig Vaga eluajal tõstsid tema pojad Lothar I, Ludwig II, Pippin ja Charles II Paljaspea erinevates koalitsioonides isa vastu mässu ning võitlesid üksteisega (vt Karolingide dünastiasisesed võitlused 830–842), kusjuures keisriseisust, mis Lotharil alates 817. aastast oma isa kaaskeisrina oli, ei pandud kunagi küsimärgi alla.

Aastal 843 leppisid alle jäänud vennad Lothar I, Ludwig II ja Karl II Verduni lepinguga kokku jaotada valitsemine, kuid mitte riik. Kui Lothari pojad olid pärijateta surnud, jaotati valitsemine uuesti Karl II ja Ludwig II vahel. Ida-Frangi kuningas Karl III Paks ühendas 885 lühiajaliselt Frangi riigi mõlemad osad. Keisritena järgnesid talle Arnulf Kärntenist ja Ludwig III Pime. Seejärel Karolingide keisridünastia hääbus.

Karolingide sugu valitses Kesk-Euroopat mitmesugustes konstellatsioonides kuni 987. aastani ning avaldas varakeskaegsele maailmale otsustavat mõju. Lähtudes Frangi õigusest, mis ei näinud ette esmasündinu automaatset primaati, jaotati Frangi riigi valitsemine pärast Karl Suure surma mitu korda. Verduni lepingut 843 võib pidada Prantsusmaa ja Saksamaa tekkimise lähtepunktiks. Jaotamised ja Coulainesi leping Lääne-Frangi riigis tõid kaasa frangi aadli võimu kasvu: aadel püüdis jaotamisplaane alati oma kasuks mõjutada. Karolingide valitsemises on nähtud ka tänapäeva Saksamaa föderatiivse ja detsentraliseeritud põhikorra alget.

Kui Ida-Frangi liin 911 Ludwig Lapsega välja suri, järgnesid algul Konradiinid frankide hertsogi Konrad I ja alates 919. aastast Liudolfingid sakside hertsogi Heinrich I-ga, keda hiljem nimetati Ottoonideks. Lääne-Frangi riigis olid veel 987. aastani võimul Karolingid, seejärel tõrjusid Kapetingid nad kõrvale.

Tolleaegset arhitektuuristiili, mis oli eelromaani stiili vorm, nimetatakse Karolingide stiiliks. Karl Suure ajal tekkinud raamatu- ja halduskirja nimetatakse Karolingide minuskliks.

Tähtsate jutustavate allikate seas on Einhardi Karl Suure biograafia, mitmesugused annaalid (sealhulgas "Annales regni Francorum", Metzi annaalid, "Annales Bertiniani" ja "Annales Fuldenses"), paljud kroonikad (ühe autor Regino Prümist) ja Nithardi "Historiae".