Arianism

Areios kujutatuna Bütsantsi Kreeta koolkonna ikoonil Nikaia kirikukogu auks

Mosaiigil Sant'Apollinare Nuovo basiilikas Ravennas on kujutatud Theoderichi paleed. Mosaiik laoti umbes 500. aasta paiku ariaanist Theoderichi valitsusajal ja sel oli kujutatud valitsejat ja tema õukondlasi, kuid 560ndatel eemaldati mosaiigilt nende kui hereetikute kujutised. Asemele laoti eesriided tühjadel taustadel, kuid sammastel võib mõnes kohas märgata kunagi kujutatud isikute käsi ja muid märke neist

Arianism ehk ariaanlus oli hilisantiikajal varakristluses tekkinud ja 4.–7. sajandil levinud kristlik antitrinitaarne õpetus (teoloogiline positsioon), mida pooldasid Aleksandria presbüter Areios, kelle järgi see on nime saanud, ja tema järgijad (ariaanid). Hilisantiikajal kasutasid Nikaia I kirikukogu otsuste pooldajad oma vastaseid ariaanideks ka juhul, kui nad ei pooldanud Areiose õpetust.

Areios pidas näiteks Nikaia usutunnistuses (325) väidetavat Jumala (Jumal-Isa) ja Poja olemusühtsust hereesiaks, sest ta nägi selles vastuolu monoteismiga, mille järgi Jumala Poeg ja Püha Vaim on mõeldavad ainult allutatud, Jumalaga mittevõrdses positsioonis ja aus. Niisugused seisukohad nagu Nikaia–Konstantinoopoli usutunnistuses (381) dogmaks tõstetud kolmainuõpetus, milles Poeg ja Püha Vaim on Jumalaga võrdsel astmel, olid tema teoloogilises arusaama järgi veel hereetilisemad. Areios leidis, et kolmainuõpetus ei ole vastuolus mitte üksnes Piibli ütlustega, vaid ka Aristotelese süllogistikaga, ning on seega loogikavastane. Nikaia I kirikukogu ja Konstantinoopoli I kirikukogu kolmainuõpetuse tollaste pooldajate ning seda tänapäeval tunnistavate kristlike kogukondade ja kirikute silmis on arianism omakorda hereesia (vt arianismitüli).

Alates hilisantiikajast kasutasid Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse kolmainuõpetuse pooldajad nimetust "ariaanid" sildistavalt mitmesuguste sellest usutunnistusest hälbivate kristoloogiate ja kolmainuettekujutuste kohta ka siis, kui need suunad ja nende pooldajad ei jaganud konkreetselt Areiose vaateid. Erinevalt varasemast uususest kasutavad paljud tänapäeva vanaaja uurijad ja kirikuloolased sõna "ariaanid” ainult Areiose otseste järgijate kohta. Näiteks homoioslasi, kellel oli samuti mittenikaialik kolmainuõpetus, nimetati hilisantiikajal ekslikult samuti ariaanideks, kuid tänapäeva teaduses on juurdunud nende käsitamine iseseisva mitteariaanliku trinitaarse ja kristoloogilise vooluna hilisantiikaal. Tõelisi uusariaane oli alates 350ndate lõpust ainult Aetiose pooldajate – heterousiaanide (varem ka anomoioslased või uusariaanid) seas. Nad eitasid Isa ja Poja olemuslikku sarnasust, kuid rõhutasid nende tahteühtsust. Enamikku hilisantiikaja homoioslasi nimetasid nende vastased küll ariaanideks, kuid nad ise lükkasid Areiose õpetused tagasi ja järgisid Ariminumi kirikukogu (359) ja Konstantinoopoli kirikukogu (360) otsuseid, mis ei tunnistanud ei arianismi ega Nikaia usutunnistust.

Õpetuse põhijooned

Ariaanluses polnud kolmainsusõpetust sellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistel kirikukogudel Areiose õpetuse vastu.

Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne maailma loomist olemas olnud (preeksisteerinud) Jeesuse Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud olend ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega, mille järgi Poeg on igavene ja olemuselt Isaga üks. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks ja pani Aleksandria Areiose (suri 336) kirikuvande alla.

Keiser Constantinus põletamas ariaanlikke raamatuid. Illustratsioon Itaalia 9. sajandi kanoonilise õiguse raamatust, MS CLXV, Biblioteca Capitolare, Vercelli

Areiose teoloogia

Laemosaiik ariaanide baptisteeriumist Ravennas, mis loodi ariaanliku idagootide riigi ajal. On võimalik, et ariaanlikud piiskopid, kes selle töö tellisid, tahtsid oma õpetust mõnede sümbolite abil väljendada: nii liigub Kristus ida suunas, vastupidi Kristuse kujutisele vanemas nn ortodokside baptisteeriumis. Peale selle tõlgendatakse rikkalikult kaunistatud risti ümber mähitud surilina mõnikord kui Kristuse inimliku loomuse rõhutamisena. Peale selle, ristimisvesi tuleb tuvi nokast. Seda on tõlgendatud nii, et Kristust pühitsetakse algse veega, nii nagu Vaim pühitses algvett.

Ariaanlik õpetus rajaneb erilisel tõlgendusel Kolmainsuse kolme hüpostaasi — Jumala, Logos-Poja ja Püha Vaimu — subordinatsionismist, mida pooldas Origenes: "Kui Isa ja Poeg on kaks isikut, siis eksitaks monoteismikäsu vastu, kui oletataks, et Isa ja Poeg on sama olemusega, siis oleks kaks jumalat; teisalt ei saa aga tegu olla ühe isikuga, sest see oleks samuti juba hukkamõistetud modalism."

Areios, kes lähtus oma religioonifilosoofilisest haridusest (mis põhines peamiselt Platoni õpetusel), esitas Kolmainsuse ja kristoloogia kohta järgmised positsioonid:

• et Jumal on Logos-Poja loonud oma tahtega läbi eimillestki, ning Logos-Poeg ei ole seega sündinud Jumala olemusest;
• et Logos ja Isa ei ole seega sama olemusega;
• et seega ainult Jumal on tõeline Jumal, Logos-Poeg (kes seejärel sai inimeseks Jeesuses) aga ei ole tõeline Jumal;
• et Poeg on Isa loodud olend, ehkki ainulaadne loodu;
• et Jumal sai Isaks alles siis, kui ta lõi Logos-Poja;
• et oli aeg, mil Poega veel ei olnud olemas — tal oli algus (Isa ja Poja võrdse igavesuse eitamine, vt Kristuse preeksistents);
• et Logos-Poeg on seetõttu Jumalale allutatud (vt subordinatsionism).

Areiose järgi on Jumal-"Isa" mittesündinud ja mitteloodud, alguseta ja igavene, muutumatu ja täiesti transtsendentne. Logos-Poeg on iseseisva hüpostaasina loodud, nagu kõik, mis on väljaspool Jumalat – loodud küll otse Jumala poolt, kuid mitte samane Jumala sees oleva Logosega. Kristus kui loodud Logose kandja on siis samuti loodud küll mõeldamatult ammu, kuid siiski oli olemas – loogiline – aeg, mil Kristus ei olnud vee loodud. Logosest saab Areiose õpetuses mittejumalik, kuid eriline loomise vahendaja, kelle abil Jumal lõi kogu ülejäänud loodu. Seega Jeesus on Areiose järgi seega loodud ning seega mitte jumalik, mitte Jumalaga sama olemusega. Areiose järgi sai ristil kannatada ja surra ainult inimene, mitte Jumal, nii et Kristusel oli inimlik loomus valdav.

Järgnevad vaidlused Areiose väidete ümber keskendusid eeskätt teesidele, et Logos-Poeg ehk Jumala Poeg või Isa Poeg on "loodud" ja tal on olnud algus. Sellepärast ei olnud Logos-Poeg Areiose arvates tõeline Jumal. Aga Areiose õpetuse kriitikute meelest oli lunastus Uue Testamendi Kristuse läbi möödapääsmatult seotud sellega, et Logos-Poeg on ka tõeline Jumal — ainult siis võis Kristuse lunastustöö olla tõeliselt kehtiv ja jumalik.

Kristoloogilised ja kolmainuõpetuslikud küsimused olid iseloomulikud ajale kuni 6. sajandini. Areios leidis poolehoidjaid eriti haritud hellenistlikes ringkondades, sest tema arusaama Kolmainsusest olid mõjutanud keskmine platonism ja uusplatonism, mida olid haritud, kreekakeelses kristluses Vahemere maade idaosas vahendanud eeskätt Aleksandria Klemens ja Origenes. Jumala ühtsuse postulaat gnostitsismi vastu viis nad selleni, et nad jäid kindlaks Poja allutatusele Isale.

Nagu "Nikaia trinitaaridki", tuginesid ka ariaanid Piiblile. Nagu esimestelgi, etendas mõnedes "ariaanlikeks" peetud vooludes olulist osa inspireeritus Jumala Vaimust, teistes aga apelleerimine Aristotelese filosoofiale. Oma õpetuse piibellikus põhjenduses tsiteerisid ariaanid sageli teisi kirjakohti kui nikaialased, sest Uus Testament ei sisalda üheselt mõistetavaid väiteid Jeesuse loomuse kohta. Eriti apelleerisid nad Origenese piiblikommentaarile, milles viimane küll jäi Isa olemusühtsuse juurde Pojaga, kes sai oma jumaliku olemuse enne kõiki aegu ajalise Jumala-sisese sünnituse kaudu: "Nüüd on võimalik, et mõned ei hinda seda, mis me ütlesime, kui nimetasime Isa ainsaks tõeliseks Jumalaks ja möönsime, et teised olendid tõelise Jumala kõrva võivad saada jumalateks seeläbi, et nad saavad Jumalast osa." Samuti tugineti Tertullianuse õpetusele, mille kohaselt Jeesus on Isale allutatud (vt subordinatsionism).

Heterousiaanid, homoioslased ja homoiusiaanid

Vaata ka: Olemusühtsus

325. aasta Nikaia I kirikukogu ja 381. aasta Konstantinoopoli I kirikukogu vahel tekkis mitmesuguseid, osalt vaid näiliselt ariaanlikke, peamiselt mitteariaanlikke origenistlikke ("origenistlik keskrühm") ja seega mittenikaialikke kristoloogiaid ja kolmainuõpetusi, mis olid osalt omavahel vastuolus.

Järgmised nimetatud suunad – heterousiaanid, homoioslased ja homoiusiaanid – arenesid välja alles aastast 357, kusjuures tekkiv uusarianismiks nimetatud heterousiaanide õpetus oli oma radikaalsuse tõttu selle arengudünaamika peamine käivitaja.

• Heterousiaanid (vanakreeka sõnast ἑτεροούσιος hetero-oúsios 'teise olemusega [kui Jumal-Isa]' eesotsas Antiookia Aetiose ja Eunomiosega juures õpetasid, et Isa ja Poeg on olemuselt erinevad, kuid nende tahe lunastusloolise tegutsemise suhtes oli ühtne. Selle suuna pooldajaid kutsuti varem ekslikult ka uusariaanideks või anomoioslasteks.
• Homoioslased (vanakreeka fraasist ὁμοῖος κατὰ τᾶς γραφάς homoíos katá tiás graphás 'sarnane kirjade järgi'), nagu Akakios Kaisareast, eristasid Jumal-Isa, ja Logos-Poja kirjeldusi ning õpetasid, et Isa ja Poeg on seega teineteisega sarnased.
• Homoiusiaanid (vanakreeka sõnast ὁμοιούσιος homoioúsios 'sarnase olemusega'), kes olid kolmainuõpetusele lähedal – näiteks Basileios Ankyrast –, õpetasid, et Isa ja Poeg on sarnase olemusega ja sama substantsiga.

Need erinevad suunad ei vaielnud mitte ainult nikaialastega (olemusühtsus), vaid ka omavahel. Homoioslasi ja homoiusiaane ei arvata tänapäeval enam arianismi alla, vaid "origenistliku keskrühma", mis lähtus Origenese teoloogiast.

Vaidluse riigipoliitiline tähtsus

Vastuseis tuli eelkõige Lääne teoloogidelt ja Athanasios Suurelt, kes rõhutasid Isa ja Poja olemusühtsust: kui Kristus ei oleks ise Jumal, ei saaks ta inimesi lunastada. Tolle aja kristluse suur lunastuseigatsus seletab, miks see koolkondadevaheline vaidlus viis suure kirikulõheni ja sidus palju energiat. Nii märkis ajaloolane Ammianus Marcellinus paganlik-iroonilisest vaatenurgast: "Peened ja keerulised vaidlused dogma üle, mis polnud sisuliselt katse jõuda tegeliku üksmeeleni, viisid lakkamatute tülideni […]. Piiskopid kiirustasid hulgakaupa siia-sinna oma mitmesugustele kirikukogudele, lüües avaliku postiteenistuse segi."

Hetkel, mil kirik oli saanud riigivõimu tugisambaks, ähvardas selle kirikulõhega ka poliitiline konflikt, mis plahvatusjõult ületas juba taanduva vaenu paganluse ja kristluse vahel, sest ohus oli osa kristlastest riigialamate lojaalsus. See sundis keisrit, keda nõustas Ossius Córdobast, sekkuma, ning viis keisri kokkukutsutud ja Ossiuse juhitud Nikaia kirikukogul homoousios '​e dogmaks kuulutamiseni. Faktiliselt tuli aga järgnevatel aastatel paljusid arianismivastaseid dekreete revideerida.

Ajalugu

Areng

Arianismitüli, vastasseis Nikaia usutunnistuse järgijate – Jumal-Isa ja Poja olemusühtsuse pooldajate – ning nii tõeliste ariaanide kristlaste kui ka ariaanideks nimetatud homoioslaste ja homoiusiaanide, samuti uusariaanideks nimetatud heterousiaanide vahel, oli 4. sajandi kirikuloos domineeriv. Mittekolmainsuslikud õpetused ja mittenikaialikud kolmainsuseõpetused, mida alates 4. sajandi vaidlustest nimetati väga pikka aega vahet tegemata arianismiks, olid teatud perioodidel osas Rooma riigist tooniandvad.

Enamik riigi idaosa piiskoppidest kuulus "origenistliku keskrühma", nagu selgelt näitasid pärast Nikaia kirikukogu süvenenud vaidlused kristoloogia ja kolmainuõpetuse üle. Constantinus Suur, kes toetas Nikaia kirikukogul vastu võetud trinitaarset vormelit, välistades "ariaanlikud" seisukohad, seadis kirikukogu järel eesmärgiks vastandlike kolmainsusekontseptsioonide lepitamise. Näiteks rehabiliteeriti keiser Constantinus 327/328 Nikomeedia Eusebiose ja Areiose – Areiose pärast seda, kui ta oli esitanud näiliselt ortodoksse usutunnistuse (Areiose usutunnistuse). Nikomeedia Eusebiosel, piiskopil, keda hiljem peeti ariaaniks, kuigi ta tegelikult kuulus origenistlikku keskrühma; laskis Constantinus end 337 surivoodil ristida. Ka tema poeg Constantius II toetas ja edendas origenistliku keskparteid, hiljem eriti homoioslaste suunda. Pärast mõneaastast katkestust Constantius II surma järel tõstis keiser Valens "homoiosliku" usutunnistuse uuesti ametlikuks kirikudogmaks. Eriti sõjaväes oli sellel palju pooldajaid.

Antitrinitaarid ja mittenikaialikud trinitaarid nõrgenesid eri suundade vaheliste tülide tõttu; pealegi olid nad domineerivad vaid Rooma riigi idaosas. Alates 362. aastast (Aleksandria kirikukogu) kujundasid nii nikaialikud kolmainsuslased kui ka origenistliku keskrühma teoloogid mõne aasta jooksul õpetuse enamusele vastuvõetava õpetuse, mida toetas kasutatavate väljendite täpsem defineerimine. See võimaldas kõrvaldada keelelisi arusaamatusi nii kreekakeelsete kirikupiirkondade sees kui ka kreeka- ja ladinakeelsete piirkondade vahel ning muutis õpetuse vastuvõetavaks ka paljudele, kes seni olid kahe partei vahel olnud.

Etapid

 Pikemalt artiklites Arianismitüli ja Nikaia I kirikukogu

Constantius II büst

Vaidlused võib üldjoontes jagada kolmeks etapiks:

• umbes 318 – 325: Rooma riigi idaosas eskaleerus kohalik vaidlus Aleksandria piiskopi Alexandrose ja Areiose vahel. Sügisel 324 kogu Rooma riigi ainuvalitsejaks saanud keiser Constantinus I kutsus 325. aastaks Nikaiasse kokku kirikukogu. Constantinuse eesmärk oli vastasleerid lepitada ja leida kompromissvormel. Tegelikult mõisteti Areiose seisukohad hukka ja võeti vastu arianismist selgelt eristuv Nikaia usutunnistus.
• 325–361: Ariaanide, antinikailaste ja hilisemate "uusariaanide" ehk heterousiaanide ja teiste "ariaanlike" voolude, nagu homoiusiaanide ja homoioslaste reaktsioon; viimased saavutasid tänu mitme keisri, eriti Constantius II toetusele ja innustusele ajutise poliitilise ja usulise ülemvõimu.
• 362/379–381: Pööre leidis aset 370ndatel, kui tähtsaim antiariaan Aleksandria piiskop Athanasios Suur oli alates 362. aastast võtnud märksa kompromissialtima suuna. Basileios sai 370. aastal Kaisarea piiskopiks ning eelkõige tema – oma venna Nyssa Gregoriose ja oma sõbra Nazianzose Gregoriose kõrval (Kapadookia kirikuisad) – pühendas hoolimata keiser Valensi survest oma jõu uue usutunnistuse väljatöötamisele. See pidi lahendama vaidlusaluse hüpostaaside probleemi ning sellega seotud subordinatsiooniprobleemi kolmainuõpetuses "antiariaanide" ehk "antiorigenistide" (üks hüpostaas ja üks olemus) ja "antinikaialaste" (kolm hüpostaasi, kolm olemust) vahel. Alates 379. aasta jaanuarist valitses Rooma riigi idaosa keisrina Theodosius I ja 380. aasta novembris saadeti tema korraldusel Konstantinoopolist välja homoioslasest piiskop. Theodosius I kutsus kokku ka Konstantinoopoli I kirikukogu (381), kus Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse formuleerimisega jõudis aastakümneid kestnud vaidlus õige kolmainuõpetuse vormeli üle suuresti lõpule.

Pooldajad ja vastased

Arianismi tähtsaim pooldaja oli Areios ise. Aetios Antiookiast ja Eunomios kuulusid hilisemate heterousiaanide hulka (nagu ka näiteks Theophilos Indialane ja Leontios Tripolisest). Nikomeedia Eusebiose võib teoloogiliselt arvata "origenistlikku keskrühma", Basileios Ankyrast kuulub homousiaanide hulka, kel polnud peaaegu mitte mingeid puutepunkte arianismiga. Akakios Kaisareast ja Eudoxios Antiookiast olid peamised homoioslaste esindajad. Ka Wulfila oli homoioslane.

Arianismile ja ka "origenistliku keskrühma" seisukohtadele vastandlikku positsiooni esindasid eeskätt Athanasios Aleksandriast ja Alexandros Aleksandriast, läänes aga Hilarius Poitiers'st ja Ambrosius Milanost.

Peamised tegelased, kes alates 370ndatest arendasid edasi kolmainuõpetust ja aitasid selle üle käinud vaidlused ületada, olid Kapadookia kirikuisad Basileios Kaisareast, tema vend Gregorios Nyssast ja nende ühine sõber Gregorios Nazianzosest.

Levik

Germaani hõimud, kes 4. sajandi keskpaiku asusid Rooma riigi kirdepiiride äärde, kristianiseeriti "ariaanluse" ülemvõimu ajal, kui paljud germaanlastest sõjamehed astusid Rooma riigi teenistusse. Tegelikult oli tol ajal Rooma riigi idaosas domineeriv origenistlik keskrühm, millest pärast 358. aastat kujunesid homoioslased ja homoiusiaanid. Gootide piiskop Wulfila, kes oli algselt trinitaar ja kuulus seejärel origenistlikku keskrühma, hiljem homoioslaste hulka, koostas gootikeelse Piibli (Wulfila Piibel), mis sai homoiosliku usutunnistuse vastu võtnud germaani hõime ühendavaks sidemeks. Wulfilal ei õnnestunud 381. aastal Konstantinoopoli I kirikukogul takistada ariaanluse hukka mõistmist, kuid ta saavutas siiski teises kaanonis formuleeringu: "Jumala kirikud barbaarsete rahvaste hulgas tuleb aga juhtida viisil, mis valitses juba isade ajal"; see andis vabaduse, milles ariaanlus sai säilida gootide ja vandaalide hõimukirikuna. Et nad olid Rooma riigiga tihedalt seotud, ent formaalselt sellesse ei kuulunud, siis 381. aasta otsused nende kohta ei käinud.

Suure rahvasterändamise ajal jõudsid germaanlaste sõjameesteühendused – burgundid ja langobardid, idagoodid ja rugid, sveebid ja vandaalid ning läänegoodid – enamasti föderaatidena, mõnikord ka vallutajatena, kultuuriliselt arenenud Rooma riigi aladele, mida suures osas mõjutasid kirikukogukonnad, kes olid omaks võtnud Nikaia usutunnistuse või Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse kolmainuõpetuse. Enamikel neist sõjameestest oli siiski antinikaialik, homoioslik usutunnistus, mis võis tekitada teatud eraldatust nende ja roomlaste vahel. Lääne-Rooma riigi lagunemise käigus kujunesid endise Lääne-Rooma pinnal sõltumatud germaani järglasriigid, kus seetõttu enamasti valitses väike germaanlaste homoioslik vähemus Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust järgiva roomlastest enamuse üle. Mõnel juhul viis poliitiline surve selleni, et vähemus võttis enamuse usutunnistuse üle. Näiteks lasksid homoioslasest burgundlaste kuningas Sigismund 516. aastal, sveebide kuningas Miro 572. aastal ja homoioslasest läänegootide kuningas Rekkared I 587. aastal end ristida 381. aasta Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse järgi. On ka oletatud, et ka Meroving Chlodovech I ei olnud enne Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse vastuvõtmist pagan, nagu tavaliselt arvatakse, vaid homoioslane. Oma katoliikliku, Nikaia usutunnistusega vältis ta igatahes pingeid roomlastest enamusega. Tema pojapoeg Chilperich I olevat Toursi Gregoriuse teatel siiski veel 580. aastal kirjutanud Nikaia usutunnistuse vastase teksti, kuid see ei muutnud midagi.

Põhja-Aafrikas valitsenud vandaalide kuningad, välja arvatud Thrasamund ja Hilderich, kiusasid seevastu mittehomoioslikke, nikaialikke kristlasi rohkem või vähem ägedalt taga. Ilmselt pidasid nad Nikaia usutunnistusega kristlikke kogudusi ohtlikeks, sest nad pooldasid sama usutunnistust nagu Rooma keiser. Vaimulikke saadeti pagendusse, kloostreid saadeti laiali ja Nikaia usutunnistuse järgijaid survestati. Tagakiusamine kohtas siiski vastupanu nii katoliiklastelt kui ka donatistidelt. Tagakiusamistele, mis oli küll juba ammu vaibunud, tegi lõpu vandaalide lüüasaamine keiser Justinianus I vägedelt.

Vandaalide riigi alal Põhja-Aafrikas ja Sardiinias, mis läksid nüüd Ida-Rooma riigi võimu alla, oli kuni araabia vallutuseni nii ladinanikaialikke, kreekanikaialikke kui ka homoioslikke kristlasi. Läänegootide kuningriigis Hispanias eksisteerisid võib-olla kuni islami vallutuseni kõrvuti homoioslikud ja ladinanikaialikud kristlased. 603. ja 610. aasta vahel reaktiveeris läänegootide kuningas Witterich liidus langobardide ja burgundidega mõneks ajaks veel kord homoiosliku usutunnistuse, Glaubensbekenntnis, ja ka langobardidel vahetas alles 662 kuningas Grimoald I ajal Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus homoiosliku usutunnistuse lõplikult välja.

Araablaste seas oli antinikaialik kristlus hilisantiikajal laialt levinud. Kirjanduses oletatakse seetõttu mõnikord seost hilisema islami range monoteismiga või islamisse pöördumise madalama lävega antinikaialikel kristlastel. Nikaia ja Nikaia–Konstantinoopoli usutunnistuse Kolmainsus, sealhulgas Jeesuse jumalikkus ning see, et ta on Jumala Poeg, lükatakse ka Koraanis sõnaselgelt tagasi, muu hulgas järgmistes kohtades: "Kristus Jeesus, Maarja poeg, on ju vaid Jumala saadik ja Tema sõna, mille Ta andis üle Maarjale, ning vaim Temalt. Uskuge siis Jumalasse ja Tema saadikutesse. Ja ärge öelge: Kolm." (4:171) "Tema ei ole sünnitanud ega ole ka ise sünnitatud." (112:3) Et Muḩammad oli legendi järgi kaupmehena kohtunud ariaanliku eremiidi Sergiosega, siis on alust arvata, et arianism mõjutas ka islami kujunemist.

Arianismi taassünd

Reformatsiooni ajal kujunes taas välja antitrinitaarseid seisukohti. Reformatsiooniaegsed antitrinitaarid, keda võib koos teiste mittekonformistidega arvata radikaalse reformatsiooni alla, lükkasid kolmainsuse dogma tagasi, sest nad nägid selles Lutheri reformatsiooni põhimõtte sola scriptura rikkumist. Püsivad kiriklikud ühendused tekkisid siiski ainult Poola-Leedu alal (Poola vennad) ja Transilvaanias (Transilvaania unitaarne kirik). Poolas kujundas antitrinitarismi eelkõige Fausto Sozzini, Transilvaanias võib reformaatorina nimetada Franz Davidi. Sealt sai alguse ka unitarismi mõiste, mis levis edasi Saksamaale, Madalmaadesse, Suurbritanniasse ja lõpuks Ameerika Ühendriikidesse. Eriti Fausto Sozzini rajatud sotsinianism avaldas suurt mõju teoloogiale ja eriti 18. sajandi valgustusaja religioonikriitilisele kirjandusele. Ka Isaac Newton oli oma teoloogilistes kirjutistes antitrinitaar. Vastased heitsid antitrinitaaridele sageli – ebatäpselt või sildistavalt – ette ariaanlust.

Uusaja unitaristide seas on aga välja kujunenud ka mittekristlik humanistlik suund, mistõttu ei saa unitarismi enam täielikult kristliku reformatsiooniperioodi antitrinitarismi alla arvata. Unitaristide kõrval kujunes hiljem siiski veel teisi antitrinitaaride rühmi, nagu kristadelflased ja Church of God General Conference, kes järgivad unitaristliku sotsinianismi traditsiooni ning teevad osalt koostööd Unitarian Christian Alliance'i raames, samuti Jehoova tunnistajad. Oleks siiski ebajalooline nimetada Jehoova tunnistajaid ariaanideks, seda enam, et nad lükkavad tagasi paljud usudoktriinid, mida ajaloolised ariaanid veel tunnistasid.

Kirjandus

• Adolf Martin Ritter. Arianismus. – Theologische Realenzyklopädie 3, De Gruyter: Berlin 1976–2004, ISBN 3-11-002218-4 / ISBN 3-11-013898-0 / ISBN 3-11-016295-4, õppeväljaanne: ISBN 3-11-013898-0 / ISBN 3-11-016295-4, lk 692–719.
• Hanns Christof Brennecke. Studien zur Geschichte der Homöer. Der Osten bis zum Ende der homöischen Reichskirche, Mohr Siebeck: Tübingen 1988, ISBN 978-3-16-145246-8.
• Guido M. Berndt, Roland Steinacher (toim). Arianism. Roman Heresy and Barbarian Creed, Ashgate: Farnham 2014, ISBN 978-1-4094-4659-0.
• Harald Derschka. Die Gründung der Abtei Reichenau und der Arianismus. – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters, 2016, kd 72, lk 1–32.
• Wolf-Dieter Hauschild, Volker Henning Drecoll. Lehrbuch der Kirchen- und Dogmengeschichte, kd 1. Alte Kirche und Mittelalter, 5., täielikult ümbertöötatud uustrükk, Gütersloher Verlagshaus; Gütersloh 2016.

Välislingid

• Katoliiklik entsüklopeedia arianismist (inglise keeles)