Al-Ándalus

Allikas: Vikipeedia
Al-Ándalus Omaijaadide Kalifaadi valitsemisajal, ca 750. aastal
Pürenee poolsaar umbes aastal 910

Al-Ándalus (araabia keelesالأندلس) on Pürenee poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa ala, mis oli keskajal aastatel 711–1492 moslemite võimu all.[1][2]

Peale moslemite tungimist Pürenee poolsaarele oli al-Ándalus kõigepealt Põhja-Aafrika piirkonna Omaijaadide kalifaadi osaks, muutudes hiljem emiraadiks ning seejärel iseseisvaks Abbassiidide kalifaadiks. Pärast Córdoba kalifaadi lagunemist 1031. aastal jagunes see territoorium nn esimesteks taifade kuningriikideks, pärast almoraviidide pealetungi „teisteks taifade kuningriikideks“ ning pärast almohaadide pealetungi „kolmandateks taifade kuningriikideks“. Poolsaare põhjaosas mägedesse tõrjutud kristlaste tagasivallutuse ehk rekonkista edasiliikumisega seoses kohandati al-Ándalusi nimi moslemite võimu all olevale kahanevale piirkonnale, mille piire lükati aina rohkem lõuna suunas, kuni katoliiklik kuningapaar 1492. aastal Granada vallutas. See vallutus tegi lõpu islami võimule Pürenee poolsaarel, kuid moslemi elanikkond poolsaarel säilis.

Kohanimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Al-Ándalusi kohanimi, mis viitab Pürenee poolsaarele, on esmakordselt dokumenteeritud vaid paar aastat peale moslemite sissetungi Hispaaniasse716. aastast pärineval mündil. Seda säilitatakse Hispaania Riiklikus Arheoloogia muuseumis. Mündil on ladinakeelne termin „Span“, mis vastab nimele „Spania“, koos araabia termini „al-Ándalusiga“.

Arvestades mitmeid tunnistusi al-Ándalusi kakskeelsusest läbi ajaloo – samal ajal ja territooriumil kasutati nii romaani rahvakeelt kui ka araabia murret – ei ole üllatav, et sel ajal käibel olnud müntidel kasutati paralleelselt samade terminite tähistamiseks nii ladina kui araabia tähestikku. Hoolimata sellest, et kohanimi al-Ándalus viitas araablaste aladele Pürenee poolsaarel, pole sõna päritolu teada ja selle kohta leidub mitmeid teooriaid.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Islami tsivilisatsiooni sissetung Pürenee poolsaarele tõi endaga kaasa olulised muutused majanduses. Traditsioonilise agraarühiskonna majanduse kõrval saavutas märkimisväärse ulatuse ka linnakaubandus. Moslemite linnas oli väga tähtis koht turul (ar. k. sūq, hisp. k. zoco). Islami ülemvõimu perioodil said Pürenee poolsaare turud uue hingamise. Seal äritseti erinevate kaupadega, põhiliselt metallesemete, siidi- ja puuvillakangaste või villaste kudumitega. Mõndasid al-Ándalusis toodetud luksusesemeid eksporditi ka kristlikusse Euroopasse, Magribi ja Idamaadesse. Töökojad ja ärid, kus neid toodeti, kuulusid tavaliselt riigile.

Al-Ándalusis tuli tihti ette ka orjade kasutamist tööjõuna. Orjadele omistati vastavalt nende rassile erinevaid tööoskusi ja sellest tulenevalt oli neil ka erinev väärtus.[3]

Ühiskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Al-Ándalusi elanikkond oli väga heterogeenne. Rahvastiku etnilises koosseisus olid ülekaalus hispanogoodid, arvukuse poolest järgnesid neile berberid, kes moodustasid poolsaare vallutanud sõjaväe põhiosa, kohalikest araablastest kõrgklass moodustas juba tunduvalt väiksema rühma.

Usulisest vaatepunktist koosnes rahvastik kas moslemitest või dhimmi 'dest (kristlased ja juudid). Muladí 'dena tunti neid al-Ándalusi kristlasi, kes pöördusid islamiusku; mosaraablastena aga neid, kes säilitasid ristiusu. Nii ühed kui ka teised võtsid omaks moslemite traditsioonid ja eluviisid. Võimulolev klass koosnes araablastest, berberitest ja muladí 'dest ning valitsetava klassi moodustasid kristlased ja juudid.

Sotsiaalne struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Al-Ándalusi sotsiaalne struktuur olenes iga grupi päritolust ja sotsiaalsest klassist. Kuigi islam tunnustas ainult üht ühiskonna tüüpi, umma 't ehk usklike kogukonda, lõid islami juristid ühiskonna põhikirja vabade inimeste ja orjade seisuse kohta. Iga grupi sisestruktuur vastas järgmisele skeemile: aadel (jassa); aukandjad (ayan); rahvas (amma). Mozárabe 'del ja juutidel oli usuvabadus, kuid nad pidid seevastu tasuma kahte lõivu: isiklik maks (yizia) ja maaharimismaks. Nendel kahel grupil olid oma valitsejad, nad neil oli liikumisvabadus ning neil oli õigus oma seaduste järgi kohut mõista. Sellest hoolimata olid neil järgmised piirangud:

  • nad ei võinud töötada poliitilistel ametikohtadel
  • mehed ei võinud abielluda moslemist naisega
  • nad ei võinud omada moslemitest teenreid ega matta oma surnuid suurejooneliselt
  • nad pidid elama moslemitest eraldatud linnaosades
  • nad olid kohustatud näitama üles külalislahkust seda vajavatele moslemitele, saamata selle eest rahalist tasu

Linnad nagu Toledo, Mérida, Coimbra ja Lissabon olid olulised mozárabe keskused. Nende kooseksisteerimine ei olnud aga alati konfliktidest prii. Toledos juhtisid mozárabe’d vastuhakku araabia võimu vastu. Mõned mozárabe ’d rändasid põhjas asuvatesse kristlaste kuningriikidesse, võttes oma kultuurist kaasa arhitektuurilisi, onomastilisi ja ka kohanimede elemente. Juudid pühendusid kaubandusele ja maksude kogumisele. Nad olid ka arstid, saadikud ja varahoidjad. Juudil Hasdai Ibn Shaprutil (915–970) õnnestus isegi kaliif Abderraman III üheks usaldusisikuks saada. Numbritesse arvestatuna oli Granadas 15. sajandi lõpus umbes 50 000 juuti ja kogu islami võimu all oleval Pürenee poolsaarel ligikaudu 100 000. [4]

Geopoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

On väga keeruline arvutada kokku al-Ándalusi rahvaarvu islami võimu kõige laiema ulatuse ajal (10. sajand), kuid on arvatud, et see võib jääda umbes 10 miljoni kanti. Araablased seadsid end sisse kõige viljakamatel aladel: Guadalquiviri orus, Kagu-Hispaanias ja Ebro orus. Berberid hõivasid aga mägised alad, nagu näiteks mäestikud Meseta kiltmaal ja Serranía de Ronda piirkond, paljud neist elasid ka Algarves (berber Said ibn Harun andis nime Faro linnale). Siiski pöördusid paljud neist pärast berberite vastuhakku araablastele 740. aastal tagasi Põhja-Aafrikasse. 741. aastal saabus al-Ándalusi suur hulk süürlasi eesmärgiga olla abiks berberite vastuhaku mahasurumisel ning jäid paikseks poolsaare ida- ja lõunaosasse. On ka allikaid, mis kinnitavad jeemenlaste kohalolekut linnades nagu näiteks Silves. Jääb veel välja tuua kahe väiksema etnilise grupi olemasolu: neegrid ja slaavlased.

Neegrid jõudsid al-Ándalusi orjade või palgatöölistena. Samal ajal kui mehed hoolitsesid võimukandjate isikliku turvalisuse eest või töötasid käskjalgadena, teenisid mustanahalised naised leiba konkubiinide või koduabilistena. Slaavlased olid esialgu orjad, kuid paljud suutsid ennast tasapisi vabaks osta. Mõned neist hõivasid olulised ametikohad valitsuses või moodustasid esimeste taifa ’de ehk iseseisvate moslemi kuningriikide ajal (11. sajand) oma eraldiseisvad riigid. 15. sajandil asusid poolsaare aladele elama mustlased.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõukamate ühiskonnakihtide kodud olid mugavad ja ilusad, eelkõige tänu diivanitele, patjadele ning põranda- ja seinavaipadele. Õhtuid muutsid oma kohalolekuga lõbusamaks luuletajad, muusikud ja tantsijad.

Nii maa- kui linnapiirkondades olid levinud araabia saunad ehk hammam ’id, mis ei olnud mõeldud mitte ainult pesemiseks, vaid ka seltskondlikuks koosviibimiseks. Araabia saunad olid oma olemuselt sarnased rooma termidele, mille juurde kuulusid erinevad külma- ja soojaveebasseinidega saalid. Neis tegid tööd massöörid, habemeajajad, rätsepad, jumestajad jt. Mehed käisid saunas õhtuti ning naised hommikuti. Need olid sobivad kohad poliitiliste vandenõude sepitsemiseks ning seksuaalsuheteks, mistõttu kristliku rekonkista käigus paljud saunad suleti.

Põhilised toiduained olid leib, liha, kala, kaun- ja puuviljad. Söögi valmistamisel kasutati aromaatseid ürte (näiteks pune) ning vürtse (ingver, pipar, köömen), rasvainena tarvitati kuulsast Coimbra piirkonnast pärit õli. Maiustused olid samuti kõrgelt hinnatud: queijadas ehk juustukoogikesed, magus riis kaneeliga ning erinevad kuivatatud puuviljade ja meega küpsetised. Need magustoidud on veel tänapäevalgi teatud piirkondade kokakunstile iseloomulikud.

Algupärane al-Ándalusi kultuur tekkis 10.-12. sajandi paiku, pärast Bagdadi kalifaadi ja Pärsia (klassikalise islami kultuurikeskus) kuningate poolt läbi viidud assimilatsiooni esimest etappi ning edukat emuleerimist. Al-Ándalus muutus vahelüliks Euroopa ning ülejäänud islamimaailma vahel, olles ühtlasi ka peamine kreeka, araabia, hiina ja hindu päritolu teadmiste vahendaja. Kõige selle tõttu räägivad paljud ajaloolased esimesest Euroopa renessansist ehk eelrenessansist. Araabia keel muudeti kohustuslikuks, ehkki suur osa elanikkonnast kõneles romaani keeli või heebrea keelt. Lingvistiline mitmekesisus peegeldus ka kirjanduses, eriti moaxaja 'des ehk keskaegsetes poeetilistes heliteostes.

Paberi kasutamine võimaldas odavate koopiate tegemist. Al-Hakam II raamatukogus Córdobas, mis on üks linna 70 raamatukogust, leidub 400 000 köidet, teiste seas Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ajast pärit teoseid ning moslemi mõtlejate Avempace ja Averroese originaalteoseid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Los árabes y musulmanes de la Edad Media aplicaron el nombre de al-Ándalus a todas aquellas tierras que habían formado parte del reino visigodo: la Península Ibérica y la Septimania ultrapirenaica.", Eloy Benito Ruano, Tópicos y realidades de la Edad Media, Real Academia de la Historia, 2000, p.79
  2. "Para los autores árabes medievales, el término al-Ándalus designa la totalidad de las zonas conquistadas -siquiera temporalmente- por tropas árabo-musulmanas en territorios actualmente pertenecientes a Portugal, España y Francia", José Ángel García de Cortázar, V Semana de Estudios Medievales: Nájera, 1 al 5 de agosto de 1994, Gobierno de La Rioja, Instituto de Estudios Riojanos, 1995, p.52
  3. AL-SAQATI, "Kitab fi adab al-hisba", Adaptación de la trad. castellana de P. CHALMETA en "Al-Andalus", 1968, XXXIII, fasc. 2, pp. 370–371, 374–375 y 383–384
  4. Wasserstein, 1995, p. 101.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]