Provence'i ajalugu
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2018) |
Provence'i ajalugu on ülevaade Kagu-Prantsusmaal Vahemere ääres asuva ajaloolise Provence'i piirkonna ajaloost. Provence on tänapäeval osa Prantsuse Vabariigi Provence-Alpes-Côte d'Azuri piirkonnast. Traditsiooniline Provence'i piirkond vastab Var'i, Vaucluse'i, Bouches-du-Rhône'i, Alpes-de-Haute-Provence'i, Alpes-Maritimes'i ja osaliselt Hautes-Alpes'i departemangule. Roomlased tegid piirkonda esimese Rooma provintsi Alpide taga, Provincia Romana, sellest ka tänapäevane nimi.
Algset Rooma provintsi kutsuti Gallia Transalpina, siis Gallia Narbonensis, või lihtsalt Provincia Nostra ("meie provints") või Provincia. See ulatus Alpidest Püreneedeni ja põhjas Vaucluse'ini, pealinnaks oli Narbo Martius (nüüd Narbonne). 15. sajandil ümbritsesid Provence'i krahvkonda Vari jõgi idast, Rhône'i jõgi läänest, Vahemeri lõunast ja Durance'i jõgi põhjast.
Eelajalooline Provence[muuda | muuda lähteteksti]
Provence'i rannikul on mõned varaseimad tuntud inimasustuse kohad Euroopas. Lihtsad kivist tööriistad dateerituna 1–1,05 miljonit aastat eKr leiti Grotte du Vallonnet'ist Roquebrune-Cap-Martini lähistel, Monaco ja Mentoni vahel. Palju keerukamad tööriistad, töödeldud kivi mõlemalt küljelt ja dateeritud 600 000 eKr, leiti Escale koopast Saint Estėve-Jansonis, ning tööriistad aastast 400 000 eKr ja mõned esimesed lõkkekohad Euroopas leiti Terra Amatas Nice'is. Keskmise paleoliitikumiga (300 000 eKr) ja hilise paleoliitikumiga (30 000 – 10 000 eKr) dateeritud tööriistad avastati Jardin Exotique'i koopas Monacos.
Paleoliitiline periood Provence'is nägi suurt kliimamuutust koos kahe jääaja saabumise ja lahkumisega ning dramaatilist muutust merepinna tasemes. Paleoliitilise perioodi alguses oli merepinna tase Lääne-Provence'is 150 meetrit kõrgemal kui tänapäeval. Paleoliitikumi lõpuks langes see 100–150 meetrit madalamale kui tänapäeval. Provence'i varajaste asukate elukoopad ujutati tõusva merevee taseme tõttu regulaarselt üle või jäid merest kaugele ja pühiti erosiooni poolt minema.
Mereveetaseme muudatused viisid ühele kõige tähelepanuväärsemale avastusele varajase inimese märkidest Provence'is. Aastal 1985 avastas sukelduja Henri Cosquer merealuse koopa suu 37 meetrit Calanque de Morgiou merepinnast Marseille lähistel. Sissepääs viib koopasse, mis on merepinnast kõrgemal. Sees on Cosquer' koopa seinad kaunistatud piisonite, hüljeste, alkide, hobuste ja käekontuuride joonistustega, mida dateeritakse 27 000 – 19 000 eKr.
Paleoliitikumi lõpp ja neoliitikumi perioodi algus nägi merepinna taset tänapäevasel tasemel, kliima soojenemist ja metsade taandumist. Metsade ja hirve ja teiste kergesti kütitavate ulukite kadumine tähendas, et Provence'i asukad jäid püsima tänu küülikutele, tigudele ja metslammastele. Umbes aastal 6000 eKr kodustasid inimesed, kes elasid Châteauneuf-les-Martiguesi ümbruses, ühena esimestest Euroopas metslamba ja loobusid jäädavalt ühest kohast teise liikumise. Kuna nad jäid paikseks, olid nad võimelised arendama uusi tööstusharusid. Innustatuna Vahemere idaosast sissetoodud keraamikast teginad nad umbes aastal 6000 eKr esimese keraamika Prantsusmaal.
Umbes aastal 6000 eKr saabus Provence'i uute asunike laine idast. Nad olid talunikud ja sõdalased ning tõrjusid järk-järgult varasemad karjapidajad nende maadelt välja. Neile järgnes umbes aastal 2500 eKr järgmine asunike laine, samuti talunikud, kes saabusid merelt ja asusid piki rannikut, mis nüüd on Bouches-de-Rhône'i departemang. Nende varajaste tsivilisatsioonide jälgi leidub Provence'i paljudes kohtades. Neoliitikumi asulakoht umbes aastast 6000 eKr avastati Marseille's Saint-Charlesi raudteejaama lähistel ja pronksiaegne dolmen (2500–900 eKr) leiti Draguignani lähedalt.
Liguurid ja keldid Provence'is[muuda | muuda lähteteksti]
10. ja 4. sajandi vahel eKr leidus Provence'is liguure alates Massiliast kuni tänapäeva Liguuriani. Nad olid ebamäärase päritoluga; nad võisid olla põlise neoliitikumi rahva järeltulijad. Strabon väitis selgelt, et nad ei olnud keldi päritolu ja gallidest erinevast rassist. Neil ei olnud oma kirja, kuid nende keel säilis Provence'i kohanimedes, mis lõppesid järelliidetega -asc, -osc, -inc, -ates ja auni. Antiikgeograaf Poseidonios kirjutas nendest: "Nende maa on metsik ja kuiv. Pinnas on nii kivine, et ei saaistutada midagi ilma kive puutumata. Mehed kompenseerivad teravilja vähesust jahipidamisega... Nad ronivad mägedes nagu kitsed". Nad olid ka sõjakad – tungisid Itaaliasse ja jõudsid 4. sajandil eKr kuni Roomani ning hiljem aitasid Hannibalil läbi pääseda, tema teel rünnata Roomat (218 eKr). Liguuride jäljed on säilinud tänapäevani Ida-Provence'is leitud dolmenites ja teistes megaliitehitistes, lihtsates kivist varjualustes ("Bories"), mida leidub Luberonis ja Comtat'is ja kivinikerdistena Vallée des Merveilles'is Mont Bégo lähistel Alpes-Maritimes'is, kõrgusel 2000 meetrit.
8. ja 5. sajandi vahel eKr hakkasid tõenäoliselt Kesk-Euroopast saabunud keldi hõimud samuti Provence'i tulema. Neil olid rauast relvad, mis võimaldasid neil kergesti alistada kohalikud hõimud, kes olid veel relvastatud pronksist relvadega. Üks hõim, segobriigid, asusid tänapäeva Marseille lähistele. Caturiigid, tricastiinid ja cavaarid asusid Durance'i jõest lääne poole.
Keldid ja liguurid elasid ulatuslikult kogu Provence'is ja keldid-liguurid jagasid lõpuks Provence'i territooriumi, iga hõim omas alpiorus või asustus piki jõge, igal oma kuningas ja dünastia. Nad ehitasid mäe otsa linnuseid ja asulaid, mis hiljem said ladinakeelse nime oppidum. Tänapäevaks on leitud jälgi 165 oppidumist Var'is ja 285 oppidumist Alpes-Maritimes'is. Nad kummardasid mitmeid looduse aspekte, rajasid pühasid metsi Sainte-Baume'is ja Gemenosis ning terviseallikaid Glanum'is ja Vernėègues'is. Hiljem, 5. ja 4. sajandil eKr, moodustasid erinevad hõimud hõimuliite; vocontid Isère'ist Vaucluse'ini; cavaarid Comtat'is; ja salluveerid Rhône'i jõest Var'ini. Hõimud hakkasid kauplema oma toodetega, raua, hõbeda, alabastri, marmori, kulla, vaigu, vaha, mee ja juustuga; oma naabritega, esmalt kaubateedel piki Rhône'i jõge ja hiljem rannikut külastanud etruski kaupmeestega. Etruski amforaid 7. ja 6. sajandist eKr on leitud Marseille'st, Cassis'est ja piirkonna mäeotsa oppidumist.
Kreeklased Provence'is[muuda | muuda lähteteksti]
Kaupmehed Rhodose saarelt külastasid Provence'i rannikut 7. sajandil eKr. Rhodose keraamikat sellest sajandist on leitud Marseille'st, Martigues'i ja Istres'i lähistelt ning Mont Garoust ja Evenosist Touloni lähistel. Kaupmehed Rhodoselt andsid oma nimed antiiklinnale Rhodanousia'le (nüüd Trinquetaille, Arles'ist üle Rhône'i jõe) ning peamisele Provence'i jõele, Rhodanosele, tänapäeval Rhône.
Esimene kreeklaste püsiasustus oli Massalia, asutatud tänapäeva Marseille kohale umbes aastal 600 eKr kolonistide poolt, kes tulid Phokaiast (nüüd Foça Türgis) Väike-Aasia Egeuse rannikul. Teine laine koloniste saabus umbes aastal 540 eKr, kui Phokaia pärslaste poolt hävitati.
Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas. Selle kõrgajal, 4. sajandil eKr, oli seal rahvast umbes 6000 asukat, kes elasid umbes 50 hektari suurusel müüriga ümbritsetud alal. Seda valitseti kui aristokraatlikku vabariiki 600 rikkama kodaniku koosoleku poolt. Seal oli suur Delfi Apolloni kultuse tempel mäetipul sadama kohal ja Ephesose Artemise kultuse tempel linna teises otsas. Massalias vermitud drahme on leitud kõigis liguuri-keldi Gallia osades. Kaupmehed Massaliast sisenesid sügavale Prantsusmaa sisemaale piki Durance'i ja Rhône'i jõgesid ning rajasid kaubateed sügavale Galliasse ja Šveitsi ja Burgundiasse ja isegi nii kaugele põhja kui Läänemere äärde. Nad vedasid oma toodangut; kohalikud veinid, soolatud sealiha ja kala, aromaatsed ja ravimtaimed, korallid ja kork.
Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut, millest hiljem said linnad; nad asutasid Citharista (La Ciotat), Tauroeis (Le Brusc), Olbia (Hyères'i lähistel), Pergantion (Breganson), Caccabaria (Cavalaire), Athenopolis (Saint-Tropez), Antipolis (Antibes), Nikaia (Nice) ja Monoicos (Monaco). Nad asutasid sisemaised linnad Glanum (Saint-Remy) ja Mastrabala (Saint-Blaise).
Kõige kuulsam Massalia kodanik oli matemaatik, astronoom ja laevnik Pytheas. Pytheas valmistas gnomoni, mis võimaldas tal määrata peaaegu täpselt Marseille laiuskraadi, ja ta oli esimene, kes selgitas loodete päritolu. Aastatel 330–320 eKr korraldas ta laevareisi Atlantile ja nii kaugele põhja kui Inglismaa, ja külastas Islandit, Shetlandit ja Norrat. Kuigi ta lootis luua merekaubatee Cornwalli tinale, ei olnud tema reisil äriedu ja seda ei korratud. Massalialased leidsid olevat odavama ja lihtsama kaubelda Põhja-Euroopaga maitsi.
Rooma Provence (2.–5. sajand pKr)[muuda | muuda lähteteksti]
2. sajandil eKr pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega liguuride vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral; aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu Genova lähistel; aastal 154 eKr alistas Rooma konsul Optimus oxybiid ja decietid, kes ründasid Antibes't; ja aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu.
Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada Provence'is “Provincia Romana” püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremont'i kõrvale uue linna, Aquae Sextiae, hilisem Aix-en-Provence. Aastal 118 eKr asutasid nad Narbonne'i ja Via Domitia, mis ühendas Itaaliat Hispaaniaga. Piirkond kandis algselt nime Provincia Romana ja hiljem Gallia Narbonensis, keskuse Narbo Martius järgi.
Rooma kindral Gaius Marius purustas viimase tõsise vastupanu aastal 102 eKr, alistades kimbrid ja teutoonid. Siis hakkas ta ehitama teid vägede liikumise ja kaubanduse hõlbustamiseks Rooma, Hispaania ja Põhja-Euroopa vahel; ühe rannikult sisemaale Apti ja Tarasconi ja teise piki rannikut Itaaliast Hispaaniasse, mis läbis Fréjus'i ja Aix-en-Provence'i.
Aastal 49 eKr oli Massalial ebaõnn Pompeiuse ja Julius Caesari vahelises võimuvõitluses vale pool valida. Pompeius alistati ja Massalia kaotas oma territooriumid ja poliitilise mõju. Rooma veteranid rahvastasid vahepeal vanade kreeka asulate kohtades kaks uut linna Arles'i ja Fréjus'i.
Aastal 8 eKr ehitas keiser Augustus La Turbie'sse triumfikaare rahu tähistamiseks piirkonnas ja ta alustas Provence'i romaniseerimist poliitiliselt ja kultuuriliselt. Rooma insenerid ja arhitektid ehitasid monumente, teatreid, saunu, villasid, foorumeid, areene ja akvedukte, millest paljud on veel alles. Rooma linnad ehitati Cavaillon'i, Orange'i, Arles'i, Fréjus'i, Glanum'isse (väljaspool Saint-Rémy-de-Provence'i), Carpentras'i, Vaison-la-Romaine'i, Nîmes'i, Vernègues'i, Saint-Chamas'i ja Cimiez'i (Nice'i kohal). Rooma provints, mida kutsuti selle pealinna Narbo (tänapäeva Narbonne) järgi Gallia Narbonensis, ulatus Itaaliast Hispaaniani, Alpidest Püreneedeni.
Pax Romana Provence'is kestis 3. sajandi keskpaigani. Germaani hõimud tungisid Provence'i aastatel 257 ja 275.
4. sajandi alguses oli Rooma keisri Constantinus Suure (280–337) õukond sunnitud Arles'is varjuma. Constantinus III, kes kuulutas end Lääne-Rooma keisriks ajavahemikus 404–411 ja kuulutas 408. aastal Arles'i Lääne-Rooma riigi pealinnaks. 5. sajandi lõpuks oli Lääne-Rooma võim Provence'ist kadunud ning algas sissetungide, sõdade ja kaose ajastu.
Kristluse saabumine Provence'i (3.–6. sajand)[muuda | muuda lähteteksti]
On palju legende varajastest kristlastest Provence'is, kuid neile on raske kinnitust leida. On dokumenteeritud, et Provence'i Rooma linnades oli kirikuid ja piiskoppe organiseeritud juba 3. ja 4. sajandil; Arles'is aastal 254, Marseille's aastal 314, Orange'is, Vaison'is ja Apt'is aastal 314, Cavaillon'is, Digne'is, Embrun'is, Gap'is ja Fréjusis 4. sajandi lõpus, Aix-en-Provence'is aastal 408, Carpentras'is, Avignon'is, Riez'is, Cimiez'is (tänapäeval Nice'i osad) ja Vence'is aastal 439, Antibes'is aastal 442, Toulon'is aastal 451, Senezis aastal 406, Saint-Paul-Trois-Châteaux's aastal 517 ja Glandèves'is aastal 541. Vanim kristlik struktuur, mis veel Provence'is töötab, on Fréjus'i katedraali baptisteerium 5. sajandist. Umbes samal ajal 5. sajandil asutati esimesed kaks kloostrit Provence'is, Lérins'i klooster saarel Cannes'i lähistel ja Saint-Victor'i klooster Marseille's.
Germaanlaste sissetungid[muuda | muuda lähteteksti]
5. sajandi teise poole alguses, kui Rooma võim hääbus, sisenesid Provence'i järjestikused germaani hõimude lained, algul läänegoodid (480), siis idagoodid, siis burgundid, lõpuks frangid 6. sajandil. Araablastest sissetungijad ja berberi piraadid tulid Põhja-Aafrikast Provence'i rannikule 7. sajandi algul.
Frangi riik, Merovingid ja Karolingid[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Frangi riik, Merovingid ja Karolingid
Kaootilise perioodi kestel valitsesid Provence'i Frangi kuningad Merovingide dünastiast, siis Karolingidest kuningad, Karl Martelli järglased; ning oli siis Karl Suure impeeriumi osa (742–814). Aastal 855, kui Kesk-Frangi kuningas (843–855) Lothar I oli Prümi kloostris oma surivoodil, jagas ta kuningriigi Prümi lepinguga oma kolme poja vahel. Vanimale, Ludwig II-le Itaalia kuninga (844–875) tiitel, koos Frangi keisri tiitliga, aastast 855–875. Noorimale, veel alaealisele Karlile läks Provence. Keskmisele ja isa nimekaimule, Lotharile läks ülejäänud territoorium Provence'ist põhjas, Lotharingia kuningriik.
Aastal 879, pärast Karolingist valitseja Charles II Paljaspea surma, eraldus tema õemees Boso Louis III Karolingide kuningriigist ja valiti Provence'i sõltumatu riigi esimeseks valitsejaks. Lääne-Frangi kuninga Louis II surma järel said Lääne-Frangi riigi kuningateks 879 Louis III ja Karlmann. Louis sai riigi põhjaosa ehk Neustria valitsejaks, Karlmannile jäi lõunaosa (Burgundia ja Akvitaania). Ent hertsog Boso, kes valiti Provence'i kuningaks, keeldus vendade võimu tunnustamast ning nii puhkes kodusõda. Louis'l ja Karlmannil ei läinud ka nende onu, Ida-Frangi kuninga Karl Paksu abiga korda Bosot alistada.
Provence'i krahvid (9.–13. sajand)[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Arelaat, Alam-Burgundia, Burgundia ajalugu
Keskajal valitses Provence'i kolm krahvidünastiat ning Provence muutus auhinnaks keerukas rivaliteedis katalaani Barcelona valitsejate, Burgundia kuningate, Saksa-Rooma riigi valitsejate ja Prantsusmaa Anjou kuningate vahel.
Bosoniidid (879–1112) olid esimese Provence'i kuninga Boso järeltulijad. Alam-Burgundia kuninga Boso ja Frangi keiser (855–875) Ludwig II tütre poeg, Alam-Burgundia kuningas ja 901. aastast Frangi keiser Louis III Pime (890–928), kutsuti Itaaliasse Adalbert II poolt, kes soovis takistada Berengaril kontrolli saavutamist Apenniini poolsaarel. Louis alistas Berengari ja krooniti paavst Benedictus IV poolt 901. aastal Frangi keisriks. Berengar alistas Louis järgmisel aastal, sundis ta Itaaliast põgenema ja lubama mitte kunagi tagasi tulla. Aastal 905 tungis Louis jälle Itaaliasse, kuid alistati ja torgati vande murdmise pärast pimedaks. Louis kaotas oma Itaalia kuninga ja Frangi keisri tiitlid Berengarile. Pimedana kasutas Louis regendina nõbu, Provence'i krahvi Hugues'd ja tegi ta Provence'i hertsogiks ja Vienne'i krahviks, Alam-Burgundia kuningas Hugues (suri aastal 947). Hugues viis Provence'i pealinna Vienne'ist Arles'i ja tegi Provence'i Ülem-Burgundia kuninga Rudolf II lääniks. Aastal 933 loovutas Rudolf II lõpuks kõik nõuded Itaaliale Hugues kasuks ja sai vastutasuks Alam-Burgundia kuningriigi, taasühendades seega kaks territooriumi Arelaati.
Muslimite invasioon[muuda | muuda lähteteksti]
9. sajandil tungisid Provence'i Al-Ándalusist araabia piraadid (maurid) ja siis normannid. Normannid rüüstasid piirkonnas ja lahkusid siis, kuid maurid ehitasid kindlusi ja hakkasid linnu rüüstama ning nõudsid kohalikelt elanikelt lunaraha. 973. aasta alguses püüdsid maurid kinni Cluny kloostri abti Maioluse ja nõudsid tema eest lunaraha. Lunaraha maksti ja abt vabastati, kuid krahv Guillaume I juhitud Provence'i rahvas tõusis üles ja alistas maurid nende kõige võimsama kindluse Fraxinet' (La Garde-Freinet) lähistel Tourtouri lahingus. Maurid, keda lahingus ei tapetud, ristiti ja tehti orjadeks, ning ülejäänud Provence'i maurid põgenesid piirkonnast. Vahepeal jätkusid dünastilised tülid.
Sõda Rudolf III ja tema rivaali, Saksa-Rooma keisri Saali Konradi vahel aastal 1032 viis Provence'i ja Arelaadi saamiseni Saksa-Rooma riigi vasalliks, milleks see jäi aastani 1246.
Provence'i markii[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Toulouse'i krahvkond
Toulouse'i krahv Raymond IV, abiellus oma nõo, Provence'i pärijannaga umbes aastal 1085. Sellest ajast alates olid Toulouse'i krahvid suurimad isandad Lõuna-Prantsusmaal. Raymond IV võttis endale ametlikud tiitlid Provence'i markii, Narbonne'i hertsog ja Toulouse'i krahv. Pärast seda seilas krahv Esimesse ristisõtta, pärast Jeruusalemma vallutamist, Tripoli linna piiramisel, tänapäeval Põhja-Liibanonis, ta hukkus enne linna vallutamist.
Katalaani dünastia[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Aragóni kroon, Barcelona krahvkond, Aragóni kuningriik, Provence'i krahvkond
Aastal 1112 abiellus viimane Boso järeltulija Douce de Gévaudan katalaani Barcelona krahvi Ramon Berenguer III-ga, kes seetõttu sai Provence'i krahviks nimega Raymond Berenguer I. Ta valitses Provence'i aastatel 1112–1131 ja tema järeltulijad Katalaani dünastiast valitsesid Provence'i aastani 1246. Aastal 1125 Provence jagati; Provence'i osa Durance'i jõest põhjas ja läänes läks Toulouse'i krahvile, samas maad Durance'i ja Vahemere vahel ning Rhône'i jõest Alpideni kuulusid Provence'i krahvidele. Provence'i pealinn liikus Arles'ist Aix-en-Provence'i ja hiljem Brignoles'i. 1150. aastal abiellus Aragóni kuninganna Barcelona krahv Ramon Berenguer IV-ga. Nende poeg Alfonso II päris mõlema vanema valdused, pannes aluse Aragóni kroonile. Aragóni kroon hõlmas lisaks Aragóni kuningriigile eri aegadel ka Kataloonia vürstiriigi, Mallorca, Valencia, Sitsiilia ning Napoli kuningriigi, Ateena ja Neopatria hertsogkonna, samuti Korsika, Sardiinia, Andorra, Roussilloni ja Malta.
Katalaani dünastia ajal 12. sajandil ehitati Provence'is tähtsaid katedraale ja kloostreid uues harmoonilises romaani stiilis, mis ühendas Rhône'i oru gallia-rooma stiili Alpide lombardia stiiliga. Aix katedraal ehitati vana Rooma foorumi kohale ning ehitati 13. ja 14. sajandil gooti stiilis ümber. Saint-Trophime'i katedraal Arles'is oli romaani stiilis maamärk, mis ehitati 12. ja 15. sajandi vahel. Tohutu kindlus-klooster, Montmajour'i klooster, ehitati saarele just Arles'ist põhja poole ja muutus suureks sihtkohaks keskaegsetele palveränduritele.
12. sajandil ehitati kolm tsistertslaste kloostrit Provence'i kaugetesse paikadesse, eemale linnade poliitilistest intriigidest. Sénanque'i klooster oli esimene, rajati Luberonis aastatel 1148–1178. Thoronet' klooster asutati aastal 1160 kauges orus Draguignan'i lähistel. Silvacane'i klooster Durance'i jõel La Roque-d'Anthéron'i juures asutati aastal 1175.
Prantsuse Provence'i krahvid[muuda | muuda lähteteksti]
13. sajandil alustasid Prantsuse kuningad abielude kasutamist oma mõju laiendamiseks Prantsusmaa lõunaosas. Kuningas Louis VIII "Lõvi" üks poeg, Poitou krahv Alphonse abiellus Toulouse'i krahvi pärijanna Jeanne'iga. Teine poeg Louis IX "Püha" (1214–1270) abiellus Marguerite de Provence'iga.
Louis VIII noorem poeg Anjou krahv Charles abiellus aastal 1246 Provence'i pärijanna Béatrice'iga. Provence'i õnn sai seotud Anjou dünastia ja Napoli kuningriigiga.
Avignoni paavstid (14. sajand)[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv, Comtat Venaissin, Paavstiriik
Aastal 1309 viis Rooma paavst Clemens V, kes pärines Bordeaux'st, paavsti residentsi Avignoni. Aastatel 1309–1377, enne skismat Rooma ja Avignoni kirikute vahel, resideeris Avignon'is 7 paavsti. Skisma viis rivaalpaavstide valimiseni mõlamas kohas. Pärast seda resideeris Avignon'is aastani 1423 kolm vastupaavsti, kuni paavst lõplikult Rooma, Paavstiriiki tagasi läks. Aastatel 1334–1363 ehitas paavst Benedictus XII vana paavstipalee Avignon'is ja paavst Clemens VI ehitas uue paavstipalee, üheskoos oli Paavstide palee suurim gooti stiilis palee Euroopas.
14. sajand oli kohutav aeg Provence'is ja kogu Euroopas: Provence'i rahvastik oli olnud umbes 400 000 inimest, must surm (1348–1350) tappis 15 000 inimest Arles'is, poole linnarahvast, ja vähendas suuresti kogu piirkonna rahvastikku. Prantsuse armee kaotus Saja-aastases sõjas sundis Provence'i linnu ehitama müüre ja torne enda kaitseks endiste sõdurite armeede vastu, kes laastasid maapiirkondi.
Provence'i Anjou dünastia valitsejatel olid ka rasked ajad. Kuninganna Giovanna I (1343–1382) võimule vastuseisuks kutsuti kokku Provence'i aadlike, usuliidrite ja linnajuhtide koosolek. Ta mõrvati aastal 1382 oma nõo ja pärija Carlo di Durazzo poolt, kes algatas uue sõja, mis viis aastal 1388 Nizza, Poggetto Tenieri ja Barcelonnette'i eraldumisele Provence'ist ja nende liitmisele Savoia krahvkonna territooriumidega. Aastatel 1388–1526 oli selle Savoia dünastia omandatud uue ala nimi ülejäänud Provence'i järgi Terres Neuves de Provence. Pärast aastat 1526 võttis see ametlikult nimeks Nizza krahvkond.
Hea kuningas René, Provence'i viimane valitseja[muuda | muuda lähteteksti]
15. sajand nägi rida sõdu Aragóni kuningate ja Provence'i krahvide vahel. Aastal 1423 vallutas Aragóni Alfonso armee Marseille ja aastal 1443 vallutasid nad Napoli ja sundisid selle valitseja, kuningas René, põgenema. Viimane asus lõpuks ühte oma allesjäänud valdusse, Provence'i.
Ajalugu ja legend andis Renéle tiitli "hea Provence'i kuningas René", kuigi ta ainult elas Provence'is viimased kümme aastat oma elust, aastatel 1470–1480, ja tema poliitilised suunad territoriaalsele laienemisele olid kulukad ja edutud. Provence sai kasu rahvaarvu kasvust ja majanduse laienemisest ning René oli helde kunstide patroon, toetades maalikunstnikke Nicolas Froment'i, Ludovico Bread ja teisi meistreid. Ta lõpetas ka ühe kõige kenama lossi Provence'is Tarasconis, Rhône'i jõe ääres.
Kui René aastal 1480 suri, läks tema tiitel tema sugulasele Charles du Maine'ile. Aasta hiljem, aastal 1481, kui Charles suri, läks tiitel kuningas Louis XI-le. Provence liidendati aastal 1486 seaduslikult Prantsuse kuningliku domeeniga.
Aastatel 1486–1789[muuda | muuda lähteteksti]
Varsti pärast seda, kui Provence sai Prantsusmaa osaks, kaasati see Hugenotisõdadesse, mis pühkisid üle maa 16. sajandil. Aastatel 1493–1501 aeti paljud juudid nende kodudest välja ja nad otsisid varjupaika Avignoni piirkonnas, mis oli veel paavsti otsese kontrolli all. Aastal 1545 käskis Aix parlament hävitada Lourmarini, Mérindoli, Cabriéresi külad Luberonis, kuna nende asukad olid Itaalia Piemonte juurtega valdeslased ja neid ei peetud piisavalt õigeteks katoliiklasteks. Enamus Provence'ist jäi rangelt katoliiklikuks. Erandiks oli vaid üks protestantide enklaav, Orange vürstkond, mida valitses vürst Willem Madalmaade Oranje-Nassau dünastiast, ning mis loodi aastal 1544 ja ei olnud Prantsusmaa osa aastani 1673. Katoliikliku Liiga armee piiras protestantide linna Mėnerbes'i Vaucluse'is aastatel 1573–1578. Sõjad ei lõppenud enne 16. sajandi lõppu, koos võimu kindlustamisega Provence'is Bourbonide kuningate poolt.
Poolsõltumatu Provence'i parlament Aix's ja mõned Provence'i linnad, eriti Marseille, jätkasid mässu Bourbonide kuninga võimu vastu. Pärast ülestõuse aastatel 1630–1631 ja 1648–1652 ehitas noor kuningas Louis XIV sadama sissepääsu juurde kaks suurt kindlust linna rahutu elanikkonna kontrollimiseks.
16. sajandi alguses alustas kardinal Richelieu Toulon'is mereväe arsenali ja dokkide ehitamist, et luua baas uuele Prantsuse Vahemere laevastikule. Baasi laiendas oluliselt Louis XIV minister Jean-Baptiste Colbert, kes tellis sõjaväe peainsenerilt Vaubanilt ka kindlustuste tugevdamise ümber linna.
17. sajandi alguses elas Provence'is umbes 450 000 inimest. See oli ülekaalukalt maapiirkond, mis pühendunud nisu, viinamarjade ja oliivide kasvatamisele, koos väikeste parkimis-, keraamika-, lõhna- ning laeva- ja paadiehitustööstustega. 17. sajandi keskpaigast alates tehtud Provence'i tepinguid eksporditi edukalt Inglismaale, Hispaaniasse, Itaaliasse, Saksamaale ja Hollandisse. Piki rannikut ning Rhône'i jõge pidi üles ja alla toimus märkimisväärne kaubavahetus. Linnad Marseille, Toulon, Avignon ja Aix-en-Provence nägid puiesteede ja rikkalikult dekoreeritud eramute ehitamist.
18. sajandi alguses tabas Provence'i Louis XIV valitsemise lõpu majanduslangus. Katk tabas piirkonda aastatel 1720–1722, alates Marseille'st, tappes umbes 40 000 inimest. Siiski hakkasid sajandi lõpuks paljud käsitööliste tööstused õitsema; lõhnaõli tehti Grasse'is, oliiviõli Aix's ja Alpilles'i mägedes, tekstiili Orange'is, Avignon'is ja Tarascon'is ning fajansskeraamikat Marseille's, Apt'is, Aubagne'is ja Moustiers-Sainte-Marie's. Palju sisserändajaid saabus Liguuriast ja Piemontest Itaalias. 18. sajandi lõpuks elas Marseille's 120 000 inimest, tehes sellest suuruselt kolmanda linna Prantsusmaal.
Prantsuse revolutsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Prantsuse revolutsioon
Kuigi enamus Provence'ist, väljaarvatud Marseille, Aix ja Avignon, oli maapiirkond, konservatiivne ja suuresti rojalistlik, andis see mõned meeldejäävad tegelased Prantsuse revolutsioonis; Honoré Gabriel Victor Riquetti de Mirabeau Aix'st, mõõdukas revolutsionäär, pooldas Prantsusmaal konstitutsioonilist monarhiat nagu Inglismaal; Markii de Sade Lacoste'ist Luberonis, kes oli Rahvusassamblee saadik vasakult servalt; Charles Jean Marie Barbaroux Marseille'st, kes saatis vabatahtlike pataljoni Pariisi võitlema Prantsuse Revolutsiooniarmee ridades; ning abbé Emmanuel-Joseph Sieyès (1748–1836), esseist ja poliitiline liider, kes oli üks peamisi Prantsuse revolutsiooni, Konsulaadi ja Esimese Prantsuse keisririigi teoreetikuid ja kes aastal 1799 oli 18. brumääri riigipöörde algataja, mis tõi võimule Napoleoni.
Provence andis ka perioodi kõige meeldejäävama laulu, marseljeesi. Kuigi laulu kirjutas algselt aastal 1792 Strasbourgi kodanik Claude-Joseph Rouget de Lisle ja see oli algselt Reini revolutsioonilise armee sõjalaul, sai see kuulsaks, kui seda laulsid Pariisi tänavatel Marseille' vabatahtlikud, kes olid kuulnud, kuidas Marseille's laulis seda noor vabatahtlik Montpellier'st, François Mireur. See muutus kõige populaarsemaks revolutsioonilauluks ja aastal 1879 sai Prantsusmaa riigihümniks.
Revolutsioon oli Provence'is vägivaldne ja verine nagu ka muudes Prantsusmaa osades. 30. aprillil 1790 piirati Saint-Nicolas' kindlust Marseille's ja palju sõdureid tapeti. 17. oktoobril 1791 leidis aset rojalistide ja usutegelaste tapmine Avignoni paavstide palee vangla jäähoidlas (glaciere).
Kui radikaalsed montanjaarid võtsid mais 1793 Žirondiinidelt võimu, puhkes Avignonis, Marseille's ja Toulonis tõeline vasturevolutsioon. Revolutsiooniline armee kindral Carteaux juhtimisel taasvallutas Marseille augustis 1793 ja nimetas selle "Nimetuks linnaks" (Ville sans Nom). Toulonis andsid revolutsiooni vastased 28. augustil 1793 linna üle Briti ja Hispaania laevastikule. Revolutsiooniline armee piiras Briti positsioone neli kuud (vaata Touloni piiramine) ja alistas lõpuks tänu noore suurtükiväe komandöri Napoleon Bonaparte'i ettevõtmisele britid ja ajas nad detsembris 1793 linnast välja. Umbes 15 000 rojalisti põgenes koos Briti laevastikuga, kuid 500–800 7000 mahajäänust lasti Champ de Marsil maha ja Toulon sai nimeks Port la Montagne.
Montanjaaride langusele juulis 1794 järgnes uus, revolutsionääridele suunatud valge terror. Rahu taastati alles aastal 1795 Napoleoni võimule tõustes.
Napoleon I ajal[muuda | muuda lähteteksti]
Napoleon taastas Provence'is vana režiimi perekondade vara ja võimu. Briti laevastik admiral Horatio Nelsoni juhtimisel blokeeris Touloni ja peaaegu kogu merekaubandus peatus, põhjustades viletsust ja vaesust. Kui Napoleon alistati, tähistati Provence'is tema langemist. Kui ta 1. märtsil 1815 Elbalt põgenes ja Golfe-Juanis randus, hoidus ta Provence'i linnadest, mis olid tema suhtes vaenulikud.
19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Provence nautis 19. sajandil heaolu; Marseille ja Touloni sadamad ühendasid Provence'i laieneva Prantsuse impeeriumiga Põhja-Aafrikas ja Oriendis, eriti pärast Suessi kanali avamist aastal 1869.
Aprillis–juulis 1859 tegi Napoleon III salakokkuleppe Piemonte peaministri Cavouriga, et see aitaks Prantsusmaal Austria Apenniini poolsaarelt välja tõrjuda, ja tõi kaasa Itaalia ühinemise, vastutasuks pidi Piemonte loovutama Savoia ja Nice'i piirkonna Prantsusmaale. Ta astus Austriaga sõtta aastal 1859 ja võttis võidu Solferino all, mille tulemusena loovutas Austria Lombardia Piemontele ja vastutasuks sai Napoleon aastal 1860 Savoia ja Nice'i ning aastal 1861 Roquebrune-Cap-Martini ja Mentoni.
Raudtee ühendas Pariisi Marseille'ga (1848) ja siis Touloni ja Nice'iga (1864). Nice, Antibes ja Hyères muutusid populaarseteks talikuurortideks Euroopa kuningakodadele, sealhulgas kuninganna Victoria. Napoleon III ajal kasvas Marseille rahvastik 250 000 inimeseni, sealhulgas väga suur Itaalia kogukond. Touloni rahvaarv oli 80 000. Suured linnad nagu Marseille ja Toulon nägid kirikute, ooperiteatrite, suurte puiesteede ja parkide ehitamist.
Pärast Louis Napoleoni langust kaotuse järel Prantsuse-Preisi sõjas püstitati Marseille tänavatele barrikaadid (23. märts 1871) ning Gaston Cremieux juhitud ja Pariisi Kommuunist innustatud kommunaarid võtsid linna üle kontrolli. Kommuun purustas armee ja Cremieux hukati 30. novembril 1871. Kuigi Provence oli üldiselt konservatiivne, valis see sageli reformimeelseid juhte; peaminister Léon Gambetta oli Marseille vürtspoodniku poeg ja tulevane peaminister Georges Clemenceau valiti aastal 1885 saadikuks Var'ist.
19. sajandi teine pool nägi provensaali dialekti ja kultuuri taaselustamist, eriti traditsioonilistes maapiirkondades, ajendatuna Frédéric Mistrali juhitud kirjanike ja luuletajate liikumise Félibrige poolt. Mistral saavutas kirjandusliku edu oma poeemiga Miréio (prantsuse Mireille); teda premeeriti aastal 1904 Nobeli kirjandusauhinnaga.
20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Maailmasõdade vahel oli Provence kibedalt jagatud konservatiivseteks maapiirkondadeks ja radikaalseteks suurteks linnadeks. Marseille's olid laialdased streigid aastal 1919 ja Toulonis olid rahutused aastal 1935.
Pärast Prantsusmaa kaotust Saksamaale juunis 1940 jagati Prantsusmaa okupeeritud tsooniks ja vabaks tsooniks, Provence jäi vabasse tsooni. Osa Ida-Provence'ist okupeeriti Itaalia poolt. Kollaboratsionism ja passiivne vastupanu andsid järk-järgult teed palju aktiivsemale vastupanule, eriti pärast natsi-Saksamaa tungimist Nõukogude Liitu juunis 1941, ja kommunistlik partei muutus vastupanus aktiivseks. Vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa juhi Charles de Gaulle'i saadik Jean Moulin visati 2. jaanuaril 1942 langevarjuga alla Eygalières'i Bouches-du-Rhône'is, et ühendada erinevad vastupanuliikumised kogu Prantsusmaal sakslaste vastu.
Novembris 1942, pärast liitlaste randumist Põhja-Aafrikas (operatsioon "Tõrvik"), okupeerisid sakslased kogu Provence'i (operatsioon "Attila") ja suundusid siis Touloni (operatsioon "Anton"). Prantsuse merevägi Toulonis saboteeris oma laevad, et need ei langeks sakslaste kätte.
Sakslased hakkasid süstemaatiliselt kokku ajama Prantsuse juute ja põgenikke Nice'ist ja Marseille'st. Mitmed tuhanded viidi koonduslaagritesse, ja vähesed elasid selle üle. Suur ala ümber Marseille sadama tühjendati elanikest ja mineeriti, et see ei oleks vastupanu baasiks. Sellest hoolimata muutus vastupanu tugevamaks; saksameelse miilitsa juht Marseille's mõrvati aprillis 1943.
15. augustil 1944, kaks kuud pärast liitlaste randumist Normandias (operatsioon "Overlord"), randus Ühendriikide 7. armee kindral Alexander Patchi juhtimisel koos Vaba Prantsusmaa korpusega kindral Jean de Lattre de Tassigny juhtimisel Var'i rannikul Saint-Raphaëli ja Cavalaire'i vahel (operatsioon "Dragoon"). Ameerika väed liikusid põhja poole Manosque'i, Sisteroni ja Gapi suunas, samas Prantsuse 1. soomusdiviis kindral Vigieri juhtimisel vabastas Brignoles'i, Saloni, Arles'i ja Avignoni. Sakslased pidasid Toulonis vastu 27. augustini ja Marseille vabastati 25. augustil.
Pärast sõja lõppu oli Provence silmitsi tohutu ülesandega parandada ja üles ehitada eriti sõja aja hävitatud sadamad ja raudteed. Osana sellest jõupingutusest ehitati Marseille's aastatel 1947–1952 esimene moodne raudbetoonist kortermaja, Le Corbusier' Unité d'Habitation. Aastal 1962 võttis Provence vastu suure hulga Prantsuse kodanikke, kes lahkusid Alžeeriast pärast selle iseseisvumist. Sellest ajast alates elab suur Põhja-Aafrika kogukond suurte linnade, eriti Marseille ja Touloni sees ja ümber.
1940. aastatel tegi Provence läbi kultuurilise uuestisünni, koos Avignoni teatrifestivali asutamisega (1947), Cannes'i filmifestivali taasavamisega (algas aastal 1939) ja paljude muude suurte sündmustega. Uute maanteede ehitamisega, eriti Pariisi–Marseille kiirtee, mis avati aastal 1970, sai Provence massiturismi sihtpaigaks üle kogu Euroopa. Paljud eurooplased, eriti britid, ostsid Provence'is suvilaid. TGV ülikiirete rongide tulemine lühendas reisi Pariisist Marseille'sse vähem kui neljale tunnile.
20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses seisis Provence'i elanike ees raske ülesanne säilitada majandusliku arengu ja rahvastiku kasvu tingimustes loodus ja kultuur, mis teeb Provence'i unikaalseks.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Provence'i ajaloo kaardid |