Varakeskaeg

Euroopa 814. aastal

Varakeskaeg oli Lääne-Euroopas (laiemalt kogu Euroopas ja Vahemere maades) hilisantiigi ja kõrgkeskaja vaheline periood, mis kestis Lääne-Rooma riigi langusest 5. sajandil umbes 1000. või 1050. aastani. Varakeskaega on nimetatud ka pimedaks ajastuks (ld saeculum obscurum, ingl Dark Ages), vastandades keskaja intellektuaalset pimedust ühelt poolt Vana-Roomale ja teiselt poolt renessansile kui valgustatud ajajärkudele. Esimesena kasutas seda nimetust Itaalia õpetlane Francesco Petrarca 1330. aastatel.

Varakeskaeg kattub osalt hilisantiigiga (umbes 300.–600. aastal). Varakeskajale järgnevad kõrgkeskaeg ja hiliskeskaeg.

Varakeskaeg on tuntud nii üleminekuajana antiikajast keskaega kui ka eraldi ajastuna. Selle algust ja lõppu dateerivad ajaloolased mitmeti. Nüüdisajal ei tõlgendata seda enam pimeda ja tagurlikuna, vaid selles nähakse nii järjepidevust kui ka poliitilisi, kultuurilisi ja ühiskondlikke muutusi, mille mõjud ulatuvad tänapäevani. Varakeskajal jaotusid Euroopa ja Vahemere maad kristluse ja islami ning läänekiriku ja idakiriku vahel. Paljud varakeskajal tekkinud riigid panid aluse tänapäevalgi olemasolevatele riikidele.

Otto III evangelist (Baieri Riiklik Raamatukogu, Clm 4453, fol. 23v-24r): keiser troonil kahe samba vahel. Visandatud palee taustal. Tema kõrval seisab kaks vaimuliku ja kaks ilmaliku seisuse esindajat. Vasakult lähenevad valitsejale nelja riigi paljasjalgsed, rikkalike andide ja alandliku hoiakuga kehastused: Sclavinia, Germania, Gallia ja Roma. (Reichenau koolkonna miniatuur, umbes 1000. aasta).

Varakeskaja algus on seotud suure rahvasterändega, mille käigus Lääne-Rooma riik 476. aastal hävis. Rooma läänealade haldusstruktuurid kadusid aeglaselt ja Lääne-Rooma alal tekkisid uued riigid. Kõige tähtsamaks neist sai Frangi riik, mille rajasid 5. sajandil Merovingid. Idas kindlustas end Ida-Rooma riik, millel õnnestus 6. sajandil isegi mõned läänes kaotatud alad tagasi vallutada. Suur osa neist aladest kaotati siiski üsna pea uuesti. Pealegi pidi Ida-Rooma (Bütsants) kuni 7. sajandi alguseni võitlema Pärsia Sassaniidide riigiga. 7. ja 8. sajandil muutus Araabia vallutuste tagajärjel Vahemere maades poliitiline kord. See tähendas antiikaja lõppu. Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika alad, mis olid olnud Bütsantsi kontrolli all, hõivasid islamiusulised araablased, kes need aegamööda islamiseerisid. Ka Pürenee poolsaar ja Sitsiilia olid pikemat aega islami võimu all.

8. sajandil võtsid Frangi riigis võimu üle Karolingid. Nende valitsusajal saavutas Frangi riik läänes hegemoonia. Sellega oli seotud ka poliitilise keskme nihkumine Vahemere maadest Lääne- ja Kesk-Euroopasse ning uus etapp Euroopa riigikorras. 800. aastal Lääne keisriks saanud Karl Suure ajal hõlmas Frangi riik läänekristluse ala Põhja-Hispaaniast Reini paremkaldani ja Kesk-Itaaliani. 9. sajandil lagunes Frangi riik Lääne-Frangi ja Ida-Frangi riigiks, millest hiljem said Prantsusmaa ja Saksamaa. Ida-Frangi riigis tuli 10. sajandil võimule Saksi dünastia, mis omandas keisritiitli ja pani aluse Saksa-Rooma riigile, mille alla kuulus ka Itaalia kuningriik. Prantsusmaast ja Inglismaast said lõpuks väljakujunenud territooriumiga riigid. 10. ja 11. sajandil liitusid poliitiliselt Karolingide järglasriigid, Pürenee poolsaar ja Inglismaa ning lõpule jõudis üleminek kõrgkeskaega. Põhjas algas 8.–11. sajandini kestev viikingiaeg. Ida-Euroopas tekkisid alates 7. sajandist slaavlaste hõimuliidud ja riigid. Bütsants suutis pärast raskeid kaitsesõdu püsima jääda ning sai 8. ja 9. sajandil üle ka ikonoklasmist. 10. ja 11. sajandil sai Bütsantsist jälle Vahemere maade idaosa suurvõim. Seevastu Araabia kalifaati nõrgestasid korduvad sisekonfliktid. Alates 661. aastast valitsenud Umaijaadide dünastia kukutasid 750. aastal Abbassiidid. Nende võimu all oli kalifaadis kultuuriline õitseng, kuid riik oli sunnitud ka osa alasid loovutama.

Lääne-Euroopas kujunes varakeskajal välja uus ühiskonnakord, kus juhtivad kihid olid aadel ja kõrgvaimulikkond. Tähtsat osa etendasid mõisad. Pärast allakäiguaega lõi Lääne-Euroopa kultuur 8. sajandi lõpus ja 9. sajandi alguses Karolingide renessansis tuntavalt õitsele, millele järgnes uus ajutine allakäik. Haridus piirdus ülekaalukalt vaimulikkonnaga. Bütsants ja Islamimaad arenesid kultuuriliselt iseseisvalt ja säilitasid rohkem antiikaja pärandit kui läänes. Majanduses algas pärast kokkuvarisemist 7. ja 8. sajandil jälle tõus, milles osalesid linnad, kuigi varakeskaeg oli ülekaalukalt agraarne.

Euroopas ristiusustati paganlikke alasid. See aeglane protsess kestis mõnel pool kõrgkeskajani ja laiendas kristlikku kultuuripiirkonda Põhja- ja Ida-Euroopasse. Algul poliitiliselt ebaolulised paavstlus ja munklus muutusid üha tähtsamaks. Kirik mängis olulist rolli ka kultuuris. 7. sajandi lõpus tekkis uus suur monoteistlik usund islam.

Eri käsitlused

2004. aastal Eestis ilmunud 7. klassi ajalooõpikus on öeldud, et varakeskajaks loetakse ajajärku Lääne-Rooma keisrivõimu langusest 11. sajandini. 2011. aastal ilmunud 7. klassi ajalooõpikus on varakeskaja perioodina nimetatud 6.–10. sajandit.

Tunnused

Varakeskajal jätkusid mõned hilisantiigis alanud suundumused, sh rahvastiku vähenemine, linnastumise hääbumine ja barbarite sissetungid Euroopasse. Teised varakeskaja tunnused on järgmised:

• kujunesid välja järkjärgulised eeldused feodaalkorraks , sh vasallisuhted ja läänimaad;
• valdavaks sai korrastamata ja jätkusuutmatule põlluharimisele tuginev naturaalmajandus;
• varakeskaja algupoolel oli veel säilinud süürlaste kaubandus;
• levinud olid enesekesksus, maailmalõpuootus, usaldus kiriku vastu ja abi otsimine vaimulikelt;
• traditsioonilises vormis talletasid teadmisi üksnes mungad, ümberkirjutajad ja kloostriraamatukogud;
• varakeskaja alguses toimunud Rooma riigi purunemine ja barbarite vallutused tõid kaasa maanteede, nisusüsteemide ja töökodade lagunemise;
• Euroopas algas tehnoloogiline taandareng;
• kivide töötlemise oskus kadus pea täielikult, mistõttu sai peamiseks ehitusmaterjaliks puit;
• enamikus Euroopa riikides võeti vastu ristiusk.

Arengujooned

1. Merovingide-aegne kogukondlik maaomand suurendas maapiirkondade olulisust ning kiirendas kaubanduse ja linnaelu hääbumist. Tänu süürlaste kaubandusele säilisid need siiski mingil määral veel kuni moslemid tungisid sisse Ibeeria poolsaarele ja seeläbi meresõit ohtlikuks muutus.
2. Frangi riigis arenes tänu majordoomuste võimule kohaliku maa-aadli seisus. See päädis Pippinite võimuletuleku, Karolingide dünastia ja keisrivõimuga. See maaomanikest ratsaväele tuginev areng pani aluse läänidele ja feodalismi üleminekule.
3. Germaani riikides suurenes alates 6. sajandist huvi kristluse, kloostrielu ja pühaduse vastu, mis viis aadlikristluse tekkeni.
4. Seoses Bütsantsi kirikukorra väljakujunemisega rajati Pippinite eeskujul aadlist sõltuv Kirikuriik ning ületati seotus Bütsantsiga.

Areng hõimude liidust maa ja rahvani

Varakeskajal ei saanud veel rääkida germaani rahvastest, maadest ja riikidest. Germaanlasi ühendasid pigem hõimuliidud kui rahvus. Inimesed olid üha enam seotud oma kogukonnaga. Merovingidele kuulunud Frangi aladel ajendasid maa poegadele loovutamist pigem veresidemed, mitte ühtse maa hoidmine. Märgiks enda sidumisest kohaliku maa ja rahvaga olid majordoomuste abil esile kerkinud kohalik aadel, Pippinite võimuletulek, Karolingide dünastia rajamine ja benefiitside jagamine. Tekkis vastutus maad kaitsta ja kindlustada. Taastati järjepidev ja korrastatud põlluharimine. Kõik see osutas Frangi maa ja rahva tekkele. Benefiitsidest kinnihoidmine kasvas äärmuseks ning tõi lõpuks kaasa killustumise, kui neid loodeti pärandada.

Varakeskaja lõpp

Paljud varakeskajale omased suundumused lakkasid või muutusid perioodi lõpus. 800. aastal võttis Karl Suur Lääne-Euroopas taas kasutusele keisritiitli ning Karolingide impeerium mõjutas suuresti hilisemat Euroopa ühiskondlikku arengut ja ajalugu. Feodaalsüsteemi arenedes pöördus Euroopa tagasi süsteemse põllumajanduse juurde, võttes kasutusele uuendusi nagu kolmeväljasüsteem ja raske ader. Suuremas osas Euroopast lakkasid ka barbarite ränded, ehkki Põhja-Euroopa ajalugu kujundasid veel pikka aega viikingite retked.

Varakeskaja lõpetanud kriisi tingisid järgmised põhjused:

1. suund benefiitside pärandamisõigusele, mis aitas kaasa Frangi riigi lagunemisele ja kokkuvarisemisele 9. sajandil;
2. paavstitiitli aadlike kätte sattumine;
3. moslemite, ungarlaste ja viikingite sissetungid kuni Rooma linnani välja.

Seega kaotas 8. sajandil Euroopat moslemite vallutuste eest päästnud uusaadel ja seni kohalikku elu korraldanud kirikuvõim hiliskeskaja lõpuks usalduse ja tõsiseltvõetavuse.

Kliima

Varakeskaja kliima kohta on tehtud eri mudeleid. Sageli arvatakse, et suure rahvasterände ajal (aastatel 300–700) oli temperatuur keskmisest jahedam, mis pärssis põllumajandust ja avaldas seeläbi mõju ka Rooma allakäigule. Seda seostatakse klassikalises klimatoloogias tuntud, holotseeni ajast seniajani rütmiliselt toimuva Bondi sündmusega (u 600 eKr). 8.–9. sajandist hakkas temperatuur taas tõusma, saavutades ligikaudse maksimumi 11. sajandil.

Vaata ka

• Kõrgkeskaeg
• Hilisantiik